fbpx

2020 saab kohe läbi. Vana-aasta puhul mängisin ka kolme mängu vanast ajast, veel koledamast kui praegune – Euroopa keskajast. Sellest pimedast ajajärgust inspireeritud või sinna seatud mängudest kaks on natuke vanemad, üks täiesti värske. Kaks on žanrilt hiireklikiseiklused, üks väga vahva märul – lausa mu aasta lemmikmäng!

Shadwen

Mõni aeg tagasi väitsin kuskil Facebooki arutelus, et Soome mänguloojate üks tublimatest pioneeridest oli ja on Remedy ning Bugbear Entertainmenti kõrval Frozenbyte. Stuudio loodi juba aastal 2001 ja teeb siiamaani mõnusaid indie-maitselisi mängukesi.

2016. aasta Shadwen on nende samm hiilimismängude maastikule ja minu meelest fantastiline segu Thiefidest ja Brothers: A Tale of Two Sonsist. Järgnevalt pillungi ainult kiidusõnu, sest mänguke on täpselt minu maitsele.

Kolmanda isiku vaates hiilimise looks on ühe öö teekond läbi sõjast räsitud linna kuninga trooniruumi, kus palgamõrtsukanna Shadwenil on ebaausa kunniga arveid klaarida. Teel sinna haakub talle külge plikatirtsust orb Lily, kelle ohutuks liikumiseks valvurite vahel peab Shadwen teed tegema kas tähelepanu eemalejuhtimisega või nende mahakoksamise näol.

Shadwenina saab valida, kas hiilida patrullidest mööda või nad tappa, kasutada selleks pistoda või mõnda vidinat. Kuna mäng mulle hullupööra meeldib, tegin selle läbi lausa kaks korda: surmates kõik (kuid ilma, et Lily seda tunnistaks) ning jättes kõik ellu.

Boonusmissioonideks on Escape From the Castle uuendusega tulnud samad kaardid teistpidi, ehk põgenemine sihtkohast. See pikendab mängu enam kui kahekordseks, sest muudatustega pagemisekaardid on keerulisemad ning rohkemate ja tugevamate valvuritega.

Huvitavalt mängitakse Shadwenis ajaga. Kui ühtki käsklust ei anna, siis aeg seisab. Kui midagi läheb untsu – näiteks Lily märkab laipa või Shadwen avastatakse – siis pole vigade paranduseks vaja laadida varasemat salvestust, vaid saab lihtsalt aega tagasi kerida. Oleme seda süsteemi varem näinud mõnes rallimängus, kuid ka siia sobib see perfektselt. Hoiab kõvasti taaslaadimiste arvelt aega kokku ja on äärmiselt mugav.

Tehisintellekt on küll totupoolne ja kurdi- ning pimedavõitu, kuid tundub, et see on mängulusti hoidmise mõttes meelega selliseks sätitud. See-eest on päris huvitav pealt kuulata nende loomulikke kõnelusi, mis heidavad natuke valgust valitsevale olukorrale.

Graafiliselt on mäng veidi maha jäänud, kuid mängulusti see ei vähenda. Shadwenina hiilida, kavaldada, turnida, verd valada ja vahimehi lollitada on ülilahe! Ka tundub mulle, et Shadwen on natuke inspiratsiooni andnud maailma parimale mängule A Plague Tale: Innocence’ile. Igatahes on tegu minu 2020. aasta parima mänguelamusega!

The Abbey (Director’s cut)

Umberto Eco oli suurintelligent, kes teaduse kõrval ka ilukirjandust luua jõudis. Tema esiromaan „Roosi nimi“ võeti vastu suurte kiiduavaldustega ja loomulikult hakati keskaja mungakloostri mõrvamüsteeriumit igasugustele ekraanidele mugandama. Kuulsaim on vast hiljuti lahkunud Sean Connery 1986. aasta film „Der Name der Rose“. Aasta eest linastus ka raamatul tuginev telesari.

80ndate teisel poolel tegid hispaanlased tolle arvutikiviajasüsteemidele mängu La Abadía del Crimen, mis oli raamatust rohkem kui „inspireeritud“ – arendajatel ei õnnestunud lihtsalt Ecoga kontakti saada, et litsentsi taotleda. Retromängu uuendusversioonide krooniks on The Abbey of Crime Extensum, mis nüüd ka inglise keeles ning Steamis tasuta.

2008. aastal nägi ilmavalgust järjekordne „Roosi nime“ ja La Abadía del Crimeni uustöötlus: Murder in the Abbey. 2010 tuli hiireklikikseiklusest The Abbey: Director’s Cut versioon, mida märkimisväärselt parendatud, täiendatud ja kenandatud.

Selle uusversiooni peategelane on sherlockholmsilik munk Leonardo de Toledo, kes oma jüngriga tuleb saladusi peitvasse kloostrisse kahtlast surma uurima. Tema nuhkimiste ja luusimiste ajal jätavad maise eluga hüvasti veel mitmed mustakuuemehed ja lõpus ähvardab teda ennastki tuleriit.

Keskajadetektiivikas on võrdlemisi sünge temaatikaga ja satub seetõttu konflikti oma vormiga. Pilt on ju multikalikult lustlik. Leonardo osutub muhedalt irooniliseks, esineb päris naljakaid situatsioone ja saatemuusika on tihti joviaalne. Aga sisuga edasi minnes osutub see vastuoluliseks loodud atmosfääriga.

Ka mõistatused on üllataval kombel teisejärgulised. Neid on, kuid need kahvatuvad tekstimassiivi ees. Jutustamist on mängus kohutavalt palju. Director’s Cutis on üht-teist ka muudetud, aga see on toonud kaasa uue mure – päris palju on puuduvaid häälelõike. Parandatud versiooni kohta on Director’s Cutis üldse vigu paljuvõitu. Steami versiooni töölesaamisega esineb probleeme, mäng suudab ootamatutes kohtades kinni joosta, kiirhüppe kaardi suutsin ma kasutamatuks muuta… loetelu saaks jätkata. Kõik see kokku pani mind The Abbeys natuke pettuma.

Mängu tegi Alcachofa Soft, mis tõenäoliselt on võõras nimi. Kontekstiks juurde, et samuti 90ndate keskpaigas ja samas piirkonnas loodi ka hiireklikikate austajatele tuntud Pendulo Studios. Kui Pendulo hakkas õige varsti ka rahvusvahelisele turule astuma, siis Alcachofa Soft jäi põhiliselt valmistama hispaaniakeelseid seiklusi. Koduturule suunati hulga „Mort & Phili“ koomiksitel põhinevaid mänge, mis tähendas loomulikult, et laiemat tuntust stuudio ei saavutanud. Kui lõpuks 2008. aastal Pendulole sarnase visuaalse stiiliga üllitisega maailma vallutama asuti, oldi tegelikult hiljaks jäänud. Murder in the Abbey puudused ja selle väidetavalt paremaks tehtud variatsioon aga suurt austajaskonda ei kogunud. Alcachofa Soft hääbus ja väljakuulutatud järg The Mystery of the Wicked Village jäi pooleli.

Lancelot’s Hangover: The Quest for the Holy Booze

Aasta oli 2014 , kui me esimest korda kuulsime Lancelot’s Hangover: The Quest for the Holy Booze’ist – montypythonlikust hiireklikiseiklusest. Järgmise, 2015. aasta ilmumise plaanidest ei saanud midagi. Mäng jõudis välja alles paar kuud tagasi. Huvitav, mille kallal belglane Jean-Baptiste de Clerfayt kuus aastat pusis? Mõistan, et mäng on tehtud ühe mehe poolt, aga tulemus on lühike ja lihtsakoeline.

Väga omanäolise visuaalse käekirjaga seikluse võiks reservatsioonidega lugeda järjeks kultuslikule briti filmile „Monty Python and the Holy Grail“. See tähendab ka, et mängu nautimiseks on vaja olla samal lainel Monty Pythoni absurdikomöödiaga. Mind aga siinsed Lanceloti seiklused Prantsusmaal ei suutnud kahjuks muhelemagi panna. Võibolla oleks midagi päästnud häälkõne, millega tasemel näitlejad saanuksid naljarõhu anda, kuid loomulikult seda pole. Nii et maitse asi, ent minu arvates Monty Pythoni kuuiku huumorile siin võrdväärset pole.