fbpx

Tähelepanu: Antud arvamusartikkel ei peegelda Level1 kollektiivset nägemust ning on täielikult autori subjektiivne nägemus. Kõik, kes soovivad mini-faktuaalsetel põhimõtetel jorisema hakata stiilis: „Aga uus God of War oli ju täiega hea!” või „Superhäid indie-mänge tuleb iga päev!” võivad kobisemise asemel essee kirjutada ja seejärel rahulikult… saba alla käia! Aitäh.

Ma pole ammu midagi kirjutanud… seda pea kaks kuud. Esiteks, on mul olnud siiralt kiire. Teiseks, olen hiljutises videomängude maastikus, äris ja kvaliteedis kohutavalt pettunud. Samamoodi nagu on kannatanud minu kirjutamine, põeb antud sündroomi ka mu soov mängida. Viimasel ajal on tunne, et iga jobu, kes vähegi oskab koodi kirjutada, on leidnud endale analoogse IQ-tasemega graafikakunstniku ja hakanud videomänge tegema kusagil räpases keldris. Samal ajal, kui kass tunnistab ülalkorrusel pisarsilmi perevägivalda, kõpitsevad „IT-geeniused“ maa all suurteost, mis meile teadaolevalt sisaldab (kuid mitte ainult): „Seksuaalset vägivalda, vägistamist, roppu keelekasutust, nekrofiiliat ja verepilastust.

Mõistan, et olen siinkohal mõneti silmakirjalik, sest mingil põhjusel pole mul probleeme grandtheftautolikes mängudes toimuva tapmisega. Samas tuleb tunnistada, et kui visuaalromaanides antakse võimalus valida, kas karakter X jääb ellu või sureb, siis kipun siiski seda esimest valima. Võibolla seetõttu, et ma pole täielik psühhopaat(!) – Hare’ vastavas testis sain kõigest 24 punkti vajalikust 30-st, et ennast psühhopaadiks diagnoosida. Aga see selleks… tagasi tänapäeva.

Elame tehnoloogia tippajastul ja võimalused teha suurepäraseid videomänge on piiramatud. Nüüd kipun aga mõtlema, et äkki see ongi põhjus, miks kaasaegsed teosed ei paku samasugust elevust nagu tegid aastatuhande alguse poolel ilmunud üllitised. Võibolla on mul õigus ja mängude arendajad on jaotunud kolme kategooriasse:

  • „Indie-Teoste-Tillid-Kes-Teevad-Keldris-Vägistamismänge“
  • „Aastatuhande-Alguses-Heade-Mängudega-Miljardid-Kokku-Kraapinud-Korporatiivjobid-Kes-Enam-Ei-Viitsi”
  • Siirad mänguarendajad, kes tegelikult ka hoolivad videomängudest (Jah, NÄITEKS God of War)

Aga äkki… lihtsalt äkki on asi selles, et olen ületanud vanuses mingisuguse piiri, mis enam ei rahuldu selles enamjaolt platooniliselt korduvas mängumaastikus? Ja mida iganes meie endine kolleeg ei ürita selgitada muudatustest Assassins Creedi seerias, tegelik aus tõde on fakt, et tegemist on TÄPSELT sama mänguga alates esimesest osast! Jah, ma tean, et maailm on suurem ja oda ägedam ning asukoht on liikunud 11 aastaga natuke lõuna poole. Aga paneme nüüd selle kõik perspektiivi – 2007. aastal (mil ilmus esimene Assassins Creed) oli Ameerika Ühendriikide president veel George W. Bush, sama aasta juunikuus ilmus esimene iPhone, Recep Tayyip Erdoğan oli alles saamas Türgi peaministriks ning New Horizons Pluuto jälgija möödus alles Jupiterist.

Samal ajal, kui me oleme olnud rahul arenguga, mida eeltoodud seeria on 11 aastaga teinud, liiguvad ülejäänud tööstused tunduvalt suuremate sammudega edasi. For f*cks sake… Inimehitatud masin jõudis Jupiterilt Pluutoni ja on jõudnud seda veel kolm aastat uurida ka. Tõsi, siinkohal teen eelnimetatud mängudele natukene liiga, sest tegelikult, suuremas osas… osutuvad enamik mänguseeriad ja üksiküritajad seda tüüpi teosteks ning tegelik areng on olnud ju sisuliselt olematu. Suuremad avatud maailmad ning mütsid, mille eest eraldi juurde tuleb maksta… natuke hale, kas pole?

Ma nüüd olen välistanud selle, et olen ise vanaks jäänud. Nägin just ennist kahte koolilast teispool aeda asuva koeraga mängimas. Mööda jalutanud pensionär klähvis noortele, et kadugu tuppa, mis nad sellest koerast narrivad! Pigem tekkis mul tahtmine proua autoteele lükata, kui temaga nõustuda.

Puutumata on jäänud veel üks teema – jonn raha üle. Ma ei ole kade inimene ning annaks kõik ära, kui ilm vähegi piisavalt soe oleks, et palmi all kannataks elada. Mõni aeg tagasi andis mittetulundusühing As You Sow välja Ühendriikide enim ülemakstud juhatuse esimeeste nimekirja. Mängumaastiku gigantide Activision ja EA ninamehed platseerusid vastavalt 45. ja 98. kohal.

Bobby Kotick (Activision Blizzardi tegevjuht), kes parajasti tegeles ligi 800 töötaja koondamisega, pistis eelnenud majandusaastal tasku kena kopika – peaaegu 29 miljonit dollarit. Ma kujutan ette, kuidas vana Bob istus enda Manhattani katusekorteris ja rüüpas paarkümmend aastat vana Macallanit, samal ajal, kui tema tolmulapist Chihuahua siidist patja põrutas. Bobby vaatas kaugusesse ning mõtles: „Mis kuradi moodi sai Andy minust rohkem palka? Ometigi lasin ligi 8% ettevõttest ju lahti!“ Jah, on kurb tõsiasi, et EA juhatuse esimees Andrew Wilson pidi 2018. aastal leppima kõigest ligi 36 miljoni suuruse tasuga.

Kõik eelnev on tegelikult ju tühine, sest mängutööstus on juba ammu suurem kui filmi ja muusika omad kokku. Äri on äri. Samuti on mul äärmisel keeruline elektrišokirelvaga mööda keldreid käima hakata, et igat debiilkodeerijat ning põrunud graafikakunstniku siplema panna… Vanemaks jään ma samuti paratamatult ning kaugel pole ka jonn, et tänapäeva noored ei tea, kui häid videomänge „meie ajal“ tehti.

Ega see väike kirjatükk kedagi mänge ostmast takista, et Andy ja Bob sellest ühelgi tasemel aru saaks. Seega lepin… mängumaailmas on neli konstanti: seks, raha, vananemine ja selles kõiges pettumine.