Leho mängis… jälle Kanada sidescroller’eid

Juba kuus aastat on möödunud augustist, kui uurisin kolme Kanadas tehtud sidescroller’it. Valdavalt olid need head meelelahutajad, eriti muidugi Mark of the Ninja. Kanadalased pole vahepealse ajaga ainult vahtrasiirupit villinud, vaid on lagedale tulnud ka hunniku mängudega. Vaatame täna järgmist Kanadas valmistatud kolmikut.

Stela

Olen aastate jooksul leidnud nii mõnegi Limbo ja Inside’i sarnase suurepärase sidescroller’i, ning nüüd leidsin veel ühe! Stela on fantastilise atmosfääriga, võrratult mõjusa taustamuusikaga ning kunstiliselt kena mänguke, mis natuke meenutab FAR seeriat ning võiks riimuda ka Little Nightmaresi austajate maitsega.

Millest täpselt siinne lugu on, ei saa ka mina tekstita ja kõneta mängukesest aru, kuid midagi maailmalõputeemalist. Sünged eluta metsad, põlevad põllud, katakombid, lumeväljad, varemetes külad ja linnad on kõik hästi disainitud ja üldiselt mõistlike keskkonnamõistatustega. Laguneva ja kohati kõheda maailma läbimine vajab tihti kiirustamist, sest ohte ja ohtlikke elukaid neiukest taga ajama jagub, aga jätkub aega ka niisama imetlemiseks.

SkyBox Labsi kaks ja pool aastat vana mänguke on minu selle aasta kogemuste seas seni üks suurimaid positiivseid üllatajaid. Pooleteist tunnise pikkusega on see ka paras amps ühe korraga kogu elamuse kättesaamiseks.

Planet of the Eyes

Rändad robotina kahemõõtmelises võõras maailmas, kuhu su ruumilaev on kukkunud, ja kogud oma looja helipäevikuid. Mingit kütkestavat müsteeriumilugu neist välja ei kooru, kuid Planet of the Eyes on lahe nendetagi. Parajalt raskes kiirust ja täpsust nõudvas mängukeses põikled vaenulike eluvormide ja keskkonnaohtude eest ning saad teha seda veidi üle tunni. Siis saab kunstiliselt kena sidescroller läbi.

2015. aastal ilmunud Planet of the Eyes on  küll veidi liiga lühike, kuid siiski väga äge üllataja. Kahju, et Torontos pesitsev stuudio Cococucumber rohkem sellelaadseid mänge teinud pole.

Dark Void Zero

2009. aastaks äratas Capcom üles oma ammu tolmu kogunud seeria Bionic Commando, lastes rootslaste stuudiol GRIN teha 3D-märul. Et üleminek oleks sujuvam, telliti selle juurde ka mängu juurtele sarnasem sidescroller nimega Bionic Commando Rearmed. Ja suur oli kõigi üllatus, kui külgvaates mänguke võeti vastu hulga soojemalt.

2010. aastaks oli Capcomil plaanis ilmutada uus 3D-märul Dark Void ja pärast edukat aprillinalja tärkas kiirelt mõte kasutada reklaamis sama valemit – teha taas kompanjonmänguks sidescroller! Väiksema skoobiga mängule leiutati juurde aga suurem legend. Väideti, et tegu on taastatud 80ndate 8-bitise mänguga, mis omal ajal valmistamisel olles kaduma läks. See oli muidugi udujutt, aga huvitav sünnilugu tõmbas – ja tõmbab siiani – tähelepanu.

Kuigi tööle värvatud Kanada stuudio Other Ocean Interactive sai SNES stiilis mängu imiteerimisega edukalt hakkama, mind selline vanakooli sidescroller-märul ei kõneta. Ei sobi mulle hüppa-tulista-hõlju mängumehhaanika ega igav väljanägemine. Mõned on aga arvanud, et ka Dark Void Zero on oma suuremast vennast Dark Voidist parem.