ARVUSTUS: Valkyria Chronicles 4

Natuke vähem kui aasta aega tagasi istusin ma hommikuti kell 6 arvuti taga ja vaatasin SEGA tiiserlehte, millele lisati iga päev uusi siluette. Kümne päeva möödudes ilmus sinna aga treiler, millega kaasnes pealkiri: Valkyria Chronicles 4.

Esimene Valkyria Chronicles on mu vaieldamatu lemmikmäng läbi aegade, praeguseks on möödunud 10 aastat päevadest, mil ma esimest korda Seitsmenda Salga seiklustele kaasa elasin ja Gallia vabastasin. 2010. aastal ilmus teosele järg PlayStation Portable peale ja aasta hiljem ka kolmas peatükk, mis läände ei jõudnudki, kuna pihukonsoolid on siinkandis sama populaarsed kui Ronn Mossi kontsert Eestis. Vahepeal jõuti maha saada ka mobiilil ilmunud kaardimänguga Valkyria Chronicles Duel ja ühe kõrvalepõikega, milleks oli märulirollikas Valkyria Revolution. Kuid SEGA sai aru, et Valkyria seeria ei ole Dynasty Warriors ja otsustas naasta neljanda osaga tagasi juurte juurde. Kuidas see õnnestus?

Valkyria Chronicles 4 leiab aset samal ajal kui esimene ja kolmas teos. Seetõttu vastan ma juba sellele küsimusele, millele kõik vastust tahavad – kas see tähendab, et peab mängima ka seeria eelnevaid peatükke? Ei, absoluutselt mitte. Valkyria Chronicles II tegevus toimub aastaid peale Teist Euroopa sõda, mistõttu on esimene, kolmas ja neljas mäng paralleelselt toimuvad sündmused, lihtsalt erinevatest vaatevinklitest.

Teose lugu keskendub seekord Föderatsiooni salgale nimega Squad E. Noor komandör Claude Wallace on oma lapsepõlvesõpradega pundis, et võidelda Impeeriumi vastu ja tagada enda leerile võit. Samal ajal peab ta taaselustama suhted oma lähedastega, eriti Riley Milleriga, kellega tal oli nooruspõlves laastav kogemus. Claude’i eripäraks on asjaolu, et ta oskab ilma ennustada paremini kui ükski meteoroloog ja seda on ka mängus ära kasutatud.

Tegelaste pundist võib leida ka Razi – Darcsenite rassi esindaja ning ühe kõige pöörasema, kuid kangelasliku mehe eales. Tema kõrval on kesksemateks figuurideks ka Kai – snaiper, kes annab eelnevale pidevalt piki kukalt – ning Minerva, kes on Salga F liider ning kes vihkab Claude’i kogu südamest, kuna ta oli koolis noormehest parem. Need ja paljud muud tegelased on kõik suurepäraselt kirjutatud, jättes mulje, et tegemist on reaalsete inimeste, mitte videomängu jaoks loodud animekarakteritega. Igaühel neist on oma tugevused ja nõrkused ning vaheklippides on näha nende omavahelisi suhteid alates lapsepõlvest kuni eesrindeni välja.

Seeria varasematest sissekannetest erinev on ka fakt, et mängija üksuses üles astuvatele kõrvaltegelastele ja nende tegemistele asetatakse rohkem rõhku. Kui muidu on nad lihtsalt mõnes vaheklipis paar sõna öelnud, siis nüüd on neilgi omad lood. Näiteks minu üks lemmikutest, Vancey, oli eliitsõdur, kes peale oma salga hävingut vaatas pudelipõhja poole, et sealt pääseteed leida. Enne temal põhineva loo mängimist on üks tema „oskustest“ see, et kuna ta on nii paganama purjus, lõppeb ta käik lihtsalt ära. Peale temaga aja veetmist saab mehest aga ülitäpne laskur, kuna Vancey oli, noh, oma ala tippude tipp.

Impeeriumi esindajad on kohati isegi lahedamad kui peategelased, eriti Klaus Walz – tankikomandör, kes surfab oma spetsiaalsel lahinguriistal, millele on pandud nimeks Vulcan. Pahade gruppi paremini kui X-O, mis on spetsiaalne teadusele keskenduv üksus, mida juhib Heinrich Belgar. Mängu nimele kohaselt võib leida valküüri enda – Crymaria Levin on alaväärsuskompleksiga jumalik tapariist, keda saadab alati tema lojaalne hunt Fenrir. X-O salgast võime lisaks leida Belgari loodud Nikola ja Chiara ning eriti salapärase Forseti.

Valkyria Chronicles 4 lugu on jutustatud läbi Claude’i päeviku. Seeriaga varasemalt kokku puutunutele on see väga sarnane esimese osa raamatuga, kuna tegemist on sõna otseses mõttes sama asjaga. Sissekanded lukustuvad lahti, vaadates vaheklippe, võideldes ning esmakordselt seeria ajaloos on ka erilised peatükid, mis avanevad peale mängu läbimist. Tagatipuks naasevad vaheajaosad – neid ei pea vaatama, kuid lugu saab läbi nende mekki juurde. Taolisi osiseid on küll päris vähe, kuid tore on heita pilk peale tuttavate nägude sõjavälistele tegemistele.

Võitlussüsteem on samuti otsekui esimesest mängust laenatud. Tegemist on huvitava kooslusega käigupõhisest ja reaalajas aset leidvast süsteemist, kus enne lahingu algust tuleb oma üksused lahinguväljale paigutada, nende peale vajutades saab neid aga kontrollida. Kui palju nad liikuda saavad, näitab ekraani all keskel olev AP riba. Iga käigu ajal on võimalik teha üht tegevust – olgu selleks elude taastamine, tulistamine või granaadi heitmine.

Sea, mitu korda keegi käia saab, määrab CP. Enda CP-sid (Command Points) saab suurendada paigutades lahinguväljale peategelasi ning vastaste oma vähendada nende liidreid tappes. Meie jaoks uuena, kuid osadele vana elemendina on tagasi Valkyria Chronicles 3 peategelase Kurti kiiks – Direct Command. Sellega saab üks peategelane kaasa võtta kaks kõrvalist karakterit ning liikuda kolmekesti Präänikumaa- ma mõtlen oma sihtpunkti. See on väga kasulik näiteks Lancerite või Shocktrooperite transportimiseks Scoutide poolt, kuna neil on tunduvalt rohkem AP-d kui eelneval kahel klassil.

Kokku on mängus 6 klassi:

• Scout – kiired, rohke AP-ga, kuid väheste eludega
• Shocktrooper – suured kuulipildurid, vähe AP-d, palju elusid
• Lancer – antitank-üksus, väga vähe AP-d, kohutavalt palju elusid
• Engineer – palju AP-d, saavad parandada liivakotte, mille taha peituda, annavad omadele laskemoona ja kannavad kaasas palju granaate
• Sniper – väga vähe AP-d, lasevad väga kaugele (aitäh, Kapten Ilmselge…)
• Grenadier – totaalselt uus klass. Vähe AP-d, kuid saavad pilduda granaate oma müüsriga väga kaugete vahemaade taha

Põhiline võitlustaktika seisneb kaardi algses analüüsimises ning vastavate klasside paigutamises, et olla optimaalne ja surmav. Igal tegelasel on omad oskused, millest eelnevalt põgusalt üle käisime. Kõik tegelaste omadused pole ainult head – osad reamehed kohe üldse ei salli teisi tegelasi ja on üksi olles efektiivsemad, teised vihkavad Darscene’i rassi esindajaid ja muud säärast. Seetõttu tuleb omakorda kokku panna sõdurid, kes omavahel hästi läbi saavad. See kõlab raskemalt kui ta on, ausalt.

Kuigi Valkyria Chronicles 4 kasutab sama mängumootorit, mida esimene osagi, on seda veidi uuendatud. Lahinguväljal pikali lennanud puid saab õhku lasta, mis omakorda loob otseteid. Lumest on võimalik läbi sõita, see tekitab aga laviine, mida enda huvides ära saab kasutada. Pimedal ajal lumetormi ajal võideldes ei näe absoluutselt mitte midagi. Kõik need detailid loovad tollest mängust ühe parima, mida seerial on pakkuda. Samas on mul veidi kahju ühest asjast – algselt leiavad lahingud aset sügisel, kus kõik on ilus ja värviline, kuid hiljem asenduvad need üksluisete valgete lumeväljadega. Loo mõistes on see muidugi loogiline, tegemist on lihtsalt minu väikese nurisemisega.

Jaapani mängudest rääkides ei saa mitte kuidagi mainimata jätta vapustavat heliriba – Hitoshi Sakimoto on naasnud helipulti, et tuua mängijateni vapustavad teosed, mis adekvaatselt iseloomustavad sõja tonaalsust. Muidugi leidub ka rõõmsameelseid meloodiaid, kuna söögiajal juttu puhudes ei saa käia tagataustal Impeeriumi marsitakt. Tõusva Päikese Maal oli teose algusmeloodiaks Mai Kuraki poolt sisse lauldud „Light Up My Life“, mis litsentseerimisprobleemide tõttu läände ei jõudnuki ning on asendatud lihtsalt geneerilise menüümuusikaga. Oeh.

Valkyria Chronicles 4 on seeria üks tugevamaid teoseid. Sellele aitab kaasa asjaolu, et lõpuks ometi on hüljatud pihukonsoolid, tänu millele on arendajatel võimalik täie rauaga näidata, mida nad suudavad. Olles teose alla 30 tundi matnud, võin kindlalt väita, et tegemist on ühe parima Jaapani rollimänguga viimaste aastate jooksul ja mitte ainult seetõttu, et ma kõnealust seeriat armastan.