ARVUSTUS: The Dark Pictures Anthology: Little Hope

Halloween on seljataga, aga see ei tähenda, et õudukad on kõik peitu läinud ja jõulutulede alla mattunud. Supermassive Games lasi välja The Dark Pictures antoloogia teise peatüki, kindlustades, et käesolev sügis oleks pisut külmem, pimedam ja kõhedam, enne kui hirm õudsete kollide ees asendub kinkide ostmise paanikaga.

Möödunud aastal ilmunud Man of Medan oli paljutõotav esimene peatükk seeriale, mida siiski vaevasid mõned tehnilised probleemid ning udupeen ja pikas perspektiivis kergesti unustatav narratiiv. Kas Little Hope suudab vastupidiselt enda alapealkirjale hoopis suurendada ootusi antoloogia tuleviku osas? Jah, kuid pean suure kurbusega tõdema, et selle juurde käib üks suur ja rasvane AGA.

Nagu eelmises peatükis, jutustab lugu enigmaatiline Kuraator, kes ka aeg-ajalt mängijale krüptilisi vihjeid pakub. Peategelasteks saab olema grupp üliõpilasi ja nende õppejõud, kes on bussiga ekskursioonil. Sõites mööda pimedaid metsateid, märkab bussijuht tee peal väikest tüdrukut ning üritades õnnetust ära hoida, sõidab bussiga kraavi. Meie kangelased ärkavad üles, kuid juht ise on kadunud. Kuna telefonidel puudub levi ja teed on kaetud paksu uduga, ei jää grupil üle muud, kui suunduda ligidal asuvasse Little Hope’i linnakesse, et sealt endale abi kutsuda.

Grupp avastab kiiresti, et linnas on midagi valesti ning, üritades leida väljapääsu, on sunnitud puutuma kokku erinevate üleloomulike olenditega. Linn pole siiski kõigest kurjakuulutava nimega, vaid ka sünge ajalooga, olles tuntud julmade nõiajahtide poolest. Need roimad ei jää aga ajalooõpikute kaante vahele, vaid hakkavad meie peategelasi kummitama. Mängijad näevad pealt sündmusi, mis leidsid aset 17. sajandil ning peavad kokku panema, kuidas sealsed sündmused mõjutavad nende praegust lootusetut olukorda.

Lugu on intrigeeriv ning tulvil küsimusi, mistõttu on narratiiv tunduvalt kaasahaaravam kui Man of Medan. Sellele aitavad kaasa peategelased, kes on palju meeldivamad ja sümpaatsemad, kui eelmise peatüki noorukid. Isegi kui mõni langeb troopi, mis mängijale ei istu, on neid enda valikutega võimalik vormida just selliseks tegelaseks, nagu ise soovite. Supermassive’i teostes on alati eesmärgiks jõuda üllitise lõppu nii, et kõik tegelased elus oleks, ning Little Hope’is ma isegi tahtsin seda saavutada ja mitte ainult PlayStationi trofee pärast.

See pole aga ainus element, mida on suudetud arendada. Teose tehniline pool on märkimisväärselt parem eelmise aasta omast. Kaadrisagedus on tuntavalt sujuvam ning isegi graafika näeb kenam välja. Stuudio on tuntud fantastiliste näoanimatsioonide poolest, aga seekord on kõik kehaliigutused palju realistlikumad. Kiidusõnad ei piirdu ainult tegelastega – keskkonnad on täis pisidetaile, valgustus on erakordselt hea ja ümbritsev udu paneb mõtlema, et mängin mingit uut Silent Hilli, mida Konami pole veel jõudnud hasartmängumasinaks teha.

Mängitavus on nagu Supermassive’i teostes ikka – juhi enda tegelast fikseeritud kaameraga seiklusmängulikes sektsioonides, otsides vihjeid toimuvale ja viies lugu edasi järgmise vaheklipini. Need filmikesed pole ainult autasu mängitava sektsiooni läbimise eest, vaid pigem ongi mängu põhifookus, sest just nende jooksul peab langetama otsuseid, mis narratiivi kulgu muudavad. Otsused võivad kas koheselt toimuvat muuta, lihtsalt vormida tegelase iseloomu või suhet teiste grupiliikmetega. Nagu Man of Medanis, on ka siin lugu väga hargnev, kutsudes linnakest uuesti uurima pärast esialgset 5-tunnist läbimist.

Teos kutsub seda tegema ka mitte kõigest kogutavate asjadega, aga ka erinevate mängulaadidega. Shared Story, mis lubab neti teel kahel sõbral erinevaid perspektiive samaaegselt kogeda, ja Movie Night, mida saab sõpradega koos diivanil istudes ja popkorni mugides nautida, on tagasi. Esimene neist on siiani üks unikaalsemaid kahe mängija kogemusi, mida saab endale soetada, ning teine on lõbus moodus õhtut sisustada.

Supermassive on vaikselt aru saanud, et nende sihtrühm ongi just taoline seltskond, kes koos mängivad, siunavad tegelaste kohmakust ja naeravad teineteise üle, kui mõni ehmatas täiesti tühise asja pärast. Siinkohal pean jagama ohtralt kiidusõnu tiimile, sest Little Hope on kõige ligipääsetavam mäng, mille nad on eales teinud. Teos kõigest ei anna hoiatusi, kui välksündmus on lähenemas, vaid lubab ka neid sätetes mudida enda silmanägemise järgi. Olles mänginud Man of Medani grupiga, kes polnud PS4 puldiga tuttav, saan täiesti aru frustratsioonist, mis kaasnes sellega, kui tegelane suri ebaõnnestunud välksündmuse tõttu. Nüüd on see mure kadunud!

Little Hope ei ole aga probleemidest täiesti vaba. Kuigi eelmist peatükki vaevanud imelik montaaž ja tegelaste kummaline käitumine, mis tulenes narratiivi hargnemisest, on siinkohal palju vähem märgatav, oli tegelaste iseloomu paika sättimine mängu alguses võrdlemisi kohmakas. Kui sain ise dialoogivalikuid teha, olin hooliv ja vaikne, kuid niipea, kui mäng ise roolis oli, muutus sama tegelane üsnagi ebaviisakaks, mistõttu järgmises dialoogis pidin vabandama. Taoline sinna-tänna hüplemine vähenes õnneks iga mööduva tunniga.

Siinkohal peab rääkima eelpool mainitud suurest rasvasest AGA-st. Detailidesse laskumata pean hoiatama, et teose lõpplahendus ei pruugi kõigile istuda. Kuigi ise olen inimene, kes hindab teekonda rohkem kui sihtkohta, saan ma täiesti aru pettumusest, mis võib tekkida, kui nii heale intriigile ja müsteeriumile pakutakse vastust, mis ei meeldi. Kui just ei jagata minu optimistlikku vaatenurka, soovitan hoida lõpu suhtes ootused madalal ning lihtsalt nautida hetkel toimuvat.

Little Hope on suur samm edasi eelmise aasta Man of Medanist, olles stuudio parim üllitis peale Until Dawni. Selle sama asjaolu tõttu olen ma kurb, et ei saa nii julgelt ja kindlalt teost soovitada kõigile, nagu oleksin seda teinud enne üllitise lõputiitriteni jõudmist. Õnneks ei ole lahkarvamusi tekitav lahendus seeria lõpp-punkt – The Dark Pictures Anthology jätkub veel ja nagu karismaatiline Kuraator lubas: „Me kohtume jälle… vähemalt ühe korra.“