ARVUSTUS: Danganronpa Another Episode: Ultra Despair Girls

Danganronpa on arendaja Spike Chunsofti poolt loodud mänguseeria, mis kombineerib visuaalromaani sihi-ja-kliki seiklusega. Tegemist on üliintrigeeriva mõrvamüsteeriumite sarjaga (meenutab pisut Ace Attorney seeriat) ning ma kavatsen kõik peatükid läbida ja teiega enda muljeid jagada. Antud arvustus keskendub triloogia kõrvalepisoodile, mis kannab alapealkirja Ultra Despair Girls.

Danganronpa Another Episode: Ultra Despair Girls on (nagu nimigi viitab) kõrvalepisood, mis leiab aset esimese ja teise peatüki vahel. Kuigi Jaapanis jõudis mäng poelettidele aastal 2014 ja läände 2015, oli teos PS Vita eksklusiiv kuni 2017. aastani, mil üllitis põgenes enda vangistusest ning toodi üle PC ja PS4 peale. Antud arvustuseks sai läbi mängitud Steami versioon. Kuna enne UDG kallale asumist oleks tark läbida esimesed kaks peatükki, siis antud arvustuses võivad olla kerged spoilerid.

Mängija tegelaseks on Komaru Naegi, esimese Danganronpa protagonisti Makoto õde. Komaru on olnud poolteist aastat ühes korteris vangistuses, teadmata, mis ülejäänud maailmas toimub. See vangistus jõuab aga äkilise lõpuni, kui hiiglaslik mustvalge karurobot lööb ukse maha ning üritab Naegit enda küünistega tükeldada. Komaru põgeneb, kuid avastab kärmelt, et linna, kus ta vangistatud oli, ründavad tuhanded sarnased Monokuma karurobotid. Tänavad on laipu täis ja lootus pääsemiseks väike.

Et asja hullemaks teha hakatakse Komarut jahtima. Kes aga antud jahti peavad on eelkooli eliitõpilased, kes rünnakut linna vastu juhivad. Olles oma loomult lapsversioonid eelmiste mängude peategelaste arhetüüpidest, on antagonistide viisik talendirohke, värviline ja omapärane, kuid nende motiivid on palju kurjemad, kui keegi põnnidelt ootaks. Nad tahavad Towa linnast teha lasteparadiisi ning et seda saavutada, on vaja elimineerida kõik täiskasvanud, nende hulgas meie Komaru.

Naegi ei pea aga üksinda nende sadistlike lapsukeste vastu seisma. Abiks on ka Future Foundation – organisatsioon, millesse kuuluvad eelmiste Danganronpade ellujääjad, kes tahavad sarnaseid tragöödiad ära hoida. Komarule tuleb toeks Toko Fukawa, esimese mängu eliitkirjanik, kellega võib suhe alguses olla väga… keeruline, kuid mis ajapikku areneb tõeliseks sõpruseks. Neiud peavad seega peatama ärapööranud lapsed ning päästma Towa linna ja selles elavad täiskasvanud.

Kuigi antud teos pole enam visuaalromaanilik seiklusmäng, on narratiiv siiski keskne element, mistõttu on palju teose üle 20-tunnise kestuse ajast loovutatud vaheklippidele ja dialoogidele. Seega on hea, et lugu niivõrd kaasahaarav ja intrigeeriv on. Olles kõrvalosa, on siin palju toredat vanadele fännidele, olgu selleks tuttavad tegelased või muusikapalad. Samuti on kiidusõnu väärt asjaolu, kuidas suudetakse arendada peategelasi, tehes ühest mulle vähim meeldinud esimese peatüki tegelasest siiralt sümpaatse karakteri.

Mängitavuselt on UDG segu kolmanda isiku vaates tulistamismängust ja hack and slashist. Komaru kasutab Monokuma robotite hävitamiseks häkkimisrelva, millel on mitu eri tüüpi laskemoona. Karukesi võib niisama õhku lasta, minema lükata, elektriga tulistada või isegi…. tantsima panna? Kõik erinevad kuulid säravad kõige rohkem teose „Challenge Room“ sektsioonides, kus mängijale antakse üleskutse vastaseid teatud viisil hävitada, tihtipeale ühe kiire ahelreaktsiooniga. Kuigi märulina on mängitavus suhteliselt standardne, on ta taolistes mõistatussektsioonides üsna omapärane.

Kui Monokuma hordid muutuvad aga talumatuks, tõttab appi Fukawa! Esimese teose läbinud mängijad kindlasti mäletavad, et andekal kirjanikul on isiksushäire, mistõttu on tal teine, ohtlikum külg – sarimõrvar Genocide Jack. Kui Fukawa kaotab teadvuse (mille jaoks ta kasutab taserit), muutub ta Genocide Jackiks, andes mängijale võimaluse mõrvari kääre kasutades vastased tükkideks hakkida. Sellistes olukordades muutub mängitavus pigem hack and slashiks, andes mängijale combosid ja erirünnakuid. Seda kõike saab aga teha piiratud aja jooksul.

Võttes arvesse kõike seda ja kuidas on võimalik arendada nii Jacki kui ka Komaru relva, on teos üsnagi lihtne, isegi kõige kõrgemal raskusastmel. Märuli osa on seega üsna lõbus, kuid mitte midagi väga hämmastavat ning väljakutset pakkuvat. Õnneks aitavad eelpool mainitud „Challenge Roomid“ natuke ajurakke ragistada, kuna tubade perfektne läbimine ühe korraga toob mängijale kaasa ka paremaid peatüki hinnanguid.

Vaatamata tulistamise kesisusele, on võimalus Danganronpa maailma kolmemõõtmelises kujus uurida tõeliselt fantastiline. Seeria visuaalne stiil on alati olnud omapärane – keskkonnas eksisteerivad tegelased ja esemed pole kõigest värvikirevad ning üle võlli välimusega, aga tihti lapikud, nagu papist välja lõigatud esemed näidendist. Ultra Despair Girls on seda unikaalset stiili suutnud oivaliselt 3D graafikasse üle tuua, andes maailmale sürreaalse õhkkonna, mis käib käsikäes tõsiste ja realistlike teemadega.

See viimane vajab kindlasti rõhutamist, sest arendajad ei hoidnud end tagasi „lapsed versus täiskasvanud“ sisuga. Väikesed eliitõpilased on julmad ja verejanulised, aga selle taga on väga sünged põhjused. Kuigi tegemist on peale vaadates totra spin-off mänguga, leidub siit kõige süngemaid ja ebamugavamaid hetki seeriast, mis on taolisi momente täis. Kuigi paljusid neist on maitsekalt kasutatud, on ühe tegelase traagiline taustalugu natukene kohmakalt esitletud, mis võib nii mõnelgi kulmu kipra tõmmata. Ma ei tee seda tihti, aga kuna teos räägib eelkõige lastest, siis olge hoiatatud, et see pole kindlasti nõrganärvilistele.

Tänu sellele on UDG tihtipeale õudusmängu tunnetusega, kus hoitakse fantastiliselt tasakaalus koomilised ja üle võlli aspektid realistlike ning häirivate elementidega. Sellist tonaalsuse segu tuuakse mängijani mitte kõigest läbi silmade, aga ka kõrvade, sest heliriba on täis lootusetuse tunnet tekitavaid lugusid, kui ka osasid kaasa ümisema panevaid ja mõnusamaid palasid terves seerias. Mõrvamüsteeriumeid ei ole, mis meie sisemist detektiivi erutaks, aga õnneks annavad mängusisesed mõistatused piisavalt mõttetööd. Lisamängulaade pole, aga on võimalik lugeda romaani „Ultra Despair Hagakure“.

Vaatamata paarile narratiivsele komistuskohale ja üsnagi standardsele mängitavusele on Ultra Despair Girls kohustuslik mängimine Danganronpa huvilistele. Kuigi pealkiri viitab sellele, et tegemist on kõrvalepisoodiga, on teose lool suur tähtsus üleüldises narratiivis. Näha, kuidas tuttavad tegelased sammuvad edasi lootusrikka tuleviku poole ning andes võimaluse kogeda Danganronpa omapärast maailma uut moodi, on juba piisavalt suurteks põhjusteks, miks fännid üllitise endale soetama peaks.

Kui arvasite, et ühest žanrist teise minek oli Spike Chunsofti poolt kummaline valik, siis võtke teadmiseks, et enne kolmandat mängu on vaja hüpata lausa uude meediumisse. Nii et on aeg vaadata Danganronpa 3 animet!