ARVUSTUS: Danganronpa V3: Killing Harmony

Danganronpa on arendaja Spike Chunsofti poolt loodud mänguseeria, mis kombineerib visuaalromaani sihi-ja-kliki seiklusega. Tegemist on üliintrigeeriva mõrvamüsteeriumite sarjaga (meenutab pisut Ace Attorney seeriat) ning ma kavatsen kõik peatükid läbida ja teiega enda muljeid jagada. Antud arvustus keskendub triloogia viimasele osale, alapealkirjaga Killing Harmony.

Danganronpa V3: Killing Harmony tuli Jaapanis välja 2017. aasta jaanuaris PlayStation 4 peal ning jõudis läände sama aasta septembris. Lisaks lokaliseerimisele loodi ka PC-versioon, mis sai antud arvustuse jaoks läbitud.

Teose käivitamisel hakkab kohe mängima video, mis käib läbi seeria ajaloo: esimese peatüki koolimaja vangistus, teise troopilise paradiisi põrgu, spin-offi… olemasolu ja kolmanda osa lahtiste otsade kokku sidumine. Enne kui jõuab mõelda „Aga narratiiv on läbi ju? Kuhu siit edasi minna?“, teatab sissejuhatav video, et lugu pole veel lõppenud ning järjekordne surmamäng on algamas! Seejärel ärkab mängija üles mahajäetud koolimajas…

Peategelaseks on seekord Kaede Akamatsu – eliitõpilane, kelle eritalendiks on klaveri mängimine. Temaga koos on lõksus veel 15 teismelist, kellel kõigil unikaalsed anded, olgu selleks detektiiv, teenijanna, tennisemängija, entomoloog, leiutaja, kosmonaut ja isegi… antropoloog? Humanitaarteaduste instituudi lõpetajana tunnen end puudutatuna. Pärast ohvritega tutvumist ilmub aga kõigi lemmik kurjakuulutav maskott Monokuma, kes selgitab kui õudses olukorras meie tegelased on. Seejärel läheb käima mängu õige (ja ülistiilne) sissejuhatav video.

Meie tegelaste pundi ebaõnneks on uuel koolil sama lõpetamisprotsess, mis esimese mängu Hope’s Peak Akadeemiaski – kui tahad pääseda, on vaja mõrvata vähemalt üks enda klassikaaslastest ning pääseda teiste kahtluste alt. Sel juhul saab mõrvar koolist põgeneda ja kallid klassikaaslased hukatakse. Kui süüdlane aga vahele jääb, saab ainult tema karistatud ning ülejäänute rahulik koolielu/vangistus jätkub samas vaimus.

Koolis valitsev õhkkond on seega kõikidele seeria fännidele vägagi tuttav: pidev hirm, et lemmiktegelased osutuvad kas ohvriteks või mõrvariteks ning usaldamatus kõikide teiste suhtes. Selle tuttava pinge taga on aga ka uut tüüpi segadus – algusest peale märkavad mängijad kindlasti, et midagi on siin nihu, olgu selleks vähesed viited eelnenud teostele; osade tegelaste talendid, mis justkui pole nendega seotudki; või mõne karakteri taustalugu, mis kõlab nagu ilmselge fiktsioon. Seega on kohati tunne, et ei saa enam milleski kindel olla.

See kõik on arusaadav. Danganronpa seeria on alati mänginud fännide ootustega. V3-l oli kindlasti raske seda teha, arvestades milliseid narratiivseid pöördeid vanad fännid olid juba kogenud ja oskasid oodata. Seega on kiidusõnu väärt asjaolu, et kõnealune mäng suutis isegi kõige analüütilisemaid fänne üllatada tänu õhkkonnale ja tegelastele, mis on üles ehitatud nagu müsteerium müsteeriumi otsas.

Mõned asjad aga ei muutu kunagi. Mingi hetk suudab Monokuma poolt pakutud mõrvamotiiv mõne tegelase pimeda poole aktiveerida ning leiab aset roim. Just nagu eelmistes mängudes, lõppeb sellega õpilaste igapäevaelu, mis on eelkõige sisustatud kooli uurimise ja sõbrutsemisega, ning hakkab kriminaaluuring. On vaja koguda asitõendeid kuriteopaigalt ning analüüsida klassikaaslaste alibisid enne kohtuistungile suundumist.

Monokuma paneb seejärel kõik õpilased ühte tuppa vaidlema ja arutlema, kuni jõutakse tõeni. Terve see protsess on vanadele fännidele tuttav. Kõik kogutud asitõendid on olemas kuulidena (niinimetatud „Truth Bullets“) ning väitlemise ajal on mängijal ees sihik. Kõik öeldu lendab ekraanile tekstina ning kui mõni vastuväide jääb silma, on vaja seda n-ö „tulistada“ asitõendiga, mis selle väite ümber lükkaks. Kuna V3 on loodud uues mootoris, on debatid veelgi vingemad ja intensiivsemad kui kunagi varem, mängides väga leidlikult lendleva tekstiga.

Teises episoodis lisatud minimängud, nagu üks-ühele vaidlemine ja peategelase mõttes argumendi kokku panemine, on tagasi, kuid pea kõiki neid on rafineeritud, tehes V3 klassikohtuistungid seeria parimateks puhtalt mängitavuse seisukohalt. Sellele kõigele aitavad kaasa uued mängulaadid nagu näiteks Mass Panic Debate, kus mitmed tegelased vaidlevad samaaegselt; ja Scrum Debate, mis leiab aset, kui tegelaste seas tekib täpselt pool-ja-pool lahkarvamus ning on vaja mitme õpilasega koos seisukohta kaitsta.

Eelmistes Danganronpades oli alati valitsevaks temaatikaks lootuse võitlus lootusetuse vastu. V3 keskendub aga valedele ja tõdedele. Seda ei peegelda mitte ainult eelpool mainitud ebakindlus tegelaste ja enda olukorra üle, aga ka uus valetamise mehaanika. Mängijal on võimalik nüüd debattide ajal ka luisata, mille tulemusena liigub istung edasi natuke teistmoodi kui tavaliselt. Kuigi nende mõju on väike (lõpuks jõutakse ikka sama lõpplahenduseni), suudab too mehaanika panna mängija küsima, et kas valetamine on tõesti nii halb, nagu terve seeria on väitnud.

See temaatika läbib pea kõiki elemente V3-st ning kulmineerub lõppmänguga, mis on suutnud fännibaasi lõhestada. Pole varem kogenud niivõrd palju lahkarvamusi tekitanud finaali ning kuigi minu arvates oli see geniaalne, saan aru paljude vihast. Just nagu teistes peatükkideski, on tolle osa taga eelkõige positiivne sõnum, milleni jõutakse pärast paljusid katsumusi. See aga ei pruugi kõigile kohale jõuda, mistõttu tundis nii mõnigi fänn end isiklikult rünnatuna. Seda on aga vaja ise kogeda, et tõeliselt teada, mismoodi see teid mõjutada võib.

Vaatamata finaali võimele mõne fänni naha alla pugeda, ei saa pea keegi vaielda, et teos ise on tehniliselt parim Danganronpa mängitavuse poolest ning kas sellest saab ka lemmik seeriast, sõltub kuivõrd mängija armastab V3 mitmekülgseid tegelasi ja intrigeerivaid mõrvamüsteeriume. Enda jaoks ei suutnud need elemendid ületada teise peatüki omasid, kuid oldi ligilähedal ja ei saa vaielda, et tegemist on väga subjektiivse eelistusega. Kestus võib ulatuda üle 40 tunni ning lisamängulaade on rohkem, kui kunagi varem. Nende seas on isegi üks väga sisurohke rollimäng.

V3 ei ragista ainult halle ajurakke oma geniaalsete müsteeriumitega ja soojenda südant fantastiliste tegelastega, aga paitab lisaks kõrva ning pakub visuaalset naudingut. Danganronpa helilooja Masafumi Takada ja peakunstnik Rui Komatsuzaki on kolmandas osas teinud tipptasemel tööd. Ei saa kiidusõnadeta jätta ka Kazutaka Kodakat, kelle stsenaariumid suudavad olla järjepidevalt hullumeelsed ja geniaalsed.

Mängu on võimalik kogeda (nagu eelnenud üllitistes) nii inglise kui ka jaapani keeles ning kõik näitlejad on teinud fenomenaalset tööd. Isiklikult olin väga kurb, kui kuulsin, et Monokuma Jaapani häälnäitleja Nobuyo Oyama ei olnud uues osas, kuna kannatab vanadusdementsuse all. Kuigi uus hääl ei suutnud minu kõrvus niivõrd hästi särada kui klassikaline Monokuma, tõttasid appi kurikaela karupojad (Monokubs), kelle lollused võisid aeg-ajalt silmi pööritama panna, kuid kes suutsid naeratuse nii mõnelgi korral näole tuua.

Danganronpa V3: Killing Harmony on tehnilises mõttes seeria tipp ning suudab enda looga pöörata ootused pea peale ka fännidel, kes harjunud eelmiste mängude pööreterohkete narratiividega. Isegi, kui lõppmäng ei paku rahuldust kõigile, ei tasu unustada fantastilisi hetki, tegelasi ja müsteeriumeid, mida sai kogeda enne viimast kohtuistungit. Teekond on olulisem kui lõpp-punkt.

Kui see ei lohuta, siis tasub mõelda, et Danganronpa V3 on Kodaka poolt loodud kunstiteos ning taolise fiktsiooni eesmärk on luua mängijas/vaatajas/lugejas tugevaid emotsioone. Isegi, kui pärast teose läbimist ollakse hambad ristis vihased, ei saa vaielda, et üllitis ei täitnud enda ülesannet hästi.