ARVUSTUS: Stray Gods: The Roleplaying Musical

See algab kurva lauluga. Siis leiab aset mõrv. Paberil on tegemist ideaalse algusega.

Mänguks on Stray Gods: The Roleplaying Musical, mis tekitas minus koheselt huvi. Muusika ja videomängud on väga tihedalt seotud, ent sellest hoolimata ei leidu mänge, kus tegelased suvalistel hetkedel viisijupi üles võtavad. Kus on mängumaailma „Chicago“, „Helisev Muusika“, „The Rocky Horror Picture Show“?

Tegemist on visuaalromaaniga. Peategelane Grace kohtub salapärase Calliope’iga. Vaid mõned tunnid hiljem koputab neiu uus tuttav Grace’i uksele, ise üleni verine ning sureb ta käte vahel. Selgub, et Calliope polnud niisama tavaline tüdruk, vaid osa Kreeka jumalate õukonnast.

Just nimelt, selgub, et Athena, Apollo, Persephone ja Aphrodite peidavad end tavainimeste keskel. Nüüd aga on nende pilgud suunatud just Grace’i poole, sest jumalad süüdistavad teda Calliope’i – viimase muusa – surmas ning sellega seonduvalt ka tema võimete röövimises. Grace’il on nüüd aega 7 päeva, et enda süütust tõestada.

Narratiivi alustalad on tugevad. Mõrvamüsteerium haarab mind pea alati endaga kaasa, samuti on mu südames reserveeritud koht Kreeka mütoloogia jaoks. Tolles viimases asjaolus võime süüdistada „Heraklese“ ja „Sõjaprintsess Xena“ sarju. Samuti ei pea muret tundma, et lugu liialt sirgjooneliseks jääb, sest žanrile vastavalt saab mängija teha dialoogivalikuid ja erinevaid otsuseid. Seda ka muusikanumbrite ajal!

Muusika, irooniline kui see ka poleks, jääb kogu teose üheks nõrgemaks aspektiks. See pole halb per se, ent ükski lugu ei suuda teistest esile tõusta. Pea kõik palad järgivad sama valemit, olles pisut melanhoolsed, pigem aeglased… ja tänu sellele ka igavad. Kohati tekib tunne, nagu kuulaksin keskpäraseid Eurovisioni lugusid, millele lisab kaalu ka fakt, et üheks muusikapalade kaasautoriks on Austraalia artist Montaigne, kes esindas riiki Eurovisionil aastal 2021.

https://youtu.be/ghT5QderxCA?si=Jdrm4mVy_0Li1WcX

Kiitma peab aga häälnäitlejaid: Laura Bailey, Troy Baker, Janina Gavankar, Felicia Day, Rahul Kohli, Ashley Johnson ja paljud teised. Nimekiri kubiseb andekatest inimestest, kes toovad enda tegelased ideaalselt ellu ning kelle tõttu on intriige täis narratiivi põnev jälgida. Seda kurvemaks teeb mind asjaolu, et laulude puhul oli nende ampluaa piiratud.

Visuaalselt näeb mäng väga lahe välja tänu pilkupüüdvale joonistusstiilile. Ainus kriitika, mis mul on, puudutab fakti, et aeg-ajalt vahetuvad staatilised kaadrid jätavad enamat tahtma. Kui Stray Gods: The Roleplaying Musical oleks täielikult animeeritud, oleks tegemist kümme korda ägedama projektiga. Ent on ka täielikult arusaadav, miks antud lahendus valiti.

Stray Gods: The Roleplaying Musical ei ole päris selline videomängude võidukas kõrvalpõige muusikalide maailma, nagu ma sooviksin. Ent vähemalt on astutud sammud õiges suunas. Kui nüüd saaks vaid mängu, kus laulud on mitmekülgsed ja meeldejäävad.