fbpx

Kaunist naistepäeva! Vaatame sel puhul viiendat korda visade naissangaritega videomänge.

Seekord läheme nendega koos kaugetele planeetidele seismaks silmitsi suurte probleemidega. Kõigis kolmes on kaljudel turnimist ja hõljuvad robotid ning kõik kolm ilmusid eelmisel aastal. Ühisnimetajate alusel mahuks siia ka Deliver Us Mars, kuid seda oleme juba varasemalt uurinud.

Käesolev lugu markeerib ka uut peatükki Level1 sisuloomes. Peale (juba!) kaheksat aastat ja 74 artiklit läheb puhkama „Leho mängis…“ kirjutiste sari. Aga üks lõpp on teise algus! Nüüdsest hakkab jooksma Ludoloogia logi. Sarnaselt keskendub iga lugu mingil viisil seotud mängudele, kuid olulise täiendusena hindame nüüd iga lõbuvara tähtsust mängumaastikul.

Planet of Lana

Kaugele Maa-sarnase kauni loodusega planeedile emigreerunud inimesed on alustanud lihtsat elu ilma tehnoloogiata, sest neid sinna toonud oskusteave on generatsioonide vahetustega kadunud. Alles tärkava uue tsivilisatsiooni rahu saab rikutud, kui inimesi tulevad puuridesse toppima mehaanilised aparaadid.

Tüdrukust peategelasel Lanal õnnestub pääseda. Ta asub ebamäärasele teekonnale oma röövitud õde otsima. Õige varsti sõbruneb ta kassilaadse olendiga, ja üksteist aidates rännatakse metsades, kaljudel, koobastes, veesilmades, aasadel, kõrbeis ja mujalgi. Kõik räägivad pudikeeles, aga sümbolid ja kehakeel avavad tausta ja päästetud päeva lõpuks saab selgeks, mis toimus. Või nii enam-vähem.

Ei hakka pikka juttu tegema – Planet of Lana on täielikult võrratu! Fantastiliselt ilus. Vaimustava kananahka tekitava muusikaga superkogemus. Imeliselt komponeeritud stseenidega. Eeskujuliku sidescroller’i mängitavusega. Parajalt pikk, olemata liiga raske. Kuigi 2024 on alles alguses, on see imeteos mu senimängitute tipp. Vähe sellest, jõudnuksin selleni eelmisel aastal, olnuks see suurepärane pärl mu 2023. aasta parim ekraanielamus! Täiesti kindlalt.

Tähtsus mängumaastikul:

Rootsi mängustuudio Wishfully esimene mäng on lihtsalt vapustav. Minu hinnangul kergitab cinematic platformer’ite alamžanri (kuigi nendes võib olla ka mõistatusi ja võitlust, hägustades oma piire) niigi kõrge lati hoopis uuele tasemele.

The Invincible

Olen lugenud Stanislaw Lemi kõiki meie keelde tõlgitud Ijon Tichy lugusid ning ka romaani „Tagasitulek tähtede juurest“. Tuleb tunnistada, et minu hinge need eriti ei puudutanud ja mina pole Poola kirjandusuhkuse fännipaati hüpanud. The Invincible’i ootasin sellegi poolest.

„Võitmatu­“ raamatuversiooni eestindatud ei ole, nii et ma ei tea, kui palju mäng loomevabadust võtab, aga tõenäoliselt on ka seal kauge Regis III nimeline taevakivi inimestele probleeme valmistamas. Kosmoseuurijad, kes sinna maanduvad, kipuvad nimelt oma mõistust kaotama. Doktor Yasna, kelle kiivrikuplialune kogemata kombel veel selge on, üritab ellujäänuid päästa ja uurida, mis jama selle kõrbeplaneediga on. Abi on tal selles ohtlikus kohas vähe loota, kuid piiratud viisil toetab nõu ja jõuga orbiidil tiirleva emalaeva vigastatud kapten.

Kena pilt – olemas. Omanäoline stiil – jah, laheda retrofutu näol. Atmosfääriga sobiv muusika – esindatud. Häälnäitlejad – väga head. Müsteerium – eksisteerib, aga kohutavalt igavalt esitatuna!

The Invincible on vormitud kõnnisimulaatoriks. Mul pole jalutamissimude vastu midagi, kuid siin on liikumine jubedalt aeglane ja lugu ei suuda kunagi põnevaks minna, et tigutsemist taluda. Mulle isiklikult ei meeldi mängudes ka dialoogivalikud, teede hargnemised ning erinevad lõpud, kuid siin on neid kõiki tohutult palju.

Tähtsus mängumaastikul:

Ulmekirjanike loomet on videomängudeks vormitud suhteliselt vähe ja isegi siis kaudselt seotutena, nagu näiteks Robert A. Heinleini „Starship Troopers“, Frank Herberti „Dune“ või Michael Crichtoni „Jurassic Park“. Originaalitruum peaks olema Strugatski vendade „Esmaspäev algab laupäeval“ põhinev samanimeline hiireklikiseiklus, aga see jäi ainult vene keelde.

Mõneti rohkem on videomängutöötlusi ulme alustalade Jules Verne’ ja H. G. Wellsi kirjutistele. Kas Stanislaw Lemi „The Invincible“ võib murda barjääri ja osutuda teetähiseks rohkema kirjandusklassika mängudesse adapteerimisel? Aeg näitab, kuigi mulle tundub, et Poola stuudio Starward Industries sättis oma esmalennu trajektoori arvestusvigadega ja põrutas sihist mööda.

Monolith

Hästi informeeritud Saksa seiklusmängurid said juba 2011. aastal kuulda, et kohe-varsti peaks ilmuma Monolith. Nad jäid pika ninaga. Mina ootasin Monolithi AINULT ligi 9 aastat, kui ingliskeelses meedias lubati Monolithi peatset reliisi. Ning taas jäi mäng tulemata. Peale seda olen mängu kohta uudiseid otsides internetti kamminud lugematuid kordi, sest Monolith tundus äge.

Nii pole imestada, et kui mu kauaoodatu eelmise aasta oktoobris lõpuks välja tuli, oli see mul poole tunni pärast arvutisse paigaldumas. Loomulikult asusin seda ka kohe mängima, aga esimese sessiooni järel olin natuke pettunud. Kuigi juhtimine ja käsutamine olid mugavad, jättis sisu kaasahaaravus soovida ning nii jäi mäng mõneks kuuks edasise tähelepanuta.

Mul pole midagi klišeelise alguse vastu, kus astronaut ärkab allakukkunud kosmoselaevas. Asume mälulünkadega Tessat tema jamas aitama ja kadunud kaaslast otsima. Kolame koos võõral planeedil, hõljuv robot kaasas, ning avastame ootamatult, et inimesed on seal kunagi suurt uurimisjaama pidanud. Mahajäetud baasis tekib hulga küsimusi veel juurde, aga ma pole sugugi rahul vastustega, mis lõpuosas avalduma hakkavad ja mida ma ei saa siin spoilida.

Peale selle, et mulle ei meeldi rada, kuhu stoori veereb, on pisikesi ärritusrulle mitmes nurgas. Esiteks on siin liiga palju jutustamist ja jutuvada liiga üksikutel kordadel veidi humoorikas. Liigselt tuleb samu tubasid taaskülastada. Taustamuusika ei ole halb, kuid kordub ja on uinutava laadiga. Peategelanna hääl on hea, kuid kõrvaltegelaste kõned on sageli sobimatud. Taustapildid on kenad, kuid kolmemõõtmeliste tegelaste juuste ja valguse-varjude esitus halb.

Monolith visandati algselt pühapäevamängureile ja meessangariga, kuid need aspektid mõlemad muutusid. Nüüd on mõistatused kahjuks tihti segased ja/või keerukad. Seevastu endisele meestegelasele Nolanile ja käsikirjamuutustele on paar korda viidatud päris peenelt.

Mul on ääretult hea meel, et Saksa stuudio Animation Arts sai kõikidest kividest ja kändudest lõpuks üle ja Monolith ilmus, kuid õnnistust on mul sellele raske anda. Pigem soovitaks hiireklikiseiklust Morningstar: Descent to Deadrock. Minu nostalgilistes mälestustes on tollel sarnase lähtekohaga mängul väga hea õhustik ning lahedad pusled.

Tähtsus mängumaastikul:

Monolithi olulisus on tema olemasolu. Selle fööniksina tuhast tõusmise sünnilugu on muljetavaldav ning näitab, kuidas tegijate visa järjekindlus ja kustumatu armastus hiireklikišanri vastu viib lõpuks sihile. Monolithi hullult pikk ooteaeg paneb mõtlema, et võibolla on isegi lootust kunagi näha sama arendusstuudio 13 ooteaastale veninud mängukest Columbus 4: The Curse of Oak Island või vähemalt Preston Sterlingi uusi episoode.