Allan Alberti lemmikmängud aastal 2023

2023 algas… ning juba on aastanumbri finišijoon paistmas. Mingitki moodi ei saa öelda, et tänavune mänguaasta kuidagi moodi kehvem oleks olnud kui eelnevad.

Vastupidi, uusversioone lendas uksest ja aknast ning nende kõrval ka täiesti uusi teoseid, mistõttu jään vaid kurva pilguga vaatama tänavu ilmunud mängude nimistut, ning mõtetes loon vaid illusioone, et ehk tuleval aastal jõuab veel midagi kogeda sellest üüratust nimekirjast. Olgugi, et palju jäi nägemata, lohutan ennast sellega, et suures joones enda jaoks olulisemad mängud sai siiski ära proovitud või isegi lõpuni mängitud. Siin need siis on, minu lemmikmängud aastal 2023:

Pikmin 4

Öeldakse küll, et kordamine on tarkuse ema, kuid oma mõtteid teksti näol korrata ei viitsi ning Pikmin 4 mõtetest saab lugeda siit.

Super Mario Bros. Wonder

Olin koheselt müüdud, kui Nintendo Directil näidati esimest videot Wonderi kohta. Elevant-Mario? Mingi võlulill, mis muudab tasemed selliseks nagu Mario oleks psühhotroopseid aineid tarbinud? Jah, palun! Lisaks uus visuaalne stiil, mis sarnanes sel aastal ilmunud filmile. Poleks osanud arvatagi, et üksluiseks muutunud 2D-seeria nii lahedal kujul uue hingamise saab.

Quake 2: Remaster

Päris täpselt enam ei mäleta, millise ürituse raames Nightdive Studios uudise välja kuulutas, kuid see tunne, kui ekraanile ilmus Quake 2 Remaster, oli esmareaktsiooniks küll oma peas küsimus – mis asja, ei ole ju võimalik… või siiski on võimalik?

Joovastus oli igatahes suur, sest sel hetkel tuli meelde, kuidas originaalteose jaoks sai omal ajal higi ja pisaratega raha kogutud, et see osta. Olgugi, et Quake 2 pole olnud kunagi mängurite silmis teab mis hitt, siis minu jaoks on sel alati olnud südames oma koht. Väga tuus oli näha uusi nurgataguseid  levelites, mis originaalmängust välja olid jäänud. Eriti suure plussi kogus Remaster sellega, et oli lisatud kompassi funktsioon, mis tegi keerukates tasemetes liikumise palju lihtsamaks, kui see oli varasemalt. Muidugi põhiliseks kirsiks tordil olid kõik vanad lisapakid, pluss Machine Gamesi arendajatega koostöös valminud uus, ning Nintendo 64 versioon kõik ühes väljaandes 10 euro eest!

Fire Emblem: Engage

Three Houses oli esimene Fire Emblem, mille ma täismänguna ostsin ja mida tõsiselt nautisin. Aasta alguses ilmus Engage’i puhul sai koheselt tehtud eeltellimus, mida ma ei kahetse ka aasta lõpus. Üldjoontes oli kolm maja ehk parem Fire Emblemi mäng just seetõttu, et tegelased läksid rohkem korda ja lugu oli huvitavam, kuid Engage omaltpoolt oli suunitletud rohkem sõjatandri puhastamisele ja raiskas vähem mängija aega mikromajandamisega, pakkudes seetõttu vähe lahjemat loo kogemust.

Metroid Prime Remaster

Lihtsalt räigelt bänger mäng! Kes endast vähegi lugupidav mängur on ja omab Nintendo Switchi, siis ütleks, et see on kohustlusik ettevõtmine. Visuaalselt kui ka mängitavuselt täiesti fantastiline teos, mis pani mind lõpuks aru saama, miks Metroidi mängud on nii kuramuse head!

The Legend of Zelda: Tears 0f the Kingdom

Ma pole olnud kunagi suuremat sorti avatud maailmaga mängude fänn, sest üldjoontes kipuvad nad olema üleküllastunud mingitest tegevustest, mis kaarti vaadates tekitavad frustratsiooni – ma pean ju need kõik ära tegema!

Kui 2017. aastal ilmus Breath of the Wild, olin ma esialgu üsna skeptiline, et see kuidagi moodi parem saaks olla. Kuid mõned aastad peale ilmumist otsustasin ma selle siiski ette võtta ja tänase päevani on see üks mu lemmikmänge läbi aegade. Päriselt ka tunnen ennast antud maailmas vabana ja saan teha kõike seda, mida tahan. Sel aastal ilmunud järjeosa Tears of the Kingdom jätkas sama rada, kuid… tegi seda veelgi paremini, andes võimaluse külastada lisaks niigi suurele Hyrule’i kaardile veel lisaks taevast kui ka maaalust maailma.

Kolm korda suuremale maailmale lisati ka veel ehitamise võimalus, millega sai luua omale igasugu erinevaid sõiduvahendeid, et üüratuid vahemaid kiiremini läbida, ja igast muid lahedaid vidinaid, mis iganes mängijale pähe tuli. Raske on sõnadesse panna, kui fantastiline teos Tears of the Kingdom tegelikult on, seda peab ise kogema.

Like A Dragon Gaiden: The Man Who Erased His Name

Kui ma eelmisel aastal end lõpuks kokku võtsin ja Yakuza 7: Like a Dragoni läbi tegin, sain lõpuks aru, miks Lauri on aastaid kirjutanud ja rääkinud kui fantastiline seeria see on. Olgugi, et läbimise hetkeks polnud ma jätkuvalt sillas Kazuma Kiryu tegelaskujust, suutis sel aastal ilmunud Like a Dragon Gaiden selle tunde kukutada.

Ma pole väga pikka aega vist kogenud sellist teost, mis algusest lõpuni on nii tempokat ja head lugu täis (kiskudes lõpus ka väikse pisara välja), raisates minimaalselt mängija aega. Just tänu sellele mängule sain ma aru, et kalgi välisilme taga on tegelikult Kiryu väga muhe tegelane, nagu ka seitsmendas osas sisse toodud Ichiban Kasuga. Nüüd jääb üle vaid oodata tuleva aasta alguses ilmuvat põhiseeria kaheksandat osa, kus saab seiklust kogeda juba mõlema eelmainitud tegelasega koos.