Leho mängis… kolme Kanada sidescrollerit

Keskendun täna kolmandat korda kolmele Kanada sidescroller’ile. Seekord on kõik häälteta ja vaid ühel on väheke teksti. Kaks on mõistatusplatvormikad, kus peategelasneiul tuleb tornis kõrgustesse rassida. Õnnetuseks on mul praegusel perioodil pea pulki täis ja ma ei jaksa vaimujõudu veel ka mängudesse panustada.

In the Darkness of the Sea

Tähistaevas. Tüüp üksi paadis keset ookeani. Vaalad ja kalad ohustavad teda, torm ja äike karastavad. Uppuv purjekas taustal. Hulpiv ohver vees. Lõpp.

Mul pole midagi ampsusuuruste ja mängija poolt tõlgendamist vajavate minimalistlike mängude vastu. Tegelikult need isegi meeldivad mulle, kui asi liiga sürreaalseks ei lähe. Aga In the Darkness of the Sea oma viieminutilise kestusega on küll natuke pettumust valmistavalt lühike ja sisutühi.

Kui Olivier Leclair oleks oma kenale monokromaatilisele teosele natuke rohkem sisu andnud, võinuks siit midagi hingepuudutavat kooruda. Praegu on seda liiga vähe, et sissegi elada jõuaks. Aga vähemalt on see tasuta!

LogiGun

Mulle meeldivad mõistatusplatvormikad. Lihtsa visuaalse küljega LogiGunil on ka eeldusi, et mulle sobida. Kuid nagu sissejuhatuses mainisin, pole ma praegu õiges meeleolus selle nautimiseks.

See pole aga ainus põhjus. Tegelikult ei näe mäng piisavalt vaeva, et mängijale selgeks teha selle legendi. Tasemed on täis erinevaid energiabarjääre, kaste, nuppe jms, kuid uusi asju tuleb nii kiirelt peale, et varasem teave ei jõua kinnistuda. Õnneks saab menüüst üht-teist meelde tuletada, aga väljahüpped rikuvad immersiooni.

Igatahes ligikaudu poole peal hakkas mul rahuliku muusikatausta, fantaasiavaese pildi ja motivatsiooni pakkuva loota liiga igav, et edasi punnida. Võimalik, et otsin iseendale vabandusi keskmisest keerukamate mõistatustega mängu poolelijätmise pärast (kuigi sellele oleks rohtu).

Muide, keda huvitab mängude arenguprotsess, saavad LogiGuni puhul päris huvitavat evolutsiooni jälgida. Steami ilmus mäng 2012. aasta augustil, kuid LogiGuni alfaversioon 2007. aastast on arendaja Alfred Lami kodulehelt siiani leitav.

Golem

Kuskil Antiik-Egiptuse laadses kohas on vesi otsakorral, sest vett administreeriv torn on kaput. Noor näitsik leiab oma ämbritäite otsingul maagilise kivipalli, millest mängu jooksul hakkab kasvama üha uute oskustega golem. Koos asub paar tornisüsteeme remontima.

Maitse asi, kas see on hea või halb, kuid 2018. aasta Golem eristub teistest mõistatus-sidescroller’itest üllatuslikult juhtimise poolest. Peategelaste käskimine käib siin hoopis hiirega. Tavalised suunaklahvid aitavad kaarti liigutada ning tühik kiirendab aega, sest sangarid venivad aeglaselt.

Kuigi visuaalne külg on LogiGunist erinev, on minu kogemused väga sarnased. Lugu ei suuda kütkestada ega motiveeri keskmisest keerukamaid ajuväänikuid lahendama. Rahulik muusika uinutab, pilt ei anna piisavalt informatsiooni interaktiivsetest punktidest. Stuudio Longbow Gamesi üllitis ongi eriliselt tüütu, kuna liiga kaua aega kulub uste, ronitavate köite jm edenemisradade otsimiseks.

Tegin mängust üle poole ja rohkem ei viitsinud (kuigi hätta jäädes leiab abi). Kirstunaelaks osutus mängu viga, kus ta pea pooltel kordadel tööle laadides arvab igasuguse põhjuseta, nagu oleks mul pult ning ei lase hiire-klaviatuuriga midagi teha.