Leho mängis… Star Treki mänge

8. septembril 1966 jõudis Ameerikas teleekraanidele esimene „Star Treki“ osa ja pani maha saaga nurgakivi. Sünnipäevast on saanud üldine „Star Treki“ päev. Võtsin end kokku, et üle paljude aastate ulmesarja mängude, sealhulgas vanade tuttavate juurde naasta.

Miks üle paljude aastate? Enne tänase kollektsiooni kallale asumist olen mänginud vaid kolme „Star Treki“ mängu, viimaseks 2013. aasta Star Trek – absoluutselt kohutav kolmanda isiku vaates tulistamine Chris Pine’iga. Kelvini ajaliini paigutatud märuli totaalne põrumine oli suur pettumus, sest filmid mulle üldiselt meeldisid.

10 aastat tagasi ei saanud kõrvetada ainult mina. Tegelikult haavas see kohutav käkk ST mängundust valusasti, sest peale seda on saagale mänge ilmunud vaid käputäis. Varasemalt oli ST mängudest uputus – ainuüksi aastal 2000 ilmus 9 „Star Treki“ mängu!

ST ülekülluse aegade retke julgelt ette võtsingi. Keskendun seekord kolmele suurimale ST sarjale, mis kõik saanud üle 170 episoodi: „The Next Generation“ (178), „Deep Space Nine“ (176) ja „Voyager“ (172).

„Star Trek: The Next Generation“, mil siiani kõige rohkem osi, oli teatavasti kasvulavaks saaga ühele tuntuimale sangarile, Patrick Stewarti kehastatud kapten Jean-Luc Picardile. Ikoon sai hiljuti ka oma enda 30-episoodilise sarja „Star Trek: Picardi“ näol, mis kevadel otsad kokku tõmbas. Picard on oluline tegelane ka kahes siinses mängus.

Kogu tänane viisik on tehtud USA-s ja ilmusid vahemikus 1998-2003. Vanematel on väike probleem taustaseletusega, sest toetuvad sarjadele ja filmidele ning võõrad rassid ja nende seosed on tuttavad vaid trekkie’dele.

Star Trek: The Next Generation: Klingon Honor Guard

MicroProse oli kolm aastakümmet tagasi palju tuntum nimi kui Electronic Arts ja firma maad raputavate saavutuste järelmõjud kestavad siiani. Ettevõtte kauakestvaim, Hunt Valley stuudio meisterdas ka käesoleva tulistamise. Märkimisväärne on, et 1998. aasta lõpus ilmudes oli see alles teine mäng, mis kasutas Unreal 1 mootorit. See tähendab ka, et kõik on kolmemõõtmeline ja liikumine loomulikum varasematest 2D-tulistamistest.

Lugu on klingonite rassi kriisist. Igaks juhuks tuletan meelde, et klingonid on need sõjakad kortsunäod, kellele kõige tähtsamad väärtused on au ja uhkus. Ometi leidub ka nende ühiskonnas kurja vandenõuga reeturite selts. Eliitvalvurite kooli kadett saadetakse kaugetele planeetidele ja kosmoselaevadele, et valele teele sattunuid mõõga ja energiarelvadega… kantseldada.

Oma kiiksud mängul muidugi on. Vastaste tehisintellekt on totupoolne, relvade ja laskeviiside vahetamine võtab liiga kaua, kaartide geomeetria takistab sageli liikumist (jääd aknaaukudesse, tunnelitesse jm kitsamatesse kohta veidiks kinni), isegi kirjašrift on raskelt loetav. Kõik need apsakad võimenduvad, kuna mängu üksikosa on nati liiga pikk.

Klingon Honor Guard ei ole klassika, kuid siiski täiesti okei vanakooli FPS, kus ka omajagu lahedat. Näiteks kettarelv on üliäge ja kosmoses jalutamise hetked toredad. Paremuselt teine mäng siin.

Star Trek: Hidden Evil

Kui mängud oleksid 90ndatel jäänud truuks paigalenaelutatud kaamera ja otsejuhtimise kooslusele (fixed camera & direct control; a la Grim Fandango, Resident Evil 1), oleks minu elus videomänguhuvi jäänud kesiseks. Jah, hiireklikiseiklustel on paigalkaamera ainuõige lahendus, aga kui tegelase juhtimine käib näiteks klaviatuuriga ja vaja ka ohtudega tegeleda, läheb kaardil orienteerumine sassi ning juhtimine röögatult ebamugavaks ja ebatäpseks.

Selline tohutult kohmakas on ka „The Next Generationi“ tegelaste liini kuuluv Hidden Evil. Võtad üle ühe nooruki kontrollimise ja kapten Picardi alluvuses kolad ringi kaugel kolooniaplaneedil ning kosmoselaevades. Muidugi hävitad ka suure ohu.

Miski siin mängus pole täna enam talutav. Tegelase kontrollimise kõrval on jube ebakäepärane ka inventaris sorimine, tulistamine ja luuramine tuginevad aga juhuslikul õnnel ning labürintlikud koridorid mängu viimases veerandis on idiootlikud. Taustamuusika on tähelepandamatu, pildiilu puudub ja Patrick Stewart oli oma ridu sisse lugedes vist väga tüdinenud.

Vähemalt ei ole Presto Studiose 1999. aasta käkerdus liialt pikk, kuigi ebamugavuse tõttu venib kolm korda kauemaks, kui asi väärt. Kindel viimane tänases pingereas.

Star Trek: Deep Space Nine: The Fallen

The Fallen on kolmanda isiku vaates märul aastast 2000, ehk ajast, kui Tomb Raideri sari oli alamžanri A ja O. The Fallen ongi Tomb Raiderist palju šnitti võtnud. On tee ja lülitite sihitut otsimist. Natuke on turnimist. Relvadel on automaatne sihik. Ning ka kosmosesügavuse kaugetel planeetidel on koopaid ja templeid, kus kolada. Enamik tegevusest käib siiski ruumilaevade või baaside koridorides.

The Falleni luhtunud katse on kasutada loo jutustamiseks kolme tegelast. Selle asemel, et loo sujuvuse nimel kordamööda hüpata erinevate tegelaste vahel, on loodud kolm kampaaniat, mida üksteise järel mängida. See toob kaasa mitmete vaheklippide tüütu korduse ja tasemete taaskasutuse. Levelid on küll nüansiliselt erinevad, kuid nõmedad labürintlikud tasemed jäävad nõmedaks. Ka on eri tegelaste – DS9 jaama tippohvitseride – mänguviisides erinevused väikesed.

Läbi kolme rassi esindaja jutustatav lugu pole kuigi paeluv. Mingid hukutavale teele asunud radikaalsed võõrrasslased kavatsevad iidseid võimsaid artefakte kasutades suure jama kokku keerata.

The Fallen töötab samuti esimesel Unreal mootoril ja on seetõttu kandilise, aga mitte karvase pildiga. Arendusstuudio The Collective on hätta jäänud sama murega, mis Klingon Honor Guardgi – tegelased takerduvad igasuguste servade taha. See ebamugavus rikub niigi kesist, liiga pikka ja kohati frustreerivat mängukest. Oma võlu ja kütkestavus sel siiski on, seega kolmas koht siin.

Star Trek: Voyager – Elite Force

Telesarja „Star Trek: Voyager“ aluslugu on, et tähelaev USS Voyager satub kodunt väga-väga kaugele ning meeskond asub tohutu pikale tagasiteele. Juba kitsikuses olev laev kukub selles mängus veelgi pakilisemasse hädaohtu, kui see kistakse suuri vallutusplaane hauduvate tulnukate poolt nende tahaaeda.

Voyageri meeskonnal pole kavatsustki alla anda ja selle eliitrühm annab kolki paljudele tulnukatele ja robotitele, et päästa end ja teisi lõksu sattunud. Rühma etteotsa tõuseb mängija Alex Munro kehastuses, kelle saab valida nii naise kui mehe kehastuses.

Raven Software tehtud ja aastal 2000 ilmunud FPS on päris lahe. Siin ei ole vaja startrekindusest põhjalikke teadmisi, kartmata, et midagi jääb arusaamatuks. Madin on korralik, relvad asjalikud, välimissioonide vahel tegelaste tundma õppimine aitab kõigega paremini suhestuda.

Id Tech 3 mootoril jooksev pilt on nurgeline, kuid praeguse boomer-shooter’ite buumi ajal ei tohiks see kedagi häirida. Pealegi töötab peaaegu kõik GOG-i versioonis laitmatult. Peaaegu. Vaid mõnikord takerduvad kuhugi kaaslased, kes edenemiseks selja taga peavad olema,

Erinevalt teistest siinsetest ei ole Voyager – Elite Force liiga pikk. See on ka põhjus, miks ma selle mängu uuesti, rohkem kui 20 aasta järel, uuesti läbi tegin. Polnud paha mõte – parim mäng siin!

Star Trek: Elite Force II

Olen mängudest kirjutanud üle 20 aasta. Minu neljas arvustus (peale Delta Force: Black Hawk Downi, Devastationi ja Postal 2 oma) oli Star Trek: Elite Force II-st ning see ilmuski umbes-täpselt 20 aasta eest, kunagise ajakirja ArvutiMaailm 2003. aasta septembri numbris.

Toona leidsin, et Elite Force II on keskpärane, kuid kas ajad olid teised või olin leebes tujus või midagi muud. Nüüd on Elite Force II ilma lõbuta tüütus. Iseenesest ei ole uuendused võrreldes esimese osaga tohutult suured, kuid vahel on eri arendusstuudiote käekirjades just see varjuline tähelepandamatu täpp i-l, mis omab hoomamatut rolli.

Kui Voyager – Elite Force’i meisterdas Raven Software, mille madistamismängud mulle on üldiselt meeldinud, siis Elite Force II mökerdati Ritual Entertainmentis, mille tulistamistega on mul alati ebameeldivusi.

Nagu näha, on nimest kadunud Voyager. USS Voyager jõudis seriaali lõpus õnnelikult Maale. Käesolev mäng seletab, et selle eliitrühm saadeti laiali. Paar aastat hiljem õnnestub Munrol kapten Picardile silma jääda ning ta pääseb instrukruktoriahelaist taas kosmosesse. Kohe tuleb hakata päästma võõrrasse ja oma inimesi, võideldes nii tähelaevadel kui kaugetel planeetidel.

Siinsetest noorima mänguna on id Tech 3 mootori poolt toetatud Elite Force II graafiliselt kõige viksitum… ja sellega mu head sõnad piirduvad.

Üldiselt on mäng ilgelt igav. Levelid on nõmedad. Uste ja muu häkkimine mõttetu. Kohati läheb putuktulnukate vastu võitlemine liiga kõhedaks. Lõpulevel on eelnevaga kokkusobimatult absurdselt raskem. Ning kuigi kodulaeval oma meeskonnaga jutustamist on esimesest osast rohkem, jäävad need hämmastaval kombel ikkagi pealiskaudsemaks kui eelmises osas.

Liiga palju on Picardi papatsemist ja vähe lahingukamraadlust. Ebavajalikuna on sisse toodud totter romantikaliin. Parem mõte oleks olnud taas valida, kas Munroe on mees või naine ja hoida fookuses universumi päästmise lugu.

Rituali tüübid arvasid ekslikult, et õige järg peab olema topelt pikem, kaartidele peidetud saladustega ning naistegelaste naha näitamisega. Kõik see on muidugi jama ega ole kaugeltki hea mängu retseptiks. Sarnaselt Voyager – Elite Forcega ei mäletanud ma ka sellest mängust mitte kui midagi – miski ei tulnud isegi tuttav ette.

Erinevalt Voyager – Elite Force’ist ei tasunud uuestiläbimine vaeva. See pole nii kohutav, kui Hidden Evil, kuid tohutult igav küll.