fbpx

Ükski tänasest kolmest mängust pole laitmatu, kuid siiski juhtus midagi, mis minu kirjutisteseerias seni olematu – kõik seekordsed mängud jätsid üldpildina positiivse elamuse!

Päris keeruline on Tom Clancy pundart lühidalt lahti harutada, kuid proovin. Clancy teatavasti on ülipoppide põnevusromaanide autor, kelle nimi tema surma järel brändina siiani raamatukaantel. 1996. aastal oli ta ka üks kaaslooja mängustuudiole Red Storm Entertainment, mis hakkas tema kirjanduse põhjal mänge tegema. Õige pea tuli kirjastaja ja arendajana appi Ubisoft, kes mõistis, et on sattunud potentsiaalsele kullahunnikule.

Aastal 2000 omandati stuudio ja 2008ndal ka Tom Clancy’s mängude bränd, et enam litsentsitasusid maksma ei peaks. Aga juba enne seda olid John Clarki/Jack Ryani dimensioonid paberi, filmilina ja mängude iteratsioonid isesuundades arenenud. Oma teed kappasid ka Ubisofti hallatavad Tom Clancy’s brändi sarjad Rainbow Six, Ghost Recon, Splinter Cell ja H.A.W.X, lisaks seni veel ühe osaga EndWar ning The Division, kuigi erinevad seeriad on tihti pisikeste niitidega seotud.

Tom Clancy’s Ghost Recon: Future Soldier

Kui Rainbow Six mängudega (Rainbow Six 3 ja lisapakid, Lockdown ja mõlemad Vegased) olen omajagu lõbutsenud, siis vaatamata mõnede osade proovimisele pole Ghost Recon mulle külge haakunud. Seda kuni Future Soldierini, mis on tõeliselt hea!

Okei, tegelikult see pole meistriteos. Arvestades, et kohati peaks mängija saama ise olukorra lahendusviisi valida, on kaartide koridorid liiga kitsad. Aga mind see väga ei morjendanud. Luuramine ja madistamine töötavad, keskkonnad on mitmekesised, muusikataust ja häälnäitlemine suurepärased ning kaaslased osavad, nagu mööda maailma rändavale salajasele eriüksusele ainukõlblik. Ka pildikvaliteet pole minu silmis halb ja visuaalne stiil kütkestab. Lugu ei teeni originaalsuse eest mingeid punkte, kuid oma rolli missioonidele põhjuse andmisega täidab.

Nagu suurtel EA ja Ubisofti mängudel ikka, on sel aga meeletud vead vahevara ja võrguosaga. Üks asi on Uplay, mille tugi ei tööta enam – ei teenita punkte ega lukustu lahti lunastatud lisad. Teise ja olulisema käru keeras mulle mängu koostööosa. Palusin mitmel sõbral mäng osta ja kuigi nägime selle töölesaamiseks vähese eduga (näiteks ei tohi Uplays sõbrad olla, muidu ei ühendu) kurja vaeva, siis lõpuks vandusin Ubisofti soperdisele alla. Kurvastavalt kahju.

Tom Clancy’s Splinter Cell: Blacklist

Mingil ajaperioodil sain öelda, et Splinter Cell on mu lemmiksari ja loomulikult ootasin Blacklisti väga. Oma roosilistes unistustes lootsin enne musta nimekirja sorteerimist kõik varasemad Splinter Cellid taaskord läbi mängida, kuid möödunud aastad on näidanud, et sellist aega ei teki.

Tegelikult pole Blacklist arenenud sama rada pidi, kui minu mänguvõtete eelistused. Minu modus operandi on paha poisi taha hiilida ja koks anda. Blacklistist on aga saanud äärest ääreni kelgutamise simulaator ja mängu alguses on Sam Fisheril jalas vist steptantsu kingad, sest kõik kuulevad teda. Ammu pole ma mõne mängumehaanikaga nii kaua harjuda püüdnud. Ma muudkui surin ja surin ja surin, sest ühtki relva ma kasutada ei tahtnud, aga hiilimine käsivõitluse algatuseks ei tulnud välja. Et tuleks välja, on vaja aega raiskavas lennukkodus igasugu asju osta ja uuendada. No milleks? Kui üldse tilu-lilu nänni vaja, lukustugu see lahti automaatselt.

Paberil tundub hea idee lasta mänguril ise oma lähenemislaad valida – hiilimine, tulistamine või nende segu – kiire varjulise liikumisega panteri viis. Aga isegi kui ma tahaks, ei saaks ma kahe viimasega eriti hakkama, sest vastastest kinnihaaramise, pealekargamise ja liikumissoorituse süsteem nöögib päris tihti. Huvitav, kas see on põhjustatud juhtsüsteemist? Töötaks pult paremini, kui klaviatuur-hiir? Samuti tunnen suurt puudust kiirsalvestusest, et oma (mitte alati enda süül) tehtud eksimusi uuesti parandada proovida, ilma automaatsalvestuste vahelist ala uuesti tegemata.

Kuna mulle hiilimine ikkagi meeldib, kaalub see üles kesise „terroristid ründavad USA-d“ loo ja mitte minu konti mööda mängitavuse detailid. Kuigi mul oli tore Sam Fisheriga taas aega veeta, on mul ka tunne, et olen Blacklisti vastu leebem, kui see väärt. Tõenäoliselt seda tänu eelmiste osade (eriti kolme esimese) poolt loodud puhvri tõttu. Tegelikult peaksin kurjem olema, lisaks ju ka Ubisofti võrgumängu lollide seadete tõttu, mis mul taas ei lasknud koostöölaadis madistada.

Kuna Blacklist ei müünud nii edukalt, kui Ubisoft lootis, siis järjega kiirustatud pole – juba praeguseks on vahe veninud pikemaks, kui see sarjas varem olnud. Tumedas tulevikus aga kolm rohelist täppi juba ähmaselt hõõguvad, sest alles hiljuti tekkis Amazoni veebiportaali hetkeks üks leht, millest võis välja lugeda, et uus Splinter Cell ilmutab end ehk sel aastal.

The Sum of All Fears

The Sum of All Fears, kuigi tehtud Rainbow Sixi ja Ghost Reconi loonud stuudios Red Storm Entertainmenti poolt, Tom Clancy’s logo ei kanna (okei, tegelikult Gamecube versioon osades regioonides kannab, aga ma ei tea, miks), sest mäng põhineb filmil (sellel, kus „Daredevili“ eelne Ben Affleck CIA analüütikut Jack Ryanit kehastas), see aga omakorda Clancy raamatul.

The Sum of All Fears on üksikisikuvaates taktikaline tulistamine, kus oma eliitgrupiga mööda ilma tiirutatakse ja filmitegevusega paralleellseid salaülesandeid täidetakse. Tegu on Rainbow Sixi ja Ghost Reconi lihtsustatud väikevennaga, millest oma missiooni planeerimine välja jäetud, kuid vanadele mängudele omaselt on see ikkagi halastamatu. Osalt seda nigela tehisintellekti tõttu, mis varieerub ülikiiretest ja -täpsetest kuni pimedate ja liikumatute sõprade ja vastasteni. Oma kambajõmmidele saab ka mõningaid käsklusi jagada, kuid päris sageli jäävad nad kuhugi nurga taha kinni, eksivad ära ega oska mängija juurde naasta. Ukseava ees seistes suudavad nad aga granaadi august mööda, omale kaela visata.

Huvitaval kombel mind seekord need puudused aga peaaegu üldse ei seganud, sest vanasti oli see normaalsus. Pigem saab hea nostalgialaksu, meenutades vanakooli klassikuid nagu SWAT 3 ja 4 ning Rainbow Six 3: Raven Shieldi. Need kõik olid muidugi omas ajas veel põnevamad. Jah, tänapäevastema mängude ääre taha kleepumise mehhaanika, et ümber nurga piiluda, on mugav, kuid oma pinge oli ka läbi silmade vaates piilumisel. Samm, piilun, karvavõrra liikuv pea ei näe midagi, tipin uuesti, kiikan, ikka ei näe, tipin… pinevuse kerimine missugune!

Olles filmi kaaslane, pole mängu lühidus hämmastav. 11 missiooni toimuvad väikestel kaartidel ja mõne tunniga on kampaania keskmise raskusega läbi, eriti kuna mäng on õnnistatud ka kiirsalvestusega. Veidi saab mängu pikenda, mängides ka mitmikosa „tapa kõik“ kaarte (või üritada üksiku hundina), kuid uut elamust need ei anna.

Üllataval kombel pole meie piirkonnas mäng Steamis ega teistes digitaalsetes poodides praegu saadaval, kuid loodetavasti see laheneb, sest The Sum of All Fears on parem, kui tema plusside ja miinuste summa.