fbpx

ARVUSTUS: Resident Evil Village

Resident Evil on tagasi!“ ja „Resident Evil on surnud!“ on kaks fraasi, mis käivad käsikäes ning mida kuuleb iga kord, kui pikaajalisel sarjal tuleb välja uus peatükk. Selle taga on lihtne põhjus – seeria identiteet on olnud pidevas muutumises. „Juurte juurde naasmine“ on tänu sellele üsna tühi väide, kui ei täpsustata, millistest juurtest on juttu.

Kaheksandat peatükki, alapealkirjaga Village, on üsna soojalt vastu võetud, kuid teos ei ole kindlasti kõigile. Samas, olles keegi, kes on üles kasvanud seeriaga alates kolmandast mängust, kes on armastanud nii ellujäämisõudus- kui ka märulikeskset lähenemist, ning kelle lemmikuteks on kolmas, neljas ja esimese osa uusversioon, võin ma väga enesekindlalt öelda, et Resident Evil on tagasi!

Lugu leiab aset paar aastat peale seitsmendat peatükki. Peategelane Ethan Winters on koos oma naise Miaga alustanud uut elu Euroopas, üritades jätta üleelatud trauma selja taha. Neil on sündinud väike tütar Rose ja tundub, et elu on vaikselt normaalsuse poole liikumas. Kõik aga muutub järsult, kui seeria üks keskseid tegelasi – Chris Redfield – koos relvastatud tiimiga murravad Wintersite majja sisse, lasevad Mia maha ning röövivad nii Ethani kui ka tema lapse.

Pärast teadvuse kaotamist ärkab Ethan lumistes mägedes autoõnnetuse vrakis. Kõik kohalviibijad on surnud ning Rose’i ega Chrisi pole kusagil näha. Ethan eksleb mööda metsa, kuni sattub ühte külla ning otsustab sealt abi otsida. Mille mees aga eest leiab, on täiesti uus õudusunenägu, mille ta peab alistama, et päästa oma tütar ning saada teada, miks teda varem aidanud ja toetanud Chris sellise kannapöörde tegi.

Narratiivi kirjeldamisega siit kaugemale ei tahaks minna, sest ees ootavad mitmed hullud momendid ja ootamatud pöörded. Mis loos kõige rohkem silma paistab on aga tonaalsus. Vaatamata loo tõsidusele, ümbritseb seda sarmikas huumor ja juustune labasus, mis on teinud varajasemad Resident Evilid (eriti neljanda) niivõrd meeldejäävaks. See hetk, kui Ethan kohtub küla nelja isandaga, sain ma kohe aru, et mind ootab ees lõbusalt totter, kuid samaaegselt õudne seiklus.

Need neli isandat määravad ka ära mängu ülesehituse. Ethan peab kõik neli alistama, et jõuda lähemale oma tütrele, igaühel on aga oma domeen, mille üle nad valvavad. Tänu sellele on mängus palju varieeruvust, olgu selleks Heisenbergi mehaanilised õudused tema vabrikus, Beneviento kõhedustunnet tekitav nukumaja, Moreau rõvedusi täis veehoidla, või loomulikult interneti pöördesse ajanud hiiglasliku vampiiritädi Lady Dimitrescu loss. Neid alasid ühendab alapealkirjas kajastuv küla, mis oli minu arvates mängu ikoonilisem ja tugevaim keskkond.

Varieeruvust ei kajasta kõigest keskkonnad, aga ka mängitavus. Village on üksikisikuvaates õudusmärul, milles esinevad ka mõned ellujäämisõuduka elemendid. Kuigi mäng on suuresti võtnud inspiratsiooni re4-st (tonaalsus, sarnane keskne toimumispaik, märulikesksem lähenemine ning mitmed mehaanikad), on siin pea kõik Resident Evilid saanud veidi esindust. Keskkondade uurimine ja jupphaaval avastamine, erinevate mõistatuste lahendamine ning grotesksete bossidega madistamine – kõik seeria tugevaimad küljed on taaskord siin. Isegi neid, keda Mr. X’i trampimine traumeeris, võivad leida midagi tuttavat.

Ethan peab väga paljude erinevate monstrumitega võitlema, ent tal on selleks olemas sobivalt suur arsenal. Selle jaoks on toodud tagasi neljanda peatüki inventarisüsteem, kus on vaja mahutada kogutud esemed teatud suurusega ruudustikule. Kuigi kohver oli pea terve mängu vältel piisavalt suur, nii et ruumihädasid ei tekkinud ja pea kõiki asju sai üles korjata, oli selles esemete ja relvade ümberpaigutamine väga rahuldustpakkuv tegevus minu korrapära armastava aju jaoks.

Relvad ja laskemoon ei kasva küll puu otsas, kuid õnneks aitab Ethani välja Duke’i nimeline härrasmees. Temalt on võimalik osta erinevaid relvi ja varustust ning isegi uusi retsepte, mille järgi võib Ethan ise luua vajalikke esemeid. Küla ja metsi uurides on võimalik koguda ka erinevaid aardeid, mida Duke’ile müüa, või isegi liha, millest saab igasuguseid roogasid valmistada. Duke on üks suur viide re4 relvadiilerile ning mäng ei ürita seda varjata, andes talle paar lauset, mis võivad nii mõnegi fänni muigama panna.

Kõige olulisem aspekt Ethani lemmik poeomanikust on aga tema võime uuendada ja tugevdada relvi. See on eriti vajalik, sest mängu alguses on vaja tohutult laskemoona, et isegi tavalisemad vaenlased teispoolsusesse saata. Kuigi tänu sellele on mõned tulevahetused veidi kesised, lubab see mängijatel tunda pea iga uuenduse jõudu niipea, kui see ostetud saab. Kui kuulidest ei piisa, on Ethanil võimalik end oma kätega kaitsta ning seda hästi ajastades on ka võimalik vaenlasi minema lükata.

Resident Evili mängudel on halb komme lõppeda kas kesise või lihtsalt veidi nõrgema sektsiooniga kui sellele eelnenud (ning seda saab öelda ka kõikide RE mängumootori teoste kohta). Minu arvates suudab aga Village seda needust edukalt murda ühe väga põneva lõppmänguga. RE Engine’it mainides – jätkuvalt on tegemist mängumootoriga, mis töötab vist maagia võimel, pakkudes sujuvat kaadrisagedust ja võrratut graafikat isegi kartulite jõul töötavatele arvutitele. Mäng on võrratu nii visuaalselt kui ka audio poolest!

Lugu võib kesta kuni 10 tundi, kuid Village – nagu kõik head RE mängud – teeb nii mõndagi, et mängijaid tagasi kutsuda. Mercenaries mängulaad on tagasi, pannes mängija vaenlasi täis areenile, kus on vaja teatud aja piires saada nii hea skoor kui võimalik. Kui see aga ei köida, siis kampaanial on väga robustne New Game + valik, kus jäävad alles kõik kogutud relvad ja varustus ning mis lubab isegi raskusastet tõsta.

See, mis on hea Resident Evili mäng, on pea iga fänni jaoks erinev. Isiklikult leian, et kuna seeria mängitavus on läbi aastate nii palju muutunud, ei ole see enam parim indikaator. Mida mina aga alati näha soovin, on õudukat, mis on võimeline ka natukene lõbutsema ja enda üle nalja tegema. Õudusžanril oli kümme aastat tagasi väike taassünd ning sellest ajast saati on meil olnud üüratult suur arv üdini tõsiseid interaktiivseid kõhulahtisteid. Aga terve see aeg on meil alati olnud üks ja ainus Resident Evil.

Teose keskpaigas on mängija sunnitud põgenema ühe olevuse eest, mis on arvatavasti üks häirivamaid kolle, mida olen eales näinud. Mõned tunnid hiljem leiab aga aset üks kõige absurdsemalt naljakamaid bossivõitlusi terves seerias. Kui see ei kõla teile nagu ideaalne Resident Evili mäng, siis meil on väga erinev arusaam seeria identiteedist.