fbpx

Danganronpa on arendaja Spike Chunsofti poolt loodud mänguseeria, mis kombineerib visuaalromaani sihi-ja-kliki seiklusmänguga. Tegemist on üliintrigeeriva mõrvamüsteeriumisarjaga nagu Ace Attorney ning ma kavatsen kõik peatükid läbida ja teiega enda muljeid jagada. Antud arvustus keskendub triloogia esimesele osale, alapealkirjaga Trigger Happy Havoc.

Danganronpa: Trigger Happy Havoc tuli Jaapanis välja aastal 2010 PSP peal. Tänu mängu populaarsusele kodumaal, toodi teos 2014. aastal läände ning viidi üle ka uutele platvormidele nagu PS Vita, PS4 ja PC. Antud arvustuseks sai läbi mängitud üllitise Steami versioon.

Kuna tegemist on vägagi visuaalromaaniliku teosega, on narratiiv keskse tähtsusega. Mängija tegelaseks on Makoto Naegi, üks tavaline kooliõpilane, kelle elu muutus täielikult puhta juhuse tõttu. Nimelt sai ta kutse prestiižsesse keskkooli, Hope’s Peak Akadeemia – kool, kuhu pääsevad maailma andekaimad eliitõpilased. Iga õpilane on parim omal alal ning kuna Makoto võitis kutse läbi loterii, saab ta endale eliit-õnnelapse tiitli. Kooli sisenedes kukub Naegi aga kokku ning avastab end eriti lootusetust olukorrast.

Tuleb välja, et Hope’s Peak on muudetud surmamänguks, mille osavõtjateks on 15 õpilast, nende seas Makoto. Temaga koos on erinevate alade spetsialistid, olgu selleks tippsportlane, hasartmängija, laulja, modell, kirjanik, häkker või selgeltnägija. Tapatööd õhutab korraldaja, kelleks on must-valge kaisukaru nimega Monokuma. Surmamängu reeglid on lihtsad – mõrva vähemalt üks enda klassiõde või klassivend ning pääse teiste kahtluse alt ja autasuks saad kooli lõpetada. Teised õpilased aga hukatakse.

Üks Danganronpa tugevamaid külgi ongi selle võime absurdsus inimlikkusega omavahel kokku viia. Kuigi tegelased võivad tunduda karikatuursed ning olukord üle võlli, käituvad kõik vägagi realistlikult, pühendades väga palju teose algusajast väljapääsu otsimisele. Muidugi tuleb välja, et pääsu ei ole – aknad on metallitükkidega kinni kaetud ning kontakt välismaailmaga on võimatu. Ainus uks on hiiglaslik raudjurakas, mida kaitsevad erinevad relvad.

Olukord pole õnneks täiesti lootusetu. Monokuma on andnud endast parima, et teha Hope’s Peak õpilastele elamiskõlblikuks – lisaks klassiruumidele on koolis lõputu toiduvaruga söökla, bassein, saun, puhkeruumid ja isegi ühiselamu, kus igal õpilasel on privaatne tuba. Mängijal on võimalik akadeemias üksikisikuvaates ringi käia ning kõiki varieeruvaid alasid uurida. Lisaks sellele on võimalik aega veeta erinevate klassikaaslastega ning nende kohta rohkem teada saada.

Vaatamata sellele, et humoorikas, kuid kurjakuulutav karu on loonud koha, kus saaks rahulikult sõpradega koos elada (kui unustada fakt, et ollakse lõksus ja ei saa välismaailmaga kontakti) tahab ta eelkõige, et õpilased teineteist salaja mõrvama hakkaks. Monokuma õhutab tihtipeale taolist käitumist, andes tegelastele vajalikke riistasid ning motiive, et tapatöö ellu viia. Üks huvitavamaid aspekte Danganronpast ongi see, kuidas suudetakse nii tugevad tegelased manipuleerimise ja šantažeerimisega nurka suruda, kuni nad teevad midagi, mida nad ei oleks eales tahtnud teha.

Tänu sellele on mängu rahulikematel hetkedel pingeline alatoon, sest eales ei või teada, kes tegelastest järgmisena sureb ning kes mõrvar võib olla. Iga eliitõpilane oleks justkui omaette peategelane kuskilt teisest mängust ning see on Danganronpa suurim saavutus. Kõik tegelased on fantastiliselt kirjutatud, omapärased ja käituvad usutavalt isegi uskumatutes olukordades. Ka need, kes järgivad vägagi rangelt mõnda troopi või klišeed, üllatavad tihti enda käitumisega, pöörates mängija eelarvamused peapeale.

Vaatamata sellele, et kõik klassiõed ja klassivennad on huvitavad tegelased, on enamikes sügaval peidus tapja ning mingil hetkel leiab aset mõrv. Sellest hetkest muutub Danganronpa visuaalromaani ja Personaliku sotsiaalelusimulaatori segust hoopis mõrvamüsteeriumi lahendamise- ja seiklusmänguks, kus on vaja tõhusalt läbi otsida kuriteopaigad, et leida vajalikke juhtlõngasid õige kurjategija tabamiseks. Kuigi keegi ei tahaks oma sõpru kahtlustada, pole muud valikut – kui tapja pääseb, surevad kõik.

Pärast juhtlõngade korjamist leiab aset Danganronpa seeria üks suurimaid tõmbenumbreid – klassi kohtuistung. Monokuma kogub kõik õpilased ühte ruumi kokku, kus on vaja hakata arutlema ja vaidlema, et jõuda lõpuks tõeni. Mängitavus on väga omapärane – kõik kogutud asitõendid on olemas kuulidena (niinimetatud „Truth Bullets“) ning väitlemise ajal on mängijal ees sihik. Kõik öeldu lendab ekraanile tekstina ning kui mõni vastuväide jääb silma, on vaja seda n-ö „tulistada“ asitõendiga, mis selle väite ümber lükkaks.

Need debatid näitavad, kui palju võivad videomängud saavutada puhtalt kasutajaliidesega. Kuigi tegemist on lihtsa teoga, siinkohal vastuvaidlemisega, on see tehtud väga kaasahaaravaks ja rahuldust pakkuvaks tänu sellele, et mängija peab valesid justkui maha laskma. Kohtuistungi ajal on ka igasuguseid muid minimänge. Mõni nõuab õige sõna moodustamist, teine räuskava klassikaaslase vaigistamist või isegi asitõendi esitlemist.

Danganronpa mängitavus koosneb nendest kolmest faasist. Kuigi enamus ajast möödub tegelaste dialooge lugedes, nagu visuaalromaanides ikka, on veel palju muud teha, olgu selleks tegelaste tundma õppimine, juhtlõngade otsimine või mõrva lahendamine põnevate debattide ajal. Seda kõike läbi teose imelise visuaalstiili, mis suudab taolise luupainajaliku olukorra värviliseks ja kirevaks teha.

Mis mulle aga alatiseks meelde jääb on pinge, mida üllitis suutis minus tekitada. Nagu varem mainisin – usaldamatus on pidevalt õhus ning iial ei või teada, kas mu lemmiktegelasel on äkki teine külg, mida ta ei näita. Heliriba aitab kaasa selle pinge loomisele, samal ajal mängides ette ka lõbusaid ja vingeid palasid, eriti just hetkedel, kui mõni uus avastus sai tehtud. Teost on võimalik kogeda nii jaapani kui ka inglise keeles. Põhiloo kestus võib ulatuda kuni 25 tunnini ning väljaspool seda on igasuguseid asju võimalik lahti lukustada, nende seas üks lisa mängulaad.

Danganronpa: Trigger Happy Havoc on üks stiilne segu visuaalromaanist ja Persona ning Ace Attorney mängude parimatest osadest. Lõpptulemus on unikaalselt esitletud ja ülihästi kirjutatud lugu, kus väga omapärased tegelased on pandud õudsesse olukorda, kus nad üritavad mingit sorti lootust leida. See on üks viimaste aastate parimaid mänge, mida olen proovinud, ning kindlasti soovitaks seda kõigile, kes otsivad midagi tõeliselt teistsugust.

Krimkaentusiastid, Hope’s Peak Akadeemia ootab uusi õpilasi! Pidage aga meeles — kooli sisse astuda on lihtne, kuid lõpetamine… saab olema keerulisem.