ARVUSTUS: The Dark Pictures Anthology: House of Ashes

Järjekordne aasta, järjekordne The Dark Pictures antoloogia peatükk! Kui see lause tundus lugedes ebaentusiastlik, siis te ei eksi – kuigi seeria on mulle siiamaani meeltmööda olnud, ei äratanud kolmas osa, pealkirjaga House of Ashes, oma promomaterjaliga minus erilist huvi.

Ei tea, kas põhjuseks teose keskne tegevuspaik ja temaatika või ehk üldiselt pealekippuv väsimus Supermassive Gamesi mängustiilist, kuid ma ei lugenud päevi üllitise ilmumiseni. Mõne nädala eest ei olnud ma kindel, et teost isegi mängin, rääkimata arvustamisest. Aga siin ma olen. Ja teate mis? House of Ashes on vist mu uus lemmik antud stuudio mängudest!

Lugu leiab aset 2003. aastal Iraagi sõja lõpusirgel. USA sõjavägi on peatanud kurja diktaatori, kuid tema massihävitusrelvad on siiski avastamata. Tänu uuele satelliittehnoloogiale avastatakse ühe väikese mäeküla all asuv punker, milles võib peituda võti sõja lõpetamiseks. Grupp ameerika sõdureid, nende seas ka meie peategelased, asuvad kõnealust ala uurima, kuid kõik ei lähe plaanipäraselt. Mitte kõigest ei ründa neid Iraagi enda väed, aga ka küla maapind hakkab sisse varisema ning kõik viis karakterit vajuvad tundmatutesse sügavustesse.

Kiiresti avastatakse, et tagaotsitav punker on hoopis koobaste võrgustik, mille sees asuvad iidsed templid. Meie sõdurid avastavad ka, et nad pole katakombides üksi. Tundmatu, kuid surmava ohu ees on nii USA kui ka Iraagi sõdurid abitud. Kas aga eesliinil sõdinud vihavaenlased suudavad teineteisega koostööd teha, et alistada uus vaenlane, kes nende elu ähvardab?

Kuigi narratiiv ise on üsna lihtne, keskendudes eelkõige meie tegelaste meeleheitlikule ellujäämisvõitlusele ning andes vaiksematel hetkedel taustainfot toimuva kohta, on House of Ashesi tugevaim osa just see, kuidas käsitletakse viimast küsimust. USA ja Iraagi sõdurid ei usalda ega üldiselt salli teineteist ning seda ajapikku muuta enda valikutega oli ülimalt rahuldav protsess, luues osasid parimaid momente Supermassive Gamesi mängukataloogis.

Kuigi kõik tegelased ei saa võrdselt tähelepanu, on teose säravaimad tähed kohati pimestavalt fantastilised. Karakterid ning nendevahelised suhted pole aga ainsad asjad, mis üllitise jooksul arenevad. Mängu keskne oht ja olukord, milles sõdurid end leiavad, eskaleerub tempokalt ning kõik kulmineerub üllatavalt suurejoonelise lõppmänguga.

Supermassive’i mängud on oma olemuselt kõik pea identsed, mistõttu nende kvaliteet sõltub suuresti tegelastest ja narratiividest. Kõikidel on olnud oma komistuskohad, olgu selleks Until Dawni keskne oht, Man of Medani kergesti unustatav lugu või Little Hope’i kesine lõpplahendus. House of Ashes pole väga intelligentse narratiiviga teos ning mitmed tegelased on üsnagi unustatavad, kuid sellele vaatamata on Supermassive loonud võimsate momentidega kubiseva sarmikalt juustuse õudusmäruli, kus on parendatud pea kõiki eelpool mainitud komistuskohti.

Mängitavuse osas, nagu mainitud, on kõik vägagi tuttav. Mängija saab liigutada tegelast kolmanda isiku vaates või fikseeritud kaameraga seiklusmängulikes sektsioonides ning avastada erinevaid juhtlõngasid ja dokumente, et aidata aru saada, mis toimub, või lahendada mõistatusi, et looga edasi liikuda. Põhifookus on aga vaheklippidel, mille jooksul on vaja teha valikuid ja läbida välksündmusi, mis võivad meie sõdureid hauda viia.

Olge hoiatatud, et kuna House of Ashes on rohkem õudusmärul kui eelmised kaks peatükki, on siin ka võrdlemisi rohkem välksündmusi. Õnneks on üle toodud erinevad sätted Little Hope’ist, mis aitavad mängu ka võhikutele ligipääsetavamaks teha, lubades näiteks välksündmusi läbida ühe ja sama nupuvajutusega. Tänu sellele on teos perfektne ühe teleka ees sõpradega koos mängimiseks, sest ei pea olema ekspert, et hakkama saada.

Taoliste seltskonnale mõeldud mänguõhtute tarbeks on tagasi ka Movie Night mängulaad, kus igaüks saab valida tegelase, keda ta juhib. On ka Shared Story neile, kes praegustel rasketel aegadel pigem veedaks aega sõpradega neti teel. Mängu kestus on seekord sutsu pikem, kui eelmistes peatükkides, võttes aega ligi seitse tundi. Nagu alati, on põhjuseid õudsetesse koobastesse naasmiseks, olgu selleks trofeede jahtimine, uue seltskonnaga loo kogemine või lihtsalt tahe teost läbida nii, et kõik tegelased jäävad ellu. Endal näiteks suri ainult üks ja seda üsna varakult tehtud keerulise valiku tõttu.

Audio ja visuaalne külg on Supermassive’i mängudel alati hea – muusika on sobivalt närvekõditav ja eepiline, sõltuvalt olukorrast; ja graafika, eriti valgustus ja tegelaste animatsioonid, on kõrgel tasemel. On hetki, kui karakterite näod jätavad mulje, et nad oleks olendid õõvaorust, kuid õnneks mitte tihti. Kuna teose lugu on vägagi hargnev ning selles võib leida aset üüratu hulk erinevaid dialooge ja sündmusi, on aegajalt stseenid natuke kohmakalt kokku lapitud, kuid see montaaživääratus on ka vaid miski, mida märkasin teose alguses. Mängukeskkond võib pikapeale üksluiseks venida, kuid õnneks mängu lõppmäng, ilma midagi paljastamata, pakub mängijatele uusi „vaatamisväärsusi“.

House of Ashes on minu jaoks ehe näide kahest asjast. Esimesena see, et esmamulje on petlik ning et ei tohiks mängu ignoreerida puhtalt treilerite tõttu. Teisena saab aga selgeks, kui oluline on kuulata enda fänne ja kriitikuid, sest The Dark Pictures antoloogia uusim üllitis ei oleks pooltki nii kvaliteetne juustune õudukas, kui arendajad ei oleks tagasisidet kuulanud ja seda kõrva taha pannud. Kuigi mäng pole kaugeltki täiuslik, on tegemist minu jaoks esimese Supermassive Gamesi mänguga, mille kohta ei pea ütlema, et „See on hea, AGA… “ House of Ashes on lihtsalt hea. Mängige seda!

The Dark Pictures antoloogia on iga osaga muutunud aina paremaks ja paremaks ning järgmine sissekanne, The Devil in Me, tundub just minu masti õudukas olevat. Kas see suudab kvaliteeti veelgi rohkem tõsta või saab ainsaks õudusallikaks olema minu üüratu pettumus? Selleks peame ootame järgmise aastani, kuniks Kuraator on valmis meile seda lugu ette vestma. Seniks aga soovin kõigile närvekõditavat halloweeni!