fbpx

ARVUSTUS: Resident Evil 3

Siin ta lõpuks on: järjelugu eelmise aasta fantastilisele Resident Evil 2-le ja uusversioon minu ühest kõikide aegade lemmikmängustResident Evil 3. Ilmumise järgsel ajal on mängijate emotsioonid olnud väga sinna-tänna, seega pole imestada, et õhku kerkis küsimus, kas teos suutis ületada minu kosmilisi ootusi?

Lühike vastus: Jah! Pikem vastus: Jah, aga on paar asja, millega peab enne üllitise endale soetamist arvestama, et hoiduda pettumisest. Mu enda ootused olid suhteliselt paindlikud, ent kõikide visioon Resident Evil 3 uusversioonist ei pruugi ühtida minu omaga, nii et üritan luua täpsema kuvandi sellest, mida originaali, eelmise aasta teose ja uued fännid võivad oodata. Antud arvustus keskendub ainult üksikmängija kampaaniale, kuna Resident Evil: Resistance mulle endale erilist huvi ei paku.

Peategelaseks on S.T.A.R.S. eriüksuse liige Jill Valentine, kes peale esimese mängu sündmusi üritab peatada kurja Umbrella korporatsiooni. Teda painavad õudusunenäod kõige tõttu, mida ta on kogenud. Ühel rahutul õhtul muutuvad tema luupainajad aga reaalsuseks, kui zombiepideemia jõuab tema kodulinna, Raccoon Citysse. Tal pole aega seda kõike seedidagi, kui korraga lööb üks hiiglaslik koljat naise korteri seina maha ning üritab väga jõuliselt meie kangelanna eluküünalt kustutada.

Jill põrkab põgenedes kokku Carlos Oliveiraga ning tema UBCS ehk Umbrella Biohazard Countermeasure Service militaartiimiga, kes üritavad päästa linna tsiviilelanikke. Jill otsustab neile abikätt pakkuda, vaatamata enda vihale Umbrella vastu. Ta peab leidma mooduse, kuidas pääseda linnast nii mitme inimesega kui võimalik, samal ajal vältides suur monstrumit, kes sihikindlalt teda varitseb. Teose lugu ja üldine kestus on lühem kui Resident Evil 2 oma, kuid üsna standardne üleüldise seeria jaoks jaoks ehk umbes 6 tundi. See võib tunduda lühike, kuid enda jaoks on see pigem positiivne – tahe teost uuesti läbida on palju suurem, kui oli eelmistes peatükkides.

Olulisim asi, millega Resident Evil 3 maailma sukeldudes arvestama peab, on asjaolu, et tegemist pole just otseselt uusversiooniga, vaid pigem ümberjutustusega – pigem reimagining kui remake. Lugu on laias laastus originaaliga identne, kuid pea kõik narratiivi elemendid on täiesti uued. Just nagu 1999. aastal, nii üritavad mängijad ka nüüd Jilliga koos alistada võitmatut vastast ja põgeneda hukkunud linnast Carlosega, kuid kohad, millest tema teekond läbi läheb ning katsumused, millega nad kokku puutuvad, on muutunud.

Selle tulemusena on paljud asukohad ja momendid originaalist puudu, kuid need on asendatud uute võimsate momentidega. Jah, kuigi on kahju, et kellatorn jäi uuendamata, oli leegiheitjaga Nemesis miski, mida ma just tahtsin, et enda luupainajatele veidi vürtsi lisada. Kui oodata nii üks-ühele uusversiooni, kui olid esimesed kaks osa, võib kolmas pettumust valmistada. Kui aga vaadata Resident Evil 3 kui moderniseeritud versiooni 1999. aasta originaalist, kasutades sama raamistikku, kuid pakkudes uut kogemust, siis ootab teid üks plahvatuslik seiklus.

Mängitavuselt on teos pea identne eelmise aasta Resident Evil 2-ga, ehk tegemist hübriidiga uutest ja klassikalistest Resident Evilitest. Teos on kolmanda isiku vaates tulistamismäng, milles on vaja ettevaatlikult sihtida, et mitte raisata piiratud ressursse. Lisaks sellele on vaja hallata oma inventari, et ei oleks kaasas kasutut pahna, kui on tarvis midagi vajalikku üles noppida. Just nagu originaal, on ka uus kolmas osa natuke märulikesksem, lubades Jillil nupuvajutusega vastaste rünnakute eest hüpata. Tehes seda viimasel hetkel antakse mängijale ka võimalus aegluubis paar kuuli ründaja suunas lasta. Mingil veidral põhjusel ei saa aga enam end haaranud zombit granaadi või noaga minema tõrjuda.

On tabatud kuldset keskteed, kus märulisus pole nii üle võlli kui seeria neljas kuni kuues peatükk. Uut suunitlust mängitavuses peegeldab ka mängukeskkond. Nii originaalses Resident Evil 3-s kui ka nüüd uues puudub keskne suur ala nagu olid esimese osa mõis või teise osa politseijaoskond. Raccoon City kaootilised tänavad pole kahjuks sellised. Tasemed pole õnneks täiesti lineaarsed, vaid pigem on kokku pandud pisematest komplekssetest aladest. Tänu sellele on mängumaailm veidi piiratum, kuid isiklikult aitas sellest sündinud klaustrofoobia minul pinget luua, eriti kui pidin minema tagasi mööda tänavat, kus just pääsesin üle noatera oma meeletu tagaajaja eest.

Siinkohal oleks paslik rääkida mängu antagonistist – Umbrella poolt loodud monstrum Nemesis. Kuigi ta nimi ei esine enam mängu alapealkirjas, on ta teoses siiski keskse tähtsusega. Koletise ülesandeks on tappa kõik S.T.A.R.S. eriüksuse liikmed, millest Jill on viimne ellujääja. Nemesis jahib Jilli terve mängu vältel ning loo kulgedes võtab monstrum kasutusele uusi relvi, taktikaid ja isegi kujusid, et oma missiooni lõpuni viia. Kuigi Resident Evil 3 muudab originaaliga võrreldes palju, on nad Nemesise ellutoomisega olnud väga truud originaalile, seda nii heas kui ka halvas võtmes.

Mängitavuselt on Nemesis rohkem sarnane oma originaalkujuga kui möödunud aasta teose Mr. X-iga. Jälitaja ilmub loos välja teatud kindlatel hetkedel ning mängitavuses võib see kulgeda kaht moodi. Esimene moodus on, et ta ilmub ja hakkab Jilli jahtima (nagu X mullu) mööda Raccoon City kitsaid tänavaid, maandudes suure mürtsuga mängija ette just kõige halvematel hetkedel. Teistel aegadel on tegemist aga loo poolt paika pandud sektsiooniga, kus Jillil pole muud valikut kui lihtsalt joosta kolli eest, et lugu kulgeda saaks.

Osade jaoks võib Nemesis tunduda nagu samm tagasi Mr. X-ist, kuid isiklikult näen seda fantastilise seguna originaalversiooni jälitajast ja teise osa uusversiooni monstrumist. Jah, Nemesis pole nii dünaamiline nagu X, kuid temaga leiavad aset paljud meeldejäävaimad ja menukaimad märulistseenid. Kuigi oleksin ka ise tahtnud näha rohkem sektsioone, kus ta käitub nagu möödunud aasta kõndiv õudusunenägu, aitasid uued paanilised põgenemised, võimsad bossivõitlused (mis on kordades paremad Resident Evil 2 omadest) ning Nemesise ja Jilli vahelise võitluse järk-järguline arenemine mul teose pahalast positiivselt hinnata.

Resident Evil 3 ei arenda aga kõigest Umbrella võimsaimat koletist, vaid ka meie peakangelannat ning temaga võitlevaid inimesi. Jill elab läbi nii paljusid õudusi, et tema poolt ei saa mitte olla. Lisame sinna tema suhe Carlosega, mis muutub mängu alguses olevast pea vaenulikkusest lõpuks kamraadluseks ning tulemuseks on üks värske versioon ühest minu seeria lemmiktegelasest. Carlos ise on samuti saanud palju rohkem tähelepanu, tehes tema originaalsest labasest sõdurtegelasest ühe üsna sarmika ja sümpaatse karakteri, kes teose vältel hakkab mõistma kui suurt rolli on tema tööandja toimuvas tragöödias mänginud. Carlosega on isegi teatud hetkedel võimalik mängida (mis on taaskord kordades paremad Resident Evil 2 kõrvaltegelaste sektsioonidest).

Visuaalide ja heli koha pealt on Resident Evil 3 tipptasemel. Graafika on identne teise osa mulluse uusversiooniga, mis tähendab, et kõik näeb ikka ülirealistlik ja detailne välja. Iga kaader mängust tekitas tunde nagu mängiksin mõnda võimsat zombifilmi. Raccoon Citys valitsev kaos on samuti fantastiliselt ellu toodud mitte kõigest tänu zombidele, aga keskkonnale endale. Muusika on minu arvates isegi parem kui eelmise aasta uusversioonis, pakkudes pingelisi palasid kui ka uuendatud versioone originaali klassikalistest lugudest. Viimast tegi Resident Evil 2 kahjuks väga harva.

See viimane tõestab, et kuigi sisu on palju muudetud, pakub Resident Evil 3 originaali fännidele nii mõndagi. Mängus on palju uut, aga piisavalt ka seda tuttavat, et tuua naeratuse näole isegi siis, kui Nemesis kannul jookseb. Heliriba, tegelased, teatud mängukeskkonnad ja isegi osad parimad hetked originaalist, mida on nüüd veelgi paremaks tehtud – see näitab mulle, et teost tehti suure armastusega originaali vastu, soovides edasi kanda selle mängu emotsioone, samal ajal pakkudes mängijatele midagi uut.

Resident Evil 3 pole arvatavasti see mäng, mida paljud ootasid. Võrreldes originaaliga on siin rohkem uut kui tuttavat; võrreldes Resident Evil 2-ga on tegemist lühema ja väiksema mänguga, mis ei üllata ega ehmata nii palju. Kui aga võtta teost kui ümberjutustust ühest seeria alahinnatuimast peatükist (mida võib-olla tasub endale soetada allahindlusega, kui just pole huvi mitmikmängu või korduvate läbimängimiste vastu), siis leiate siit midagi, mida armastada – vähem dünaamiline, kuid siiski väga ameerikamäelik üksikmängija kampaania!

Resident Evil 2 tuli välja ja lõi laineid mitte kõigest oma žanris, vaid tervel mängumaastikul. Kolmas osa oli aga selle kõrval palju pisem projekt – on niigi raske ületada paika pandud latti, aga teha seda ka väiksema tiimiga on pea võimatu. Vaatamata sellele võtsid loojad need piirangud omaks ja lasid välja teose, mis andis endast kõik, et teha vähemaga enamat; et pakkuda väiksemat, kuid emotsionaalselt sama võimsat kogemust. Paljud nägid seda kui sammu tagasi, kuid mitmeteni jõudis arendajate kirglikkus.

See, mida ma just kirjeldasin, oli originaalse, 1999. aasta Resident Evil 3 valmimislugu. Tundub, et originaalil ja uuel versioonil on siiski palju ühist – süda on neil mõlemal samas kohas.