ARVUSTUS: Forza Horizon 4

Teeme koheselt selgeks – Forza Horizon 4 on parim avatud maailmaga võidusõidumäng, mis kunagi tehtud! Tean, et on neid, kes väidavad, et Need For Speed: Underground 2 või Most Wanted muutsid antud žanri igaveseks või et Burnout oli omas nišis virtuaalkihutamise kuningas. Teile, kogu austuse juures, ütlen, et aeg on teid tervitada 21. sajandisse ja tutvustada teid Forza Horizon 4-ga.

Ning teie, mu kallid sõbrad, kes arvate, et The Crew peaks ükskõik millise osa, mängulaadi ja/või -mehaanikaga ülalolevasse nimistusse kuuluma… uks on seal.

https://www.youtube.com/watch?v=zJ477xAIlgU

Tänavusel E3 presentatsioonil kuulutas Microsofti Xboxi osakonna ninamees Phil Spencer välja stuudiod, kes saavad tehnoloogiaettevõtte poolt omandatud, nende hulka kuulus ka Forza Horizon seeria arendaja Playground Games. Olenemata, et teatele järgnes koheselt ka lubadus jätta kõik ostetud stuudiod autonoomseteks oma otsustes ja tegemistes, kissitasin kahtleval pilgul silmi ja olin pigem skeptiline.

Mõned hetked hiljem nägime esmakordselt Horizoni seeria neljanda väljalaske promovideo, mis nägi välja kaunis ning paljulubav (kui jätta välja piinlik otsedemonstratsioon nelja mängija vahel). Kerime aega peaaegu pool tosinat kuud edasi ja ongi lubatud mäng minu näppude vahele jõudnud. Ja olgu kohe ka öeldud, et kes arvab, et Forza Horizon 4 on lihtsalt uute tekstuuridega üle valatud koopia eelnevatest sarja teostest, see eksib rängalt!

Seekordne festivali tegevus toimub Ühendkuningriigis, mis esialgse uudise saabumisel tekitas minus hiiglasliku pettumuse. Kui mõtlen saareriigi teedele, meenuvad mulle esmajärgus piinarikkad tunnid, mida olen veetnud M4 kiirtee ummikutes, lugedes oranže kiivreid teetöid tegemas… õigemini lihtsalt seismas. Mulle meenuvad ebamõistlikult kitsad teed Cornwalli põldude vahel, kus peab olema paberitega segane, kui tahta sõita kiiremini kui neli miili tunnis. Eelnevale lisaks sõidavad britid mingisugusel põhjusel valel pool teed, mis Horizoni 2016. aastal ilmunud mängus (leidis aset Austraalias), põhjustas vähemalt esimesel kümnel mängutunnil tohutult avariisid ja närvid põlesid kui majad Londoni suure tulekahju ajal.

Seejärel teatati, et mängu on tulemas aastaajad – tänaseks teame, et igal nädalal vahetub teoses olev sesoon ja nii jõuame sügisest talve ning kevadest suvesse. Kahtlemata on tegemist väga ambitsioonika ettevõtmisega, seda eriti võidusõidusimulaatoris. See, kuidas temperatuur, teekate, puu lehed, porilombid, vesi, jää, rehvid ja tagatipuks sõiduk ise mõjutab viimase juhitavust, tundub ühe videomängu puhul lausa absurdne raiskamine. Kuid kui Rockstar suudab temperatuurile reageerima panna hobuse munandid, siis Playground Games on suutnud kõnealused mänguelemendid suurepäraselt enda teosega liita. Vähe sellest, et virtuaalmasinad kviteerivad aastaaegadele ja oludele, on märgatavalt parendatud kruusal ja mudal asetleidvaid kihutamisi. Samas pole unustatud ka eestlastele südamelähedast lund ning areng Blizzard Mountani (Forza Horizon 3 lisapakk, mis leidis aset lumises keskkonnas) juhitavusest pole mitte vähem märkimisväärne.

Kokkuvõtvalt on Brexiti saartest loodud suurepärane keskkond, mis sepistab illusiooni, et tegu on ühtede parimate võidusõiduradade kogumikuga meie pisikesel planeedil. Julgen väita, et tegemist on seni kõige huvitavama ning mitmekülgsema kaardiga, mida Playground Games meile pakkunud on. Fakt, et tegelikkuses pole antud koordinaatidel asetseval maa-alal pooltki nii palju petrolheadidele pakkuda, ei morjenda mind üldse. Nimetagem seda ideaalseks versiooniks Ühendkuningriigist.

Täpsemalt sisulistest uuendustest rääkides tekib tunne, justkui oleks arendaja kuulda võtnud kogu minu kriitikat varasemate mängude kohta. Nimelt on olnud mul kaks peamist probleemi Horizoni eelneva kolme osaga. Esiteks, ei suhestunud ma kunagi sõidukitega, mida omasin. Kuna raha teenimine mängus on väga lihtne ning üsna kiiresti võib mängija lubada endale ükskõik millist superautot, ei tekkinud mul ühegagi neist emotsionaalset sidet. Samuti ei raatsinud ma seetõttu pühendada sõidukite täppistuunimisele pikki tunde ega jaksanud vabastada enda sisemist kunstnikuhinge, et disainida picassolikke kujundusi.

See probleem on lahendatud Forza Horizon 4 puhul üsna geniaalselt, muutes teenitavate oskuspunktide süsteemi. Kui eelnevates osades kulutas mängija kokku ajatud punkte mängijapõhiste lisaoskuste (näiteks võidab mängija peale arengupuu etapi avamist edaspidiseks ka üleüldise kümneprotsendilise lisa saadavale rahale), siis tänavu on viidud kogu edenemine autopõhiseks – igal sõidukil on oma unikaalne arengupuu, millega avatakse masinapõhiseid eeliseid. See aga paneb mind investeerima aega ja oskuseid erinevatesse autodesse, tekitamaks endale isiklikke „ükssarvikuid“, samuti tekib emotsionaalne side iga sõiduriistaga, mida kasutan. See on kõigest esimene samm, kuidas mängijat  enda autosid armastama panna.

Teine kriitikaaugu lappimine jõuab meieni natukene keerulisemat teed pidi. Sõidukite peenhäälestus ei ole eelnevalt Horizoni seerias suurt rolli omanud, kuna see lihtsalt ei avaldanud olulist mõju mängija tulemustele. Nimelt kuulub seeria rohkem lõbule kui tõsisele võidusõidule suunitletud žanrisse, mistõttu sõiduaegadest millisekundite mahanühkimine pole kunagi kellegi prioriteet olnud. Nüüd aga lisandusid – nagu eelnevalt öeldud – aastaajad,  mis muudavad kogu valemit. Avastasin endale üllatuseks, et minu Cayman GT4, mis oli perfektne sügisel, muutus põhimõtteliselt kasutuks, kui maha langes lumi ning teedele saabus jää.

Esmapilgul ei tundugi, et juhitavuses oleks suured erinevused, kuid kui sõitsin sügisel läbitud rada uuesti, tegin seda ligi neli sekundit ringi kohta aeglasemalt ning tunduvalt piinarikkamalt. Algas auto tundmaõppimise periood ning peale mõningat mudimist vedrustuse ja käigukastiga armusin taas enda põrnikasse ja tundsin ülimat rahulolu. Kõik eelnev tekitab väärtuse sõidukitele, mis ei väljendu nende eest makstud rahas, vaid ajas ning vaevas, mis neisse investeeritud. Mängu kolmandas osas loobusin sõidukitest läbi oksjonite üsna kergekäeliselt, nüüd aga mõtlen, et mu Cossie ja GT4 jäävad igaveseks garaaži. Hoian ja hoolin nendest kui oma laste eest.

Horizoni seeria on mulle eelnevalt tekitanud ka probleemi – kuidas teenitud raha laristada? Seni on puudunud sõidukivälised valikuvõimalused krabiseva ja klõbiseva kulutamiseks. Playground Games on saanud hakkama üsna elementaarse, kuid jällegi väga nutika lahendusega. Nimelt on virtuaalse saareriigi peal võimalik osta erinevat kinnisvara. Kui eelnevalt sai sõidukit modifitseerida ainult selleks ettenähtud festivalialadel, siis viimaseid on tänavu ainult üks ning selleks, et mitte raisata tunde „keskbüroosse“ jõudmisega, saab mängija osta endale ilusa maamaja või lausa Šoti lossi, kus muuta enda autot, osta uusi riideid või neid vahetada.

Hetkel on saadaval 12 erinevat kodu – lisaks eeltoodud sõiduaja vähenemisele tuleb kõnealuse süsteemiga kaasa ka erinevaid hüvesid. Näiteks ostes ära Edinburghi kindluse saab mängija kaasa Alfa Romeo P3 ja kümme õnneratta keerutust… tõele au andes tuleb tolle lossi eest mängurahas välja käia 15 000 000, mis pole just kõige soodsam variant. Soovitan alustada siiski Croftdale’i farmiga, mille saab kätte tühise 200 000 eest.

Erinevalt mängu esimesest kolmest osast, ei varuta enam kogemust, millega teenida õnnerataste keerutusi ja oskuspunkte – kogu Horizon 4 keerleb mõjuvõimu ümber. Ehk, mida rohkem sõidetakse, võidetakse, driftitakse, laamendatakse ja hüpatakse, seda rohkem inimesed mängijat märkavad. Mõjuvõimuga avatakse oskuspunkte spetsiifiliste autode arengupuude jaoks, uusi võiduajamisi, teenitakse õnnerattaid ja showcase üritusi.

Võiduajamistest rääkides pean tunnistama, kui väga mulle meeldib, kuidas seekord saab ise suunata endale sobivate sõitude lahtilukustamist. Ehk, kui mängijale meeldib driftida – mida rohkem sellest osa võetakse, seda enam antud võidusõidutüüp areneb, mis omakorda lukustab lahti uusi asukohti. Valikuvariantideks on traditsiooniline kihutamine asfaldil, rallirajad, driftimine, kiirendusvõistlus, street race ja ka mängusisene narratiivne võidusõit, kus mängija kehastub kaskadööriks. Kui esimesed sõidustiilid on iseenesest mõistetavad, siis lool põhinev mängulaad on meeldiv värskendus. Kuigi narratiivilie endale suurt ei keskenduta, on sõidud äärmiselt lahedad. Hüpped, hullumeelne kiirus, ajaloolised autod, hävituslennukid – kõike saab mängija kogeda rooli tagant. Tegemist on igati tervitatava uuendusega ja kindlasti ootaks mängu tulevastest lisapakkidest antud laadi laiendamist.

Ka sel korral leiame mängust pöörased Showcase’id, mis on eelmistele osadele sarnaselt ääretult hullumeelsed. Olgu selleks rongiga võiduajamine või hiiglasliku hõljukiga vastamisi minemine – mulle meeldib, et antud osas ei võta teos ennast üleliia tõsiselt ning loob üsna täpse kujutluse, milline üks või teine nõdrameelne tegevus võiks välja näha.

Viimaks keskendume mõjuvõimu tasemete arenemisega võidetavatele õnneratastele. Eelnevalt on neid keerutades võinud võita sõidukeid või raha, nüüd on lisandunud ka riided, aksessuaarid ja emote’id. Jah… Forza Horizon 4-s saab enda tegelast riietada ja tantsima panna. Nii, nagu autodel on erinevad haruldustasemed, jaguneb ka avatariga seotud tavaar rariteetsuse järgi erinevatesse astmetesse. Seega, kui näete mind Fortnite’i tegelase kombel sõidu lõpus teisi teabaggimas, kuldne müts peas, siis teadke – see on LEGENDAARSE taseme nokakas!

Playground Games on muutnud ka avatud maailma, kus liiklevad meie sõbrad. Seni ringi seigelnud Driveatarid on asendatud reaalsete mängijatega serveris, kust igast ühest leiab neid kuni 72-tükki. Erinevalt virtuaalminadest on päris mängijad tehtud kummitusteks, et poleks võimalik kaasliiklejate suurepärast driftikombot sassi ajada. Mulle väga meeldib, kuidas tihtipeale ilmub kusagilt tundmatu persoon, kes mind taga ajama hakkab. Olenemata sellest, et miski ei muutu sellest, kas ta saab mu kätte või mitte, tekib spontaanne kooskihutamine. Juhtub see, mis juhtus korduvalt, kui puutusin kokku analoogsete sõpradega – kas mina või tema lõpetas kivimüüri taga, katuse peal. Suhtlemine teiste sõitjatega toimub läbi eelkonfigureeritud väljendite nagu: „Nice car!“, „Oops!“, „Wanna race?“ või lihtsalt „OK!“. Seejuures saab kõiki võidusõite teha kolmel viisil: üksi, koos sõbraga või ühineda suvalise teise mängijaga.

Oma  žanri valitsemist kinnistab ka mängu audiovisuaalne meistriklass. Alustades graafikast ja presentatsioonist kuni sõidukite mudelite ja hääleni… isegi Horizoni seeria kohta on tegemist hullupööra tugeva saavutusega. Graafiliselt on kõik Forza mängud justkui natukene enda ajast ees olnud, kuid aastaaegade lisandumine annab sellele uue võtme. Esmalt võttis mind sõnatuks, kui ääretult kaunis näeb mängukeskkond välja justnimelt sügisel. Kõik need värvid, lehed ja vesi, mis sõiduki rataste alt välja pritsib. Olin enda arvamuses juba nii kindel, et ütlesin peatoimetajale, et tegemist on parima saavutusega eales. Nüüd on aeg edasi läinud ja olen rehve kulutanud ka talvel. Ma pean ütlema, et see, kui erinevaid tasandeid – olenevalt teekattest ja piirkonnast, kus sõita – lumine kaart pakub, on lihtsalt võimas. Seejuures avastasin ennast talvisel ajal kuulamas enamjaolt pigem vaiksemat tüüpi raadioid ning klassikalist muusikat kui trummi, bassi ja rütmi.

Rääkides teose ringhäälinguvalikust, pole midagi muutunud – nimed on samad ning ka neis leiduv valik on üsna sarnane. Võibolla ongi see ainukene negatiivne asjaolu, mille tooksin mängu kohta välja. Otseselt pole ju kauamängivaga midagi viga, kuid Forza Horizon 2 pakkus seni parimat muusikavalikut, mida ühest automängust leidnud olen. Siiski on väga meeldiv, et sellised popartistid nagu Vivaldi, Grieig, Holst ja Bach on otsustanud seeria mängudes jätkuvalt enda muusikaga figureerida. Kui heliteosed jätavad mind tänavu üsna külmaks, siis sõidukite hääled seda ei tee. Ma pole päris kindel, kas see efekt on kõikide autode puhul, kuid antud spetsiifiline omadus iseloomustab kõnealust mängu võrratult. See, kuidas kruusakivid peksavad vastu logareid, Escort Cosworthi otseväljalase nurrub ning turbo blowoff ventiil susiseb, on maailmaväline. Ma pole päris kindel, kas salvestati kõikide sõidukite hääled uuesti, kuid need, mida ma seni kasutanud olen, on teinud edasimineku. Hääle mitmetasandlik mängimine sõiduteega ja ümbritseva maailmaga võtab lihtsalt sõnatuks – see on täiuslik!

Siiski on tegemist autodele pühendatud mänguga ja neid on palju. Valida saab 450 erineva unikaalse sõiduki vahel ning vastavalt eelmistele aastatele võib autopakkidest neid lisanduda veel 100 kuni 150 vahel. Kõige suurem pettumus tuleneb aga Toyota Motor Corporation otsusest mitte litsentseerida enda omanduses olevaid brände. See pole küll suur uudis, kuna Toyota puudus ka näiteks Need for Speed: Paybackist, mille puhul väideti, et tootemarkide kasutamise mittelubamine on lihtsalt hetkeline vaheaeg, kuid tundub, et see pole veel kahjuks läbi saanud. Seega, kes otsib mängust kihutamist Toyota, Mitšubishi või Lexuse sõiduautodega, peab pettuma nagu mina seda tegin.

Üleüldiselt on nimekiri eeskujulik ja kindlasti ootan põnevusega, milliste lisapakkidega Playground Games järgnevalt välja tuleb. Juba praegu on saadaval autopakid, mis sisaldavad James Bondi filmidest tuntuks saanud sõidukitest ja olemas on ka valik professionaalseid driftiautosid. Esimene, James Bondist tuntud jõuvankrite mängu toomine, on ülimalt oodatud, kuna tegemist on ühtede kõige ikoonilisemate sõidukitega filmitööstuse ajaloos. Ja loomulikult – kuna tegevus leiab aset Briti saartel, on see väga kohane, justkui öeldaks… Horizon… Forza Horizon (Palun kasutada Sean Connery häält).

Forza seeria on sarnaselt paljudele spordimängudele igal aastal ühe mängu ilmutav sari. Olenemata sellest, et Motorsport ja Horizon on erineva suunitlusega ning ilmuvad kordamööda kahe aastaringi tagant, leian ma siiski, et hiljuti ilmunud NBA või FIFA tegijatel on neilt väga palju õppida. Jah, Playground kasutab tihtipeale mitmeid vanu elemente (näiteks menüüd või kasutajaliides), kuid see pole häiriv, kuna ülejäänud mängu täiustatakse ning parendatakse pidevalt piisaval määral.

Tundub, et arendaja kuulab mängurite tagasisidet põhjalikult ning nii mõnigi muudatus tänavuses teoses on tulnud just fännide sulest. Detailid, nagu olenevalt teekattest ja aastaajast erinevalt määrduv auto, on lisaväärtus, millele ei pühenda eelnevalt väljatoodud spordiseeriad kunagi tähelepanu. Subjektiivselt arvan, et tegemist on suhtumise küsimusega ning tahtmisega pakkuda maailmale enamat – püüelda täiuslikkuse ning muutuste poole. Selles mängus on lihtsalt niivõrd palju head ning uuenduslikku, et kõige loetlemine võtaks igaviku.

Seega, kes pole veel jõudnud omandada Forza Horizoni neljandat väljalaset Game Passist või poest, tehku seda ruttu! Vastasel juhul võib jääda ilma mängust, mida vähemalt praegusel hetkel videomängude ajaloos võib nimetada parimaks avatud maailmaga võidusõidusimulaatoriks eales.