ARVUSTUS: Resident Evil 4

„Mis on su lemmik videomäng?“ See on küsimus, mille üle olen väga palju ajusid ragistanud, kuid siiani pole kindlat vastust. Nimelt tulevad mul alati pähe neli mängu, mis on koos end vankumatult antud tiitli peale istutanud: Resident Evil 3: Nemesis, Resident Evil REmake, Devil May Cry 3: Dante’s Awakening ja Resident Evil 4. Nagu näha, on Capcom suutnud mulle palju muljet avaldada.

Kui tuli teade, et on jõudnud kätte neljanda Resident Evili kord uusversioon saada, olin veidi skeptiline. See ei tulenenud sellest, et tegemist on ühe mu kõikide aegade lemmikuga ning ma ei taha et seda uuendataks… Mingil määral armastan kolmandat peatükki veel rohkem ning selle 2020. aasta uuendus tekitas minus palju elevust. Skeptilisus ei tulenenud ka sellest, et mainitud uusversioon, kuigi mulle meeltmööda mäng, tekitas ajapikku veidi kurbust, kui selgus palju arendajad olid sunnitud lõikelauale jätma, kui tuli aeg teos poelettidele saata.

RE4 on üks ikoonilisemaid ja olulisemaid mänge mitte kõigest minu jaoks, vaid kogu videomängude meediumis. Leoni seiklus süstis seeriale uue elu sisse, päästes selle aeglasest surmast. Samaaegselt loodi skeem kolmanda isiku vaates tulistamismärulitele, mida järgitakse tänapäevani. Paljude fännide arvates on RE4 samuti verstapost, millega mõõta õudusmärulite edukust. Enda jaoks on ka tegemist ühe tonaalselt unikaalseima mänguga, olles samaaegselt nii ülipingeline, kui ka üks naljakamaid mänge. Kas uusversioon suudab taolisi kingi täita?

Antud analoogias, ütleme nii, et kuigi jalatsite suurusega on võib-olla pool numbrit mööda pandud, saab Resident Evil 4 uusversioon nendes väga hästi käidud ning kui lasta paar aastat mööda minna, täidab too need perfektselt! Capcomi vaev tasus end ära, sest välk on tabanud sama kohta teist korda!

Nagu originaaliski, leiab lugu aset kuus aastat peale Raccoon City zombihullust. Leon S. Kennedy on selle ajaga suutnud väikelinna politseinikust USA presidendi agendiks sirguda ning tema esimene suur ülesanne saab olema oma ülemuse tütre Ashley Grahami päästmine. Neiu röövinud inimesed olevat ta Euroopasse toonud ning Leon leiab end varsti tema jälil Hispaania metsades. Asjad lähevad aga kiiresti pööraseks, kui tuleb välja, et metsas asuvas külas elavad inimesed pole mitte kõigest seotud salaorganisatsiooniga, mis Ashley röövis, aga kõik käituvad zombilikult ning tahavad Leoni pead tema keha küljest eemaldada.

Sõna „zombilik“ on siinkohal oluline. Nimelt oli originaalne RE4 esimene sissekanne seerias, mis loobus tavalistest elavatest surnutest ning tõi nende asemel meile uued vastased – Ganados. Need kurjad hispaanlased demonstreerivad oma erinevust zombidest mängu esimese tunni jooksul aset leidvas külasektsioonis. Tegu on nüüdseks legendaarseks muutunud momendiga Resident Evili seerias kui ka üldiselt märulites, visates mängija pea ees ohtlikesse vetesse. Külaelanikud ei tule ükshaaval aeglaselt jalgu lohistades mängija poole – nad jooksevad, haaravad relvad ning kasutavad piiramistaktikaid, et Leon tappa. Nad on vihased, tugevad ja mis veel hirmsam – nad kommunikeerivad üksteisega, tekitades tunde, et mängija on ühe ohtliku mõtleva üksuse vastu.

See kõik on tõsi ka uusversioonis, kuid nad on veelgi kiiremad ja agressiivsemad kui varem. Seda tänu asjaolule, et erinevalt originaalist, saab mängija liikuda ja relvaga sihtida samaaegselt. See võib tagasivaates originaalversioonis tunduda nagu talumatu piirang, aga terve mäng oli selle järgi tasakaalus. Mängitavuselt võib RE4 kutsuda lihtsalt kolmanda isiku vaates ellujäämisõudusmäruliks, aga tegelikkuses on sel palju kompleksusi, mida leiab vähestest mängudest.

Kuna samaaegselt ei saa liikuda ja tulistada, on oluline roll positsioneerimisel ning täpsel sihtimisel. Siin tekibki keskne tsükkel – leia hea koht, kus hakata sihtima, ning tulista vaenlaste nõrkkohti, mille tabamisel on Leonil võimalik nad jalahoobiga maha lüüa. Kuigi mängu on võimalik läbida nagu tavalist tulistamismärulit, hoides terve aeg distantsi ja tulistades vaenlaste pihta nii palju tina kui võimalik, loob see vaenlaste juurest edasi-tagasi jooksmine ning vaheldumisi tulistamine ja käsitsi võitlemine sellise unikaalse rütmi RE4 mängitavusele, mida isegi Capcom pole päris täpselt suutnud taasluua.

Uusversioonis on nad seda aga suutnud teha ja isegi täiendada. Too tants Leoni ja Ganadosite vahel on veel täitsa olemas, kuid on lisatud paar uut sammu! Nagu sai mainitud, on vaenlased tunduvalt agressiivsemad, mistõttu isegi minusugusele veteran-mängijale oli külasektsioon ülimalt keerukas. See muudatus on sisse toodud eelkõige sellepärast, et Leon saab liikuda ja tulistada, kuid see pole ainus uus võime, mis meie kangelasel on. Üks sõna – nuga.

RE4 nuga on üks olulisemaid uuendusi, mida uusversioon mängu on toonud. Originaalselt oli see kõigest miski, millega sai kaste sodiks lüüa ning maasolevaid vaenlasi torkida (kuid kahjuks palju haiget see neile ei teinud). Tundub aga, et mingi arendaja nägi, kuidas noaga on originaalis võimalik vaenlaste pool tulistatud nooli õhust ära lüüa ning otsustas Leoni piltliku mõõga kilbiks muuta. Mängijal on võimalik blokeerida pea igat rünnakut hästi ajastatud noatõmbega. Lisaks sellele saab end vaenlaste haardest kiiresti terariista abiga päästa. Siin aga tuleb mängu valikukoht, kuna nuga läheb ajapikku katki, mistõttu peab mängija valima, millal olla agressiivsem vaenlaste vastu ning kasutada seda enda kaitseks, ning millal tõmbuda tagasi ja olla ettevaatlikum.

Kui aga tera on nüri, on Leonil abiks hiiglaslik arsenal, et vaenlased mättasse lüüa. Erinevad automaadid, püssid ja püstolid on kindlasti tuttavad originaali fännidele. Siin on ka paar uuendust, nagu näiteks miinipildur, millega saab nüüd ka niisama nooli tulistada, muutes ühe „ma kasutan seda ainult bosside vastu“ relva üheks väga mitmekülgseks tööriistaks, millel pea lõputu laskemoona varu. Seda mainides on Resident Evil 4 uusversiooni mängijale antud laskemoona hulk pea perfektselt tasakaalustatud, tehes kindlaks, et mängijal pole kunagi ühelgi relval liiga palju või liiga vähe kuule.

Sellist asja pole lihtne saavutada, eriti arvestades, et Leon saab nüüd ise laskemoona ka valmistada, kasutades vaenlaste poolt maha pillatud või niisama leitud materjale. See annab taaskord mängijale veidi rohkem valikuvõimalusi kui originaalteos, kus mängija lihtsalt korjas üles moona ja raha. Taoliselt on arendatud ka aarete kogumist. Mängija võis leida keskkonnast erinevaid aardeid ning osasid on võimalik omavahel kombineerida, et teenida veel rohkem raha. Uusversioonis pole need aardepaarid aga jäigalt paigas, vaid on hoopis võimalik erinevaid kombinatsioone luua ning nende väärtus sõltub aaretest, mis mängijal on.

Mis aga selle rahaga teha? Appi tõttab mängu salapärane kapuutsis kaupmees, kes müüb meile relvi ja relvauuendusi. Spineli-nimelised aarded on samuti omaette elemendiks muudetud. Neid on võimalik kasutada, et kaupmehelt erilisi uuendusi ja relvakohvreid saada. Tundub, et tal on väga palju vaba aega, sest mees on erinevatesse paikadesse loonud lasketiirud, kus Leon saab täpsust harjutada ning selle eest võita erinevaid auhindu, mis annavad pisikesi boonuseid, olgu nendeks soodsamad hinnad või nobedam liikumiskiirus.

Nagu võib aru saada, on uusversioon võtnud pea kõik parimad elemendid originaalmängust ning need kas muutumata üle toonud või neid rafineerinud. Loomulikult on ka asju, mida ma eelistan 2005. aasta teoses. Sai mainitud üllitise tonaalsust ja huumorit ning kuigi palju sellest on uusversioonis alles, on 2023. aasta Resident Evil 4 sutsu tõsisem. Leon viskab kilde jah, aga nendele ei reageeri keegi nii vaimukalt nagu originaali Salazar ja Saddler. Kuigi üldiselt on kurjamitele antud rohkem tausta, on peakurjam algversiooniga võrreldes ülimalt kesine. Vastukaaluks on kõrvaltegelased nagu Ashley ja eriti Luis tunduvalt paremad. On ka sektsioone, mis on jäänud uusversiooni arendamise käigus lõikelauale, kuid õnneks pole need kõige olulisemad momendid.

Olles keegi, kes on armastanud RE4 juba ligi 16 aastat (issand, ma olen vana), pean ma aga pikemalt kiitma seda, kuidas uusversioon embab kahe käega vanu fänne. Teos ei ole ülesehituselt üks-ühele koopia originaalist, vaid pigem nagu selle remix. Isiklikult leian, et see on parim lahendus, sest nii suutsid keskkonnad ja erinevad momendid olla alati minu jaoks tuttavad, kuid muditud ülesehituse tõttu ei saanud ma kunagi kindel olla, mis mind ees ootas. Kiitmist väärivad ka puldi juhitavussätted, andes variandi mängida originaali nupuskeemiga, ja raskusastme valik, mis soovitas Hardcore’i inimestele, kes juba varem Leoniga Hispaanias reisil käinud. Tänu sellele väljakutsele suutis minu esimene läbimine taasluua sama tunde, mida väike Lauri koges esimest korda RE4 mängides.

Visuaalselt on teos fantastiline ning ma ei suuda Capcomi RE mängumootorit ära imestada. Näha tuttavaid alasid nii fotorealistlikuna oli üks tõeliselt maagiline kogemus. Kuigi originaali Leon oli naljakam, on uusversiooni Leon palju lahedam ning seda suuresti tänu animatsioonidele, mida arendajad on talle andnud. See, kuidas ta püstolist sihib, kui vaenlane on otse ees; kuidas relvi laeb – kõik tekitavad minus tunde, et mängin mingit uut John Wicki märulit. Heliriba, kuigi minimaalne, sisaldab paljusid lugusid, mis tekitavad vanades fännides nostalgialaksu. Ikooniline hispaania kitarrilugu, mis originaalis mängis vaid korraks Leoni autosõidul, on nüüd veelgi tihedamini esinev ning kindlasti jääb nii mõnegi uue mängija pähe aastateks kinni.

Capcomil on Resident Evili uusversioonidega olnud vahelduv edu. Esimene on vaieldavalt parim uusversiooni läbi aegade; teine tõi seeriale ennenägematu edu, vaatamata sellele, et nii mõnigi element originaalist uude mängu ei jõudnud; ning kolmas oleks natuke rohkem aega ja armastust väärinud. RE4 on suutnud tabada seda sama tsooni, mis esimene REmake, olles klassikalise mängu täiuslik moderniseerimine, ilma et oleks pidanud midagi olulist lõikelauale jätma. Tegemist on modernse klassikaga, mille mõju meediumile muutub aastatega aina selgemaks ja selgemaks.

Resident Evil 4 on meistriteos ja üks parimaid mänge eales. Punkt. Kas jutt originaalist või uusversioonist? Mõlemast.