Ludoloogia logi: paber > ekraan > VIDEOMÄNG

Paberilt ekraanidele. Ekraanidelt videomänguks. Selles järjekorras loometööd sageli vorme vahetavad. Täna vaatame viit kolmanda isiku vaates mängu, mille mitmel brändil just praegu tähtpäev või olulised arengud.

Näiteks sai loetud päevad tagasi 106 aastat maskiga kangelase Zorro esmailmumisest, kohe saab 39 aastaseks „Watchmeni“ koomiks ning mõne nädala pärast ilmub üle kaheksa aasta järgmine Dan Browni Robert Langdoni (ehk „Da Vinci koodi“) seeria raamat, kuues osa „The Secret of Secrets“, mille eestikeelne tõlge peaks kirjastaja sõnul ilmuma aastal 2026.

Filmimängude maine, et need on tihti kiiruga tehtud ja madala kvaliteediga, on üldiselt põhjendatud. Tänane valiku mängud ei ole aga tavalised filmimängud. Kõik need on omaette töötlused ja enamik on tasuta promo lootuses ajastatud filmikõmu tuulde – välja arvatud üks, mille hiline ilmumine eriti eripärane.

The Da Vinci Code

Sümbolite uurijal professor Robert Langdonil ja temaga sama supi sisse sattunud krüptograaf Sophie Neveul tuleb mõrvades kahtlustatutena nii Prantsusmaal kui Inglismaal võmmide ja salatapjate eest pageda, üritades samal ajal lahendada kadunud Püha Graaliga seotud mõistatusi.

Robert Langdoni raamatuseeria teine osa „The Da Vinci Code“ osutus tohutult populaarseks (kuigi minu meelest on kõik neli Browni varasemat romaani, isegi „Inglid ja deemonid“, kaasahaaravamad) ja polnud ime, et Hollywoodi mehed asusid vandenõupõnevike meistri Dan Browni romaani ekraniseerima. Ron Howardi lavastatud seiklusfilm Tom Hanksiga peaosas ilmus mais 2006.

Täpselt samal ajal ilmus ka samanimeline mäng ja kuigi see kandis Sony filmikompanii õnnistust, ei olnud tegu filmi paarilisega. Mäng remiksib raamatut omal viisil rohkemgi, lisades isegi sündmusi ja kohti. Aga kuna see ei põhine filmil, pole siin ei Tom Hanksi ega teiste staaride hääli ega välimust.

Olles lugenud raamatut ja vaadanud filmi, olen kimbatuses leidma selle mänguks sobivaimat mängužanri. See võis mänguloojatelegi olla päris pähkel. Robert Langdon pole ju mingi rusikakangelane. Tema mõistatuste lahendamise mängustamine võinuks sobida hiireklikiseikluseks, aga õnnetuseks oli see žanr nullindate keskel suurlevitajate silmis varjusurmas.

The Da Vinci Code’i esitusviisiks valiti kolmanda isiku vaates madin-hiilimine-mõistatamine, aga teostus kukkus välja halb. Ükski neist elementidest ei ole õnnestunud ja üldine kurb seis vihjab, et arendusaega oli õite vähe.

Esiteks kumab läbi halb töö konsoolile loodu arvutile toomisel. Ebaintuitiivne menüüsüsteem ja hiirt mitte täielikult ärakasutav kasutajaliides võõrastavad. Juhtimisega seonduvalt on hiilimine vaevu funktsioneeriv, andmata ka piisavalt vastukaja, mil on sangareid vastastele näha-kuulda.

Võitlemine on vahele jäädes eriliselt totter. Käsikähmlustes tuleb õigel ajal klikata ettenäidatavaid nuppe. Kaklused on liiga pikad ja tohutult igavad ega sobi siia absoluutselt.

Mõistatuste osa on mängus valdav, aga suur osa ajast läheb siin arusaamatuses ringi tuiates ja üritades aru saada, kuhu edasi minna või mida edasi teha. Kui ümbruse uurimisel mõne mõistatuse otsa sattuda, on needki liiga krüptilised, sobides just raskete hiireklikikate veteranidele – kes jällegi märulitest eemale hoiavad.

The Da Vinci Code probleemide aluseks on selle identiteedikriis, mis sai alguse arendajate peataolekust ja pole imestada, et sel ilmudes õiget sihtgruppi ei olnud. See pole ei liha ega kala ning jääb üheks suurimaks käest lastud võimaluseks.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Suur mängukirjastaja 2K on 2005. aasta sünnist saadik olnud Take-Two Interactive Software käepikendus. Veel on see Rockstar Gamesi noorem ja sama õitsev sõsar. Nüüdseks on ettevõttel selge plaan ja brändipagas, aga oma algusaastail eksis ka 2K filmide-sarjade adaptsioonide sohu.

Tõsi, mitte palju. Kui mõned päris lastekad välja arvata, vastutas 2K vaid käputäie väiksema mängu eest: Zathura (2005), The Da Vinci Code, 24: The Game, Family Guy Video Game! (kõik 2006), Ghost Rider, Fantastic Four: Rise of the Silver Surfer (2007). Ükski neist ei saanud eriliselt kiita.

2K õppis ja tegi õige sammu – väljus sektorist. Sellest johtuvalt on The Da Vinci Code täna suhteliselt haruldane. See müüs plaatidel vähe, digitaalsetes poodides pole seda teadaolevalt kunagi saadaval olnud ja kuna õigused on jagatud mitme osapoole vahel, tõenäoliselt ei tule kunagi.

Mängu arendajale The Collective’ile jäi The Da Vinci Code aga viimaseks enda nime all tehtud mänguks. California stuudio läks varsti pärast seda mitmetele ühendamistele ja hääbus.

Nende kümnekonnast mängust mäletatakse vast kõige enam kolmanda isiku vaates seiklusmäruleid Star Trek: Deep Space Nine: The Fallenit ja Indiana Jones and the Emperor’s Tombi, kusjuures viimase katkestatud järjest oli paljudel kahju.

Stuudio sulgemisega jäid lõpetamata veel „Dirty Harry“ filmisarjal, „Dracula“ raamatul ja „Witchblade’i“ koomiksil põhinevad mängud. Tasub aga märkida, et The Collective’i loodud Slayer mängumootor, mis jooksutab ka The Da Vinci Code’i, hingitses edasi ja oli kasutusel veel neljas uuemaski mängus.

Huvitav „kokkusattumus“ on veel, et vaid mõned päevad enne suurfilmi ilmus teinegi Da Vinci nime kandev mäng, Kheops Studiose läbi silmade vaates hiireklikiseiklus The Secrets of Da Vinci: The Forbidden Manuscript.

Watchmen: The End Is Nigh ja Watchmen: The End Is Nigh Part 2

Zack Snyderi lavastatud suurejooneline „Watchmen“ linastus märtsis 2009 ja samaaegselt ilmus ka videomängust eellugu Watchmen: The End Is Nigh.

See on kolmanda isiku vaates kaklusmäng, kus filmnoirilikult üdini küüniline Rorschach ja helesinisema maailmavaatega Batmani sarnane Nite Owl II asuvad omavoliliselt vanglarahutust rusikatega lahendama ja põgenenud superpaha püüdma. Paar mängutundi hiljem on 1972. aasta räpane suurlinn ühest suurpätist vaba.

Üllatuslikult oli The End Is Nigh jaotatud kaheks episoodiks ja Part 2 ilmus juulis. Esimesega mitteseotud lugu toimub 1977. aasta kõlvatusest pakatavas New Yorkis, kus Rorschach ja Nite Owl II asuvad kadunud tütarlast otsima. Part 2 on esimesest osast veidike huvitavam ja kummalisel kombel lisati alles siia õpetlik võitlustreeningu osa, aga üldiselt on mõlemad monotoonsed ühe triki ponid.

See tähendab, et peale kaklemise lihtsakoelise tasemedisainiga mängudes teha polegi. Ükskõik kumma kangelase juhitavaks valid, enamiku ajast käivad ja kähmlevad nad koos.

Võitlusviisides on mõningad erinevused ja vahel saab mõneks löögiks kasutada leitud külmrelva, aga need nüansid ei muuda suurt pilti. Soovi korral võib üritada mõnda nuppudevajutusjada ehk kombot kisma lihtsustamiseks, kuid suhteliselt edukalt toimib ka klahvidel huupi klikkamine.

Sel puhul tuleb vaid vaadata, et kangelane ei jääks massiga ründava pätipilve lõksu. Seni, kuni on võimalus häbiväärselt võitlusest eemale joosta tervist taastama, jättes oma kambajõmmi üksi klobima, on mäng kergepoolne – eriti, kuna üksi mängides (on veel ühe-ekraani-koostöölaad) ei pea oma surematu partneri pärast muretsema.

The End Is Nigh’d on mängitavuselt küll nürivõitu, aga mängu lood on kirjutanud „Watchmeni“ koomiksi toimetaja Len Wein ja Zack Snyderi sage koostööpartner Peter Aperlo, kes on Rorschach ja Nite Owl II olemustele väga hästi pihta saanud. Meeste kommentaarid annavad nende maailmavaated täpselt edasi.

Boonuseks loevad tegelaste hääli samu rolle filmis täitnud Patrick Wilson and Jackie Earle Haley. Maineka Tyler Batesi taustamuusika sobib, see ei tüki esile ega sega. Pilt on oma aja kohta rahuldav. Part 1 AI vigadest (tegelased võivad liikumise asemel seisma jääda) saab üldiselt mööda, aga nõme on hiljuti tekkinud probleem (seotud arvatavasti Windowsi uuendustega), kus mäng ei salvesta väljudes lahtilukustatud peatükke.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Watchmen: The End Is Nigh mängud ei ole erilised meistriteosed, aga kuna „Watchmen“ on popkultuuris jätkuvalt oluline (2024 ilmus kaheosaline koomiksit kopeeriv animatsioon, 2019. aastal päris korralik HBO teleseriaal), siis neid vähemalt mäletatakse ja tuletatakse meelde.

Olulisemad on need Taani mängutööstuse ajaloos, jäädes Kopenhaagenis baseerunud Deadline Gamesil viimasteks pääsukesteks. Stuudio läks pankrotti veel enne, kui kirjastaja Warner Bros. Part 2 välja lasi.

Muide, Deadline Gamesi saatus on mõneti sarnane Rootsi stuudio GRIN omaga – see oli samuti 90ndate keskel loodud stuudio, mis 2009. aasta keskpaigas üldise majandussurutise foonil pankrotti läks, olgugi, et 2009 lasti välja paar märulmängu Hollywoodi suurfilmidele (GRINi puhul Terminator Salvation ja Wanted: Weapons of Fate).

Mõlemad arendasid oma mängumootorit: GRINil Diesel engine, Deadline’il Kapow Systems 3D. Mõlemal oli ka uksi sulgedes töös mitu projekti – Deadline Gamesil Faith and a .45, Total Overdose 2: Tequila Gunrise, Shadow Hunter ja Killing Pablo Escobar.

Planet of the Apes

Tähelaev naaseb kauges tulevikus Maale, kuid astronaudid satuvad kohe rünnaku alla hobustel ratsutavate ahvide poolt! Eluga pääseb vaid Ulysses, kes intelligentsete pärdikute vanglast põgenedes asub uurima, mis pagan Maal vahepeal juhtunud on.

Ma lugesin Pierre Boulle’i „Ahvide planeeti“ vist juba üheksa aastat tagasi. Täitsa okei lugu oli, niipaljukest kui mäletan. Käesolev mäng on aga omaette töötlus raamatust.

Inspiratsiooni on võetud ka 1968. aastal alanud filmiseeriast, kuid see ei jäljenda ei originaalfilme ega Tim Burtoni 2001. aasta filmi-rebooti, hoolimata sellest, et ilmus viimasega lähestikku ja projekt algas filmi kõrvalproduktina. Lihtsalt filmiversioon ja tegijad muutusid pidevalt.

Muutuvate hoovuste vahel maadles Prantsuse stuudio Visiware mängu kallal oma aja kohta kaua, lausa kolm aastat. Mis aga „ununes,“ oli lisada hiire tugi.

Nii et täna, kui väikese pusimisega ja dgVoodoo tööriista abil mäng tööle saada, on Ulyssese kolmanda isiku vaates juhtimine kergelt öeldes ebamugav. Ometi tuleks kuidagi hakkama saada liikumisega, hiilimisega, võitlemisega…

Tuletame meelde, et aasta oli siis 2001! Max Payne oli mõni kuu varem ilmunud ja Grand Theft Auto III oli paari nädala pärast tulemas. Teatud mõttes sündis hiire toeta Planet of the Apes surnult, sest isegi esimestes Tomb Raiderites, kust see mäng ebaõnnestunult elemente laenab, oli hiirest rohkem abi.

Vaid pildikülg oli 2001. aasta standardite järgi okei, aga ei olnud see tollalgi piisav põhjus tähelepanuks, sest mängu mõistatused olevat segased ja kogu krempel lihtsalt igav.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Ühest küljest võis arendajal olla keeruline teha mängu, kui 20th Century Fox filmikompaniis „Ahvide planeedi“ filmi-rebootiga asjad pidevalt muutusid. Teisest küljest ei olnud Visiwarele ülesande usaldamine ka kuigi tark tegu, eriti kuna neil polnud erilist resümeed. Kehv kontrollsüsteem oli üks põhilisi põhjuseid mängu läbikukkumisel.

Mängu tellija ja rahastaja oli filmistuudio alamharu Fox Interactive, mis ajas oma asju vist lohakalt, sest vähem kui poolteist aastat hiljem müüdi Fox Interactive Vivendile.

Allakäigutrepil sammumisele viitas ka partneri kaasamine. Planet of the Apesi kaaskirjastajaks sai natuke enne ilmumist Ubisoft. Ubisoft õppis siit palju, sest Prantsuse suurkirjastajast sai sajandivahetuse paiku üks usinamaid filmimängude levitajaid.

Muide, kaks kuud peale Planet of the Apesi ilmus The Shadow of Zorro. Millaski oli plaan noist kahest teha Vastasseisu lugu, aga see Zorro mäng on hiire-klaviatuuriga pea võimatu juhitavusega ja tohutult kole.

The Shadow of Zorro andis välja 2001. aasta lõpus rahahädas siplev Cryo Interactive, arendajaks Kanadas Quebeci osariigis olnud stuudio In Utero. Huvitaval kombel valmistati samas osariigis palju hiljem ka allolev Zorro: The Chronicles.

Zorro: The Chronicles

Igal generatsioonil on pidevalt uusi versioone saavatest sangaritest oma õige iteratsioon. Ka minul on „õige“ Zorroga purunematu suhe. Jälgides pägalikuna õhinaga „soomekolmanda“ vahendusel seda õiget Zorrot, vormis see mind ja mu 90ndate lapsepõlve määramatult palju.

Mäng Zorro The Chronicles põhineb samuti sarjal, samanimelisel esimese kooliastme vanustele sihitud multikasarjal. Selgelt ei ole see minu Zorro ega kuulu ma ka sihtgruppi.

Seega on mul raske klappi leida, kasvõi juba tõiga pärast, et Zorrosi on siin lausa kaks, kaksikutest õde-venda. Ka mängides saab valida, kas möllad Diego või Inesena.

Ühel või teisel viisil tuleb 19. sajandi Californias rõhujate vastu võidelda: talunikke päästa, pahakola saboteerida, midagi otsida ja näpata ning muud tavapärast. Saab hiilida, piitsa viibutada, katustel turnida ja mõõgaga vehelda, kuid surma ei saa lastekas keegi.

Vastupidi – animatsioonid ja heliefektid on koomilised ja kombode kogudes saab käivitada kergelt humoorikaid trikke.

Kuna mäng on lastele, on julmalt kvaliteedi ja disaini arvelt nurki lõigatud. Hiiretugi on jube, see pole sujuv ning pidevalt on vaja võidelda kaameranurkadega. Pilt on kesine, kaardid kõrbeasumitega ühetaolised. Kõne ei ole, aga muusikataust on täiesti sobilik. Vastaste tehisintelligents on aga kohutav ja minul jäi kangelane lausa kaks korda Unity moororil loodud keskkonda kinni.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Zorro tegelaskujuga on loodud musttuhat raamatut, filmi, telesarja, koomiksit ja mida kõike ning ta on oluliselt inspireerinud hilisemaid kangelasi.

Näiteks jagab Zorroga hulga sarnasusi 20 aasta hiljem debüteerinud Batman, kes samuti hoidub tapmisest. Mõlemad on usaldusaluse teeneriga rikkurid, kel häärberi all koobas, kus oma musta maski, keepi, transporti ja muud varustust hoiustada.

Aga Zorro on ka ise jätkuvalt populaarne ja pidevalt luuakse üle maailma eri laadi meelelahutust. Ainuüksi 2024 ilmus Prantsusmaal ja Hispaanias kaks erinevat teleseriaali ning praegu vormib isegi Disney uut versiooni.

Mänguna on Zorro: The Chronicles kurioosum. Miks loodi see alles 2022. aastal lühiealisele multikasarjale, mille esmajooksmine oli juba 2015-2016? Kuna see on niivõrd lastekas, võib arvata, et ka suur osa multika fännidest olid sellest juba välja kasvanud.

Mingi lihtne lapsik võlu mängul aga on, sest pooleli ma seda Kanada mängumajas BKOM Studios loodut ei jätnud. Vastupidi – kujutan ette, kui lahe võiks olla avatud maailmaga Zorro vana aja märulseiklus, kus alal maski ja maskita identiteedi vahel hüpates tärkava California probleeme lahendada.