Control võib väga vabalt olla Remedy parim mäng läbi aegade

Ma olen meie põhjanaabrite mängustuudio värskeima teose Control seltsis veetnud vaid mõned tunnid, ent tunnen juba praegu, et tegemist on Remedy Entertainmenti parima mänguga, mis nende näppude all eal valminud. See laenab elemente nende eelmistest teostest, ent lisab kamaluga värskust ning nii ongi sündinud midagi ääretult unikaalset.

Esmapilgul tundus Control justkui spirituaalne järg arendajate eelmisele üllitisele, Quantum Breakile. Õnneks lükkas iga järgnev video mu eelarvamused ümber ning mida lähemale jõudis ilmumiskuupäev, seda ärevamaks muutusin. Oli ilmselge, et Remedy ei jää sama trummi taguma ning pakub meile midagi uut. Täpselt nii läkski.

Jesse Faden saabub Föderaalse Kontrollibüroo (FBC, ehk Federal Bureau of Control) kontorihoonesse, et teha selgeks, mis juhtus 17 aastat tagasi tema vennaga. Üleüldine lugu on saladuseloori taga peidus, küll on aga teada, et midagi juhtus ning et sellega on seotud justnimelt eelnimetatud büroo. Hoone on aga üpriski tühi ning ainus, kes teda vastu võtmas, on pisut metsa poole koristaja Ahti. „Jumalauta…“ pobiseb Ahti, peale seda, kui Jessele suuna kätte annab.

Sellest hetkest alates muutub asi veidra(ma)ks. Jesse leiab Direktori elutu laiba, tema kõrval lebamas pentsik relv. Toosama püstol hakkab Jessega rääkima ning peale peidetud õpetusena toimiva testi läbimist antakse neiule mõista, et temast on saanud uus Direktor. Mis toimub?

Hoonet avastades märkab ta, et lae all hõljuvad elutud kehad, aeg-ajalt tekivad tema ette aga näost punakalt helendavad turvamehed, kes ilmselgelt oma moraalsuse kaotanud ning nüüd tundmatu väe poolt juhituna võõraid eluküünlaid kustutada tahavad. Situatsioon on enam kui kummaline, sellele annavad hagu ka Jesse monoloogid, mis näikse vihjavat, et neiu räägib.. minuga?

Atmosfäär on fantastiline. Control on peaaegu õudusmäng – vaenlased ilmuvad tühjast kohast, suurtest avarates saalides kõlavad vaiksed sosinad. Muusika on kummituslik. Visuaalselt näevad koridorid ja aatriumid ähvardavad välja ning punast värvi kasutatakse ohtralt. Seda mitte vaid vere tähistamiseks – punane… on ohuvärv. Ärevust lisavad suured tekstid, mis mängijat ekraanile ilmudes uuest alast teavitavad.  Tähendab, miski võib ees oodata. Miski, millega kohtuda ei tahaks.

Kasutajaliides on minimalistlik, kui mitte öelda olematu. Jesse uus käsikahur manab ise kuule, mistõttu ei pea neid kuskilt maailmast üles korjama ning pisikeste numbrite jälgimine ei oleks seega üldse vajalik. Tulistamine on mõnusa tundega, esimese supervõimena lahtilukustatud telekinees on samuti äärmiselt stiilne abivahend. Maailmas ringi liikumine ja uute alade avastamine kõditavad mu seiklusjanulisi närve täpselt õige nurga alt. Mängu ehk ainus nõrkus on tema liigne videomängulisus – tänapäeval ei saa teha teost, milles poleks mõnda arengupuud, mööda mida ronides ennast või oma relvastust paremaks mudida.

Teose müstiline narratiiv haaras mind kohe esimesest hetkest niivõrd endasse, et hakkasin agaralt jahtima kõiki võimalikke kogutavaid lisaesemeid, mis maailmale sügavust lisaksid. Salajased dokumendid, videosalvestused, eelmise Direktori mälestused… Ma tahan rohkem teada saada, ma pean rohkem teada saama!

Hetkedel, mil ma Controli ei mängi… unistan ma hetkedest, mil ma Controli mängin.