ARVUSTUS: Persona 5

Talv 2014 on viimaks kätte jõudnud ning Shin Megami Tensei seeria kõige edukam alaharu, Persona on lõpuks saanud enda viienda peatüki. Persona 5 on eksklusiivselt PlayStation 3 süsteem-

Oot.

Vabandust, käes on 2017. aasta aprillikuu ning lõppude lõpuks on nii PlayStation 3 kui ka PlayStation 4 konsoolidel ilmunud Persona 5. Peale väga, väga mitut edasilükkamist ning lokalisatsioonitöö ootamist on kõnealune mäng lõpuks poelettidele jõudnud… ainult mitte Eestis. Vaatamata sellele on mäng vägagi edukas ning paistab, et elab veel kaua, väljendudes Atluse uutest domeenidest.

Persona 5 on üks parimaid rollimänge, mida olen mänginud ainuüksi selle poolest, et see lubab mul elada välja peaaegu kõik oma fantaasiad, nagu näiteks:

• Omada sõpru
• Omada töökohta
• Leida endale tüdruksõber
• Saada koolis häid hindeid
• Võidelda deemonitega, kasutades inimeste tunnete füüsilisi vorme

Lisaks kõigele eelnimetatud punktidele, on Persona 5  visuaalselt ning muusikaliselt kindlasti üks stiilsemaid teoseid, mida olen terve oma elu jooksul mänginud. Kuna igal Persona seeria mängul on oma tunnusvärv (kolmandal sinine ning neljandal kollane), siis seekordne punane värvipalett, ühendatud koomiksi-laadsete mudelite ning väga mõnusa jazziga, on loonud väga unikaalse ning eduka kombinatsiooni. Peale selle on pika tegevusmenüü asemel kõik funktsioonid nupuvajutuse kaugusel, olgu selleks kas kaitsmine, relva kasutamine või Persona välja kutsumine. Tänu sellele oli võitlussüsteem vägagi värske ning mõnus.

Võrreldes eelmiste teostega, viskab Persona 5 mängija pikkade vaheklippide asemel otse sündmuste keerisesse. Lühike sissejuhatusala õpetab mängijale väga stiilses Tokyo kasiinos, kuidas saada aru mängu üpriski keerulisest käigupõhisest võitlussüsteemist, mille peaeesmärgiks on ära kasutada oma vaenlaste nõrkusi ning seejärel teha laastav All-out-attack. Teos toob sisse ka peaaegu 10 aastat kadunud olnud tulirelvad ning läbirääkimissüsteemi.  Persona 5 on kogu selle seeria kulminatsioon, mille nimel ollakse pea kaks kümnendit tööd tehtud. Mäng ühendab endas kõik eelmiste osade parimad elemendid ning toob sisse ka uusi, olles väga hea värskendus aina populaarsemaks saavate reaalajas võitlussüsteemidega mängude kõrval.

Põhitegevus toimub Paleedes, mis on inimeste südamete manifestatsioonid. Võrreldes Tartarusega Persona 3-st või Kesköö Kanaliga neljandast mängust, kus kõik koridorid olid suvaliselt genereeritud, siis Persona 5-s on kõik Paleed käsitsi tehtud, sisaldades endas lõkse, mõistatusi ning palju keerdkäike (erand on Mementos, mis on kõikide inimeste üldine kognitiivne Palee, kus saab teha lisaülesandeid ning on iga kord sisenedes suvaliselt muudetud). Need Paleed on umbes 10-15 tundi pikad, kuna tegevust on palju. Lisaks aitab kestusele kaasa väga hästi kirjutatud dialoog.

Persona 5 lugu keerleb ümber inimeste südamete muutmise. Peategelane (mangast saadud nimega Akira Kurusu) vahetab kooli (nagu igas Personas) ning peagi kutsutakse ta Velvetruumi (Déjavu), kus pika ninaga mees nimega Igor annab talle võimed kutsuda välja oma Persona ning selgitab talle, et tal on „saatus muuta maailma, sest tema on Jokker, kes hoiab arkaankaarti numbriga 0, mis annab talle võime kutsuda kõiki Personasid (tõsiselt, ma olen 10 aastat seda sama asja ikka ja jälle kuulnud)“.

Peagi avastab ta kogemata telefoniäpi kaudu Paleed: Igal inimesel, kes on üdini halb, on oma Palee, milles väljenduvad tema mõtted. Näiteks kehalise kasvatuse õpetaja, kelle kohta räägiti, et kool on tema kindlus, Palee ongi suur loss (mis on väga, väga perversne). Selle tegemiseks on Fantoomvarastel vaja näpata iga inimese südames leiduv Varandus, mis on kogu nende halva käitumise ankruks. Lisaks sellele ei karda Persona 5 ikka ja jälle, nagu selle seeria mängudele kombeks, sukelduda väga äärmuslikesse teemadesse, nagu seksuaalne ärakasutamine ning enesetapp. Ja seda kohe mängu alguses.

Teose tegelased on väga värvikad ning, nagu kombeks, suureneb grupp mängu vältel kuni kaheksa kamraadini. Kuigi sotsiaallingid pole nii head, kui nad olid eelmistes mängudes, on ikkagi võimalik koos oma sõpradega koos aega veeta ning selle kaudu suurendada nende kiindumust protagonisti vastu. See pole ainult romantilisel eesmärgil, vaid kogu asja põhimõte on avada tegelaste uusi võimeid, saada rohkem võimsust Personade tegemisel ning (maksimumastmel) saada oma käpad külge müütilistele Personadele, kes on väga, väga võimsad. Semudega koos suhtlemine on väga suur osa selle seeria mängudes, kuna tegelikult ongi Persona sotsiaalne simulaator koos võitlemisega, mis on pelk boonus. See üks aasta Tokyos, mille jooksul kogu teose tegevus toimub, sisaldabki endas õppimist, lugemist, sõpradega suhtlemist, maailma päästmist, draamat ning romantikat.

Persona 5 on vaieldamatult selle aasta parim Jaapani rollimäng, mille kestuseks kindlasti üle 100 tunni. Viiendas osas on kõige rohkem tegelasi ja tegevusi ning omades parimat lugu terves seerias on just käesolev mäng see, mille juurde peale kolmandat läbimängimist ma ikka ja jälle naasen, külastades endale meelde jäänud tegelasi, kes on tõesti nagu päris semud.

Persona 5 on tõstnud lati kõrgele nii Lääne kui Jaapani rollimängudele ning on kindlasti kogu Shin Megami Tensei seeria üks parimatest.