Leho mängis… vanade tulistamisseeriate 2015. aasta osasid

Wolfenstein. Battlefield. Call of Duty. FPS mänguritele vanad tuttavad nimed. Kõik sarjad on kunagi alguse saanud Teise maailmasõja temaatikast, kuid on sellest ka välja kasvanud. Aastal 2015 ilmusid seeriates järjekordsed osad, mis olidki kõik edasi liikunud. Üks fantaseeris alternatiivse ajalooga, milline oleks võinud olla natside võimutsemine 1946. aastal, üks on tänapäevane politseidraama ning üks kiikab tulevikusõda. Kõmmutasin need kampaaniaosad lõpuks läbi, sest peatselt ilmuv Call of Duty: Black Ops Cold War on õhu särisema löönud.

Wolfenstein: The Old Blood

1992. aasta Wolfenstein 3D on küll tuntud kui FPS-ide vaarisa, kuid tegelikult oli see ikoon juba 80ndate alguses sündinud sarja kolmas osa. Sarja, mis oli väidetavalt ka esimene Teise maailmasõja teemat kasutav videomäng. 1981. ja 1984. aasta esimene ja teine osa olid algelised kahemõõtmelised luuremärulid ning kui järgmisel aastal peaks sarja 40. juubeli puhul Wolfenstein III ilmuma, saab olema huvitav evolutsiooni võrrelda.

Wolfenstein: The Old Blood on Wolfenstein: The New Orderi järel ilmunud eellugu, kus B.J. Blazkowicz ajab taga infot, mis viib The New Orderi alguseni. See tähendab, et ta mürgeldab jälle Wolfensteini kindluses ning ka lähedalasuvas Wulfburgi linnakeses. Kolki saavad nii natsid, nende robot-elukad kui natsizombid.

Märulimänguna on Wolfenstein: The Old Blood kvaliteetne. Relvad ja nende hävitustöö on efektsed. Tegevuspaigad ja kaardidisain on üle keskmise paremad ning vastased mitte väga lollid. Soovi korral saab ka edukalt hiilida. Tehniliselt on aga MachineGamesi rootslased üllatavalt palju praaki sisse jätnud. Teatud riistvaraga arvutimängurid peavad häkkima, et mäng sujuvalt jooksma saada, kuid isegi siis variseb mäng aeg-ajalt kokku ja leiad end Windowsi töölaualt.

The Old Blood on üldiselt okei. Probleemne ja natuke vähem lahe, kui ma ootasin, kuid siiski meelelahutuslik ja siinsest kolmikust kõige ponksim.

Battlefield Hardline

Esimene Battlefield ilmus 2002. aastal Rootsist ja seniajani on DICE sarja peamine arendaja ning ka põhirõhk on siiani mitmikosal. Aga Teise maailmasõja teemalisest Battlefield 1942-st on hargnetud mitmesse suunda. On käidud Esimeses maailmasõjas, Vietnami sõjas, tulevikus ja tänapäevastel tandritel. Lisanduma on hakanud ka üksikosad ning teisedki stuudiod on sarja täiendada saanud.

Üks eriskummalisemaid (et mitte öelda sobimatumaid) sissekandeid seeriasse on Battlefield Hardline, kus sõduri asemel võitled politseiniku/pätina. Ühest küljest on see battlefieldilik küll. Helitaust on korralik, pilt on kena, hooned ja esemed purunevad, tulirelvitsemine on efektne. Teisest küljest soosib mäng hiilimist, ametimärgiga liputamist ja vahistamisi, mis oma aeglasema tempoga siia eriti ei sobi. Sama asi on juhtlõngade otsimisega – ideeliselt nuhkimine ju võmmitulistamisega klapib, aga praeguses teostuses elamusele tegelikult midagi juurde ei anna.

Huvitavate tegevuskohtade väljamõtlemisel on vaeva nähtud: Miami eri paled, sealhulgas tornaados, Florida sood, California kõrb ja ka Los Angeles. Aga midagi ahhetamapanevat ikkagi ei esine. Kaartide ehitus on tavaline, kuigi õnneks on erinevaid teid oma kavatsuste elluviimiseks. Taas saab natuke sõidukitega kimada, näiteks tagaajamised tänavatel, soohõljukiga alligaatorite vahel liuglemine ja natuke tankiga kõmmutamist. Too minutike müramist ongi vast mängu mõnusaim seik. Tõenäoliselt on mängu parimad hetked peidetud ikkagi mitmikossa, mis mulle väga põgusa pooltunnikese järel normaalse mulje jättis.

Eelmine ajaloolise tulistamise seeria, mis hüppas kaasaegsesse USA-sse võmmide ja pättide kemplemist kujutama, oli suur pettumus. See oli Call of Juarez: The Cartel neli aastat enne Battlefield Hardline’i. Hardline on küll igavavõitu, aga ikkagi oluliselt parem. Erinevalt The Carteli teinud Techlandi stuudiost on aga Hardline’i loonud Visceral Games täna hingusel. EA sulges oma osakonna 2017. aasta lõpus, sest… noh, EA on EA. Põnevatest tagamaadest saab lugeda Kotaku vahendusel, kus heidetakse valgust ka potentsiaalselt ägeda „Star Warsi“ mängu, projektinimega Ragtag, arengust ja surmast.

Call of Duty: Black Ops III

Call of Duty ilmus esmalt aastal 2003, et „ära teha“ Medal of Honor: Allied Assaultile. Infinity Wardi algatatud seeriale hakkas esimese abilisena sissekandeid tegema Treyarch, ka USA-s Californias pesitsev stuudio. Tänaseks on nad põhiliselt tuntud oma Black Ops alamsarja poolest.

Black Ops 2 oli jube igav ning mu ootused kolmanda osa suhtes olid seetõttu õige madalad. Treyarch ei petnud ootusi – Black Ops III ongi minu meelest totaalselt mõttetu ja võtab minu mängitud Call of Dutydest selgelt kõige kohutavama osa tiitli.

21. sajandi teise poolde paigutatud üksikosa lugu ei suuda absoluutselt haarata. Uute suurte võimuliitude ja nende konfliktide kõrval tõstab pead destruktiivne tehisintelligents. Asju uurivad tehniliselt täiustatud sõdurid, kes killivad bandiite ja vaenulikke sõjardeid, lõhuvad roboteid ja häkivad mis iganes turvatehnikat lihtsalt käeviipega. Maailma eri paikade keskkondadel aga ei ole mingit võlu ega omapärast stiili. Madin on küll sujuv ja tempokas, kuid kõik selle ümber on minu silmis jura. Dialoog on piinlikult hädine, paljud näitlejakõned samuti. Muusika on väljapaistmatu nagu ka visuaalselt maitsetu pilt. Black Ops III on sama trööstitu kui kujutatud maailmakord mitme kümnendi kaugusel.

Positiivsena võib võtta, et pool-küborg eriväelastel on valida paljude supervõimete ja suure arsenali vahel, mis võimaldavad harrastada erinevaid mängustiile. Aga sellekski peab jälle asju lahti lukustama ja liiga palju manageerima. Lisavõimalustena saab kampaaniat teha koostööna ja taas on olemas ka zombide osa. Isegi kampaaniast on muudetud versioon, kus enamik vastased elavad surnud. Muidugi on ka mitmikosa, kuid erinevalt Battlefieldist ei hakanud ma seda isegi proovima.

Ma olen oma arvamusega tõenäoliselt vähemuses, aga minu meelest on Black Ops III täiesti ebavajalik. Siin ei ole mitte midagi uut ega ole ka ühtki vana ideed rafineeritud. See on selgelt erilise pingutusega kokku klopsitud, et meilt lihtsalt brändi toel raha kätte saada. Olen sel aastal nii mõnegi halva mänguga kokku puutunud, kuid see jättis ühe halvematest kogemustest.