ARVUSTUS: Lost Judgment

Minu armastus Ryu ga Gotoku stuudio Yakuza mänguseeria vastu pole mingi saladus – sellest kirjutamisega algas ka minu karjäär Level1-s. Kui aga rääkida antud sarja lemmikutest, paistab üks osa teiste seast välja… Arvestades, et pea iga peatükk on parem kui sellele eelnenu, siis miks on nii, et 12 mängu hiljem ilutseb Yakuza 2 minu seeria edetabeli esikolmikus?

Vastus sellele on mitmekülgne. Jah, tegemist on ülihea mänguga, aga see pole kõik. Teine osa on minu jaoks oluline üllitis, sest see oli punkt, kus otsustasin, et ma võtan selle seeria täies mahus ette ja ostsin endale kaks konsooli, et see plaan ellu viia. Kuidas siis suutis Yakuza 2 seda teha? Teos kuulub koos Devil May Cry 3-ga minu jaoks ühte erilisse kategooriasse. Need pole kõigest kaks mängu, mida vaatan kui märulite verstaposti, vaid need on ka perfektsed järjelood, mis päästsid enda seeria hävingust (või, Yakuza puhul, Jaapani eksklusiivsusest).

Selline kombinatsioon kvaliteedist ja uuendusmeelsusest on haruldane segu. Ma olin juba ammu aktsepteerinud, et Ryu ga Gotoku stuudio ei suuda seda enam taas luua. Ja siis ma mängisin läbi Lost Judgmenti…

Hoiatan ette, et antud arvustus saab olema natuke teistsugune minu tavakirjutistest. Ma ei kavatse langeda detailidesse mängumehaanikatest. Kui tahta teada, millised need laias laastus on, soovitan lugeda mu Judgmenti arvustust… või ükskõik, millist Yakuza mängu kirjutist (välja arvatud Like a Dragon, kuna too on žanrilt JRPG ehk jaapani rollimäng). Luban ka narratiivi kirjeldamisega mitte liiga hulluks minna, sest antud loo intriig on üks selle suurimaid plusse.

Mis on siis perfektne järg täpsemalt? Kindlasti üks oluline aspekt on kvaliteedihüpe. Yakuza 2 näiteks võttis kõik, mida esimene osa hästi tegi, ning lihvis neid, samaaegselt lisades hulganisti uusi elemente, et mängu märkimisväärsemalt paremaks kogemuseks teha. Lisaks sellele suudeti lokaliseerimisega tabada kuldset keskteed, tehes mäng ligipääsetavaks lääne publikule, ilma et teos kaotaks oma jaapanliku sarmikuse halva dublaažiga. Kahtlemata on Yakuza minek esimesest osast teise suurim samm edasi, mida seeria on siiani teinud, eriti just läänes.

Selle sammuga võrreldes on Lost Judgment üsnagi tagasihoidlik edasihüpe, kuid see ei tulene mängust endast, vaid pigem Judgmenti kvaliteedist. Tegemist oli fenomenaalse teosega, tunduvalt parem kui esimene Yakuza, kuid sellel olid oma komistuskohad: üksluised jälitusmissioonid, pinnapealsed detektiivimehaanikad ja veidi balansseerimata kaklussüsteem. Lost Judgment suudab kõiki neid murekohti mingil määral parendada – jälitusmissioone on tunduvalt vähem ning need on üldiselt nauditavamaks tehtud; detektiivimehaanikad pole ikka väga sügavad, kuid nendesse on tunduvalt rohkem varieeruvust süstitud; mängu kaklussüsteem on aga üks RgG stuudio parimaid.

Peategelase Takayuki Yagami detektiivitöös vaimsest jõust ei piisa ning kohati on vaja kähmelda paharettidega füüsiliselt. Judgmentis sai seda teha kahe võitlusstiiliga: Tiger, mis keskendub tugevate hoopidega üks-ühele võitlusele; ja Crane, mis lubab mängijal hõlpsasti mitu vastast korraga maha võtta tänu kergemale manööverdamisele. Tolles mängus jäi Crane stiil kahjuks unarusse, kuna Tiger oli tunduvalt efektiivsem. Lost Judgment on seda aspekti aga parandanud…

Mitte ainult pole Crane tunduvalt parem, aga on lisatud ka kolmas võitlusstiil, Snake, mis keskendub kaitsele, visetele ja vaenlaste löökide tagasisuunamisele. See tuleb kasuks mängu paremini tuunitud raskusastmega. Relvad ja ohtlikud rünnakud ei tee enam Yagami eluriba permanentselt pisemaks (mis aitab vältida arsti juurde edasi-tagasi jooksmist), kuid siiski teevad piisavalt haiget, et nõuda mängijalt head manööverdamist ja kaitsmist. Lisa sellele suur hunnik tugevaid ja brutaalseid erirünnakuid ehk EX Action’eid ning tulemuseks on üks RgG parimaid kähmlussimulaatoreid. Yagami saab hõlpsasti võitlusstiile vahetada, andes igaks olukorraks ligipääsu vajalikele manöövritele. Samuti on palju kergem erinevate stiilide rünnakuid omavahel kombineerida, lubades meie detektiivil žongleerida vaenlastega nagu ta oleks Tekkeni kaklusmängu tegelane.

Loomulikult pole molliandmised ainsad asjad, mida on parendatud. Nagu sai mainitud, on detektiivisektsioonid palju varieeruvamad, nõudes mitte kõigest jälitamist ja keskkonna uurimist, aga ka parkuurimist, koeraga lõhnade tagaajamist ja isegi hiilimist. Kuigi need pole mehaaniliselt väga sügavad ning viimane neist võib isegi kohati frustreeriv olla oma piirangute tõttu, ei kasutata neid üleliigselt ning isiklikult tekitavad nad minus veidi nostalgiatunnet.

Üks järjekordne ühine joon eelpool mainitud headel järgedel on see, et nad on Playstation 2 mängud ning antud konsoolipõlvkond on üks mu lemmikajastuid videomängude ajaloos. Asjad nagu hiilimissektsioonid olid tol ajal tavalised ning ei saa vaielda, et nende ärakadumine uuematest üllitistest kuidagi halb oleks. Aga selles on midagi tõeliselt siirast, kuidas Lost Judgment taolisi missioone teosesse lisab. Kõik RgG stuudio mängud meenutavad just sellist PS2-ajastu disaini, kus lisati asju, isegi neid, mis veidi rafineerimata puhtalt selle pärast, et need olid kas lahedad või lõbusad. Vastupidiselt sellele, kuidas paljud AAA-mängud taaskasutavad elemente, nagu näiteks Assassin Creedi tornid, sest need „toimisid“, kasutab Lost Judgment midagi mis „ei toiminud,“ et sellega lihtsalt midagi huvitavat teha ja tänu sellele ma ei saa seda vihata, isegi kui see tekitab tüütuid hetki.

See muidugi ei tähenda, et teos on üdini originaalne. Nagu kõik Yakuza mängud, on siin palju tuttavat ning seda eelkõige keskses tegevuspaigas. Kamurocho linnaosa ei ole kuhugi läinud, kuid Yagami seiklus on seekord pigem Yokohamas, mis on siis üle toodud Yakuza 7-st. Kui uus Seiryo keskkool välja arvata, on see keskkond pea identne Like a Dragonis esinevaga. See aga arvatavasti andis arendajatele rohkem aega, et mängu kaardi tegevusi täis toppida, sest pärast 70 tundi peab ütlema, et oh sa poiss, kui palju siin teha on…

Yakuza 2 juurde tagasi tulles peab kiitma seda, kuidas arendati selle mängu kõrvalmissioone. Originaalis olid need pigem lihtsad ja üksluised ajaraiskajad: keegi norib tüli, Kiryu lööb talle kannaga näkku, mängija saab autasustatud. Teises osas oli kõrvaltegevustes aga palju rohkem varieeruvust ja huumorit. Enam ei andnud Kiryu ainult tülinorijatele kannaga näkku, aga pidas ka klubi, kaitses kuulsust paparatso eest ja isegi avastas ühe mafiooso mähkmefetiši. Lisaks sellele oli seal terve kõrvalmissioonide saaga (mida ei toodud üle Kiwami 2-te), mis pööras seeria kuulsa Hostess klubide minimängu pea peale, pannes Kiryu klubi töötaja rolli, kes pidi oma mesiste sõnade ja karismaga naiskliente ära võluma.

Lost Judgmenti arengutee on siinkohal sarnane, kuid ma ei taha sellega Yagami esimese seikluse kõrvalmissioone maha teha. Jah, nad olid struktuurilt üksluisemad (üldiselt tööpakkumised meie detektiivile), kuid need suutsid mängija panna peategelase igapäevaellu ning aitasid Yagamiga samastuda. Oma varieeruvusega oli mul aga Lost Judgmenti lõpuks tunne nagu ma oleks ühe mängu asemel justkui terve seeria läbi teinud. Kõrvalmissioonid on rohkem nagu kõrvalsaagad, mis sisaldavad pikki narratiive ja tegelasi, kes põhiloos üldsegi ei esine.

Kõrvaltegevuste kroon läheb kindlasti uutele School Stories missioonidele. Põhiloo käigus satub Yagami Seiryo keskkooli, kus ta tutvub ühe detektiivist tüdrukuga, kes palub tema abi ühe salapärase pahareti tabamisega. Selleks peab Yagami uurima seitset erinevat huviringi, mis ei sisalda vaid unikaalset lisalugu ja karaktereid, aga ka täiesti uusi minimänge nagu näiteks tantsimine, poksimine ja rulatamine. Juba see oleks iseenesest kõrvaltegevuste kullakaevandus, kuid nii Yokohama kui ka Kamurocho on paksult tähelepanu kõrvaletõmbajaid täis, olgu selleks virtuaalreaalsus, droonirallid, igat sorti müsteeriumite lahendamine või, veelkord, rulatamine.

Mäng on seega fantastiline nii teosena kui järjeloona, aga Yakuza 2 sisaldas ning sisaldab siiani üht seeria parimat narratiivi. Kuhu Lost Judgment selle kõrvale asetub? Üsna ligidale, kui täiesti aus olla. On ka võimalik, et isegi ületab seda…

Põhilugu algab ühe üsna rutiinse kohtuistungiga, mille lõpus ütleb süüdimõistetu Akihiro Ehara kohtu ees, et Yokohamast on just leitud üks laip. Surnukeha kuulub Hiro Mikoshibale – noormehele, kes olevat süüdimõistetu poega koolis nii julmalt kiusanud, et poiss sooritas enesetapu. Ehara oli kooli kohtusse kaevanud, kuid kohus kiusamist ei tunnistanud. Ta leidis, et õiglussüsteem ei täida enda funktsiooni, sest lasi mõrvaril ilma karistuseta vabalt eluga edasi minna. Just nagu ta oli öelnud, leitigi veel üks tuvastamata surnukeha, kelleks osutuski Hiro Mikoshiba. Tundub, nagu Ehara sai kättemaksu, kuid selle teooriaga on üks probleem – kõik tema poolt öeldu ei olnud meedia poolt kajastatud ning polnud isegi politseile teada. Lisaks sellele oli mees viimased kaks kuud arestikambris istunud.

Yagami kutsutakse uurima Hiro Mikoshiba mõrva ning kuidas Ehara sellega seotud oli. Mis algselt tundub nagu lihtne kättemaksumõrv, hargneb kiiresti üheks suureks vandenõuks, mis vaatamata komplekssusele räägib ikkagi ülimalt isiklikest teemadest nagu koolikiusamine, kas tõde on alati hea või mis on tõeline õiglus. Just nagu esimene Yakuza, kattis Judgment meie Yagami taustalugu, pani meid peategelasega samastuma ning mõjus selle tulemusena isiklikumalt. Lost Judgment teeb aga seda, mida hea järg peabki tegema – kasutab meie familiaarsust Yagami ja tema sõprade salgaga, et pinget lakke keerata uue narratiivi tunduvalt kõrgemate panustega.

Lugu saab aga ainult hea olla, kui selles on tugevad tegelased. Loomulikult on siin tuttavad näod nagu Kaito, Sugiura, Higashi ja Tsukumo, kes moodustavad ühe parima salga tänu sellele, et nad tõeliselt tunduvad nagu sõbrad, kes käivad koos väljas joomas ja sushit söömas, ning mitte tuttavad, kellega puutud kokku ainult narratiivis toimuva tõttu, nagu paljud Kiryu seikluste kaastegelased. Puhtalt need tegelaskujud on juba suureks plussiks, aga Lost Judgmentis on hulganisti uusi tegelasi, kes kuuluvad Ryu Ga Gotoku stuudio loomingu parimate sekka. Nende seas on ka paar isiksust, kes tõeliselt säravad sarnaselt eespool mainitud heade järjelugude antagonistidele.

Yakzua 2-s ja Devil May Cry 3-s on mõlemas fantastiline lugu, kuid mis seda veelgi kõrgemale tasemel aitab tõsta, on rivaaltegelane. Olgu selleks DMC3 Vergil või Yakuza 2 Ryuji Goda – hästi kirjutatud rivaal on tugeva narratiivi tuumik, mis suunab nii tegelast kui ka mängijat ületama kedagi, kes on justkui moonutatud peegeldus neist endist. Arvestades kui väga ma seda elementi armastan, saan ma rõõmuga teatada, et Yagami rivaal on parim taoline tegelane terves Yakuza seerias.

See muidugi pole Ryuji Goda mahategemine, aga pigem eelistus. Goda ei ole kompleksne tegelane. Ta on pigem väga karismaatiline. Yagami vastasega on aga teine lugu. Ta on üks ülihästi kirjutatud tegelane, kes vaatamata tema julmadele tegudele suudab mängija panna temaga sümpatiseerima. Kuigi järjeloo lugu ei puuduta otseselt meie peategelase tausta, on see Yagamile ikkagi siiralt isiklik seiklus, sest too rivaal sunnib teda maadlema enda õiglustundega. Isegi loo lõpus on raske kivikindlalt öelda, kellel oli õigus ja kes eksis ning teos laseb mängijal selle vastuseni ise jõuda.

Mis aga tõstab Lost Judgmenti tegelased vaieldamatult kõrgemale tasemele kui Yakuza 2 omad, on see, et lisaks heale rivaalile seisab Yagami vastu ka üks klassikaliselt üdini paha antagonist, kes samaaegselt võlub mängijaid oma karismaga, kuid paneb vere keema oma kohutavate roimadega. Ei oleks arvanud, et Yagami teine seiklus suudab esimest trumbata, aga ülimalt kaasahaarav narratiiv, ülihead peategelased, fantastiliselt kirjutatud rivaal ja karismaatiline, aga vihatav antagonist tõstsid selle uuele tasemele.

Nagu sellest pikast tekstist aru saab, siis ma armastan Yakuza 2-te ja mulle väga meeldib Lost Judgment. See, et on suudetud luua taolise kvaliteedihüppega järjelugu seerias, kus isegi ühtlase kvaliteediga peatüki saamine on täitsa hea, on tõeliselt imetlusväärne.

Üks element, mida ma oma võrdluse käigus pole suutnud katta, on mängu enda märgilisus. Lost Judgment oli Ryu ga Gotoku stuudio esimene mäng, mis lasti samaaegselt välja nii Jaapanis kui ka läänes. See on suur samm, mis tõi endaga kaasa müügikasvu. Aga kas see mäng „päästis“ seeria? Noh, ei. RgG mängudel läheb ülihästi… või vähemalt ma tahaks seda öelda, sest hetkel on Judgmenti mängud kahjuks seisus, kus need võib-olla vajavad päästmist. Nimelt on SEGA ja Yagami tegelase osatäitja Takuya Kimura agentuur omavahel suures tülis, mille tulemusena võivad meie detektiivi seiklused antud järjeloos jääda tema viimaseks.

Kui Yakuza kõrvalseeria peaks lolli tüli tõttu lõppema, eriti pärast nii perfektset järjelugu, siis see oleks tõeliselt ebaõiglane! Lost Judgment aga õpetas mulle, et iga üks võitleb õigluse nimel omamoodi – Yagami teeb seda stiilse kung-fu ja nutika detektiivitööga ja mina head mängu soovitades. Ning on raske öelda kelle lähenemine on õige või vale.

Mida saab aga täie kindlusega väita on see, et Lost Judgment on fantastiline mäng… ja et minu ja Yagami-vaheline bossivõitlus jääks väga, väga lühikeseks…