Leho mängis… autovaba päeva puhul kihutamismänge

Mu eelmise aasta kihutamiselamused jäid leigeks ja härra Ott Tänak ei suutnud oma ebaõnnestumiste jadaga samuti mu ralliisu hoida. Tagatipuks osutus Need for Speed Payback proovimisel nii jamaks, et ma ei viitsinud sellest muljetadagi. Võtsin sõidumängudest väikese pausi.

Iroonilisel kombel naasen nüüd nende Euroopa stuudiote mängude juurde, mille viimatised elamused mulle pettumuse valmistasid. Need on Kylotonn Racing Games WRC 8-ga, Codemasters GRIDi ja Ghost Games/EA Gothenburg Need for Speed Heatiga. Kõik need ilmusid 2019. aasta sügisel kihutamisfännide jaoks hea ajastusega. Mängude ilmumisele jäid nimelt parajad kuulised vahed.

WRC 8 FIA World Rally Championship

Itaalia stuudio Milestone sai kõvasti nahutada selle eest, et nende kätes WRC sari ei arenenud. Minu meelest tammub Kylotonn Racing Games samuti paigal. WRC 8 kaheaastane arendusperiood oli küll topelt pikem ning eelkäijast on see üldiselt parem, kuid vanades rööbastes on sari siiski kinni.

Väidetavalt on 2019. aasta hooaega esitlev WRC 8 kapoti all hulga parandusi ja võibolla on see tõsi, aga probleem seisneb asjaolus, et Kylotonn on enda ridadest lahti lasknud kõik, kes arvavad, et videomäng võiks ka veidi lõbus ja meeltlahutav olla. Järjekordselt on mängu esimesed tunnid kohutavalt nürid. Kuidagi on prantslased teinud 150km/h-ga läbi ohtliku metsa kimamise uinutavaks. Teed on küll ohtlikud, aga igavad, ning esimeste autodega radade läbimine ei tekita mingit põnevust ega kütkestavust.

Veelgi hullem – tundub, et suur rõhk on pandud majandamismooduli arendamiseks. Mina, kes ma jälestan manageerimist, ei saa aru, miks kurat on rallimängu vaja lisada tiimiga mehkendamine, kogemuspunktide kogumine ja mingite mõttetuste parendamine, rääkimata kalendrihaldamisest ja meilindusest? Kas tõesti peab nüüd iga mäng olema rollikas? WRC 8 tahab kihutamisrollikas olla ajal, kui mina igatsen žanripuhtust.

Naasnud on rehvide kulumine ja pidamise vähenemine kilomeetrite möödumisel. Tagasi on ka WRC 7 nõmedad maratonetapid, mis seekord… veelgi pikemad! Nüüd tuleb mõnda etappi rassida lausa 17 minutit, mis minu hinnangul on mõttetult ajamahukad.

Koguselt ja kilomeetrite arvult on nüüd teid rohkem, kuid paljud rajad jällegi korduvad varasematest mängudest. Imelikul kombel ei suuda karjäärirallidele radu valiv tehisintelligents kogu mängu sisu ette laduda. Peale mitut virtuaalhooaega jääb ikka veel käputäis vanade tuttavate kokkuliidetuid või tagurpidisõidetavat rada, mida mäng näidanud ei ole. Mis mõttes pean ma ise käsitsi neid soolosõitudeks otsima hakkama peale 30 kampaanias veedetud tundi!?

Peale rusuvaid tunde hammaste kriginal tüütust kampaaniast edasi rassides hakkab mäng oma tegelikku olemust näitama. Kui Junior WRC ja WRC2 klassi asemel antakse kätte tippklassi WRC masinad, hakkavad autod ja teed kokku sobima ja mäng suudab natuke isegi lõbustada.

Tähelepandavatest muudatustest on nüüd sujuvalt muutuv ilm päris õnnestunult välja tulnud, eriti kui vahelduvad puid rasiv torm ja päikesepaiste. Vihmavalingutega on seotud ka oluline täiendus teekattes. Nimelt on nüüd teele kogunevad veeloigud kohati päris ohtlikud. Suurel kiirusel lombi läbimine lööb auto tasakaalust välja. Järgnevalt võib teelt välja lennata nii ala- kui üle reageerides.

Üldiselt oleks see teretulnud nüanss reaalsuse imiteerimisel, kui kaasas poleks tüütuid möödalaskmisi. Esiteks käituvad lombid nagu oleksid nad kõik suured löökaugud ja teiseks on need enamasti nähtamatud. Mõni hästimaskeerunud auk oleks okei, aga praegu pole enamikke neist näha, et oma sõidujoont korrigeerida.

Uuendatud füüsikamudel toob tajutavaid muutusi ka kuivades oludes. Näiteks WRC 7-s minu poolt äärmiselt vihatud Saksamaa teed on nüüd täiesti sõidetavad, nagu ka Barcelona linnakatse. Nõmedate kannatuste kadalipu aset täidab nüüd Türgi.

Kummalisel kombel on sisse sattunud ja parandamata jäetud viga, kus kaardilugejal lõigatakse sõnade lõpud ebaloomulikult ära.

Loomulikult on järjekordselt sees viga, kus SSS-radadel(kus rallitakse konkurendiga paralleelselt jooksvatel staadioniradadel) võidab visuaalselt konkurent, kuid ajalise võidu saab kuidagi ikkagi mängija.

Ning suurriigi šovinism pole lasknud teede äärde istutada sinimustvalgeid, mis mõned aastad tagasi oli vaat et enimnähtud lipp terves WRC karusellis.

Kui kõik elemendid klapivad kokku ja auto teeb, mida sa soovid, siis on WRC 8 kurvide läbimine rahuldustpakkuv ettevõtmine. Aga positiivsed hetked ja kenam väljanägemine ei kustuta muljet, et mäng on ikkagi vana tuttav. On arusaamatu, kellele see suunatud on? Varasemate osadega tuttavatel pole midagi suurt uut avastada ning uusi värskeid tulijaid võetakse vastu ebasõbralikult – liiga simulaatorlikult, et neid järk-järgult sisse imeda.

GRID

Paar aastat tagasi leidsin, et „GRID Autosport on jama,“ kuid et kaks esimest GRIDi olid lahedad ja Codemastersil on üleüldse tugev pärand, siis hoidsin silma peal ka sarja neljandal osal.

Ning meeldiv on mu üllatus kuivõrd kütkestav kihutamine GRID on! Sõidud on pinevad, kaasaegsetest ja vanakestest koosnev masinapark rikkalik, tohutu sõitudevalik annab piisavalt valikuvõimalusi, ilutulestikud ja valgusemängud loovad suurepäraselt meeleolu ning puudust pole ei kummivilinast ega sisepõlemismootorite möirgamistest.

Kuigi võidusõidud on kõik autodroomidel või tänavaringradadel ametlike võistluste formaadis, on GRID arkaadilik, lihtsa juhitavusega kihutamismäng. Järsus kurvis gaasi põhja litsudes saad neljarattalise ikkagi spinnima ja äärekivide haukamised löövad masinad tasakaalust välja, kuid piisavalt mõõdutundlikult, et mitte frustreerivaks muutuda.

Muru ja liiv pole oodatult libedad ning kergpaneelidega kaetud sõidukid kannatavad päris palju kolkimist. Tükke küll pudeneb, kuid tihti tundub, et mäng kisub eessõitjate autodest juppe lendama reaalse põhjuseta. Ainult selleks, et mängijale vaatemängulisust pakkuda. Sama tehakse vastaste õnnetustega, kuigi oluliselt harvem.

Kui omal mõni suurem aps juhtub, saab viga tagasi kerida ja kurvi (vm) uuesti proovida. Aja tagasikerimise funktsioon on mängulõbu säilitamise kohalt fantastiline lisa! Võiks ju vaielda, et see vähendab pinget ja võibolla kellegi jaoks tõesti, kuid mulle piisab kenasti ka arvutikonkurentidega mõõduvõtmise põnevusest. Need on parajalt agressiivsed ega kohku mõningase nügimise ees. Ise mõnda konkurenti liialt müksates pöörduvad nad just sinu vastu eriti vaenulikuks. Nende kiirus kasvab, nad vilgutavad selja taga lakkamatult tuledega ning proovivad igal võimalusel sind teelt välja rammida. Nemesis-süsteem on tegelikult tore lisa.

Agressiivne nügimistega võidusõit ongi mängu võlu, kuid saab ka teisiti. Kui ei taha kuskilt tagaotsast startides omale jõuga teed rajama hakata, võib enne võistlust sõita kvalifikatsiooni. See annab tõenäoliselt positsiooni kuskil esireas ning auto ninaesine on kaasvõistlejatest oluliselt tühjem. Kvalifikatsiooni võimalus on samuti teretulnud.

Väljanägemine on tänagi korralik. Vihmaefektid on kenad ning seekord on kõikidel masinatel oma armatuurlaud. Suurimaks pahupooleks on kindlasti arusaamatult pikad laadimisajad, mis tegelikult on Codemastersi EGO mootori alatine viga olnud. Karuteene teevad mängule ka kolm DLC-d.

Lisahooajad annavad mõne uue raja ja masina kõrval vähe uut väärtust. Pigem venitavad need mängu tüütavalt pikaks. Samade radade ja masinate käitamine hakkab pinda käima. Lisanduvad ka liiga pikad, 15-20 minutit kestvad maratonsõidud ning ka käputäis tehnilisi vigu (spotteri väärinfo, valesti kalkuleeritud ideaaltrajektoor jm). Üldiselt on GRID aga äge!

Need for Speed Heat

Minu usk NFS sarja on juba ammu kadunud, kuid ikka leian end aeg-ajalt mõnda selle osa proovimast. Ja muidugi saan järjekindlalt pettumuse osaliseks.

Nagu sissejuhatuses öeldud, osutus eelmisel aastal proovitud Need for Speed Payback niivõrd halvaks, et peale selle, et ma ei viitsinud sellest lausetki muljetada, võttis see mul üldse kihutamiste isu.

Põhisarja seni viimane (kui odavalt kokku klopsitud Need for Speed: Hot Pursuit Remastered välja arvata) peatükk Need for Speed Heat ei ole kuigi parem. „Fast & Furious“ filmisarja matkiv käkerdis ei saa vähemalt kolme esimese tunni jooksul hoogu sisse ja kauem ma oma elu selle peale raisata küll ei raatsi.

Võidusõidud on superigavad, rajad on kohutavalt nürid, avatud maailmas pole midagi kütkestavat ja kogu disain ning ülesehitus on lihtsalt nõme. Peale selle on mäng koledavõitu ning jubeda muusikavalikuga. Mängu läbikukkumine viis ka järjepidevalt nigelaid NFS-e tootva Ghost Gamesi tiibade kärpimiseni tehnilise toe stuudioks.

Õige kah!