Sten Kohlmanni TOP 10 mängu aastal 2019

Alustasin tänavust aastat lootuses, et ehk saan natukenegi puhata. Viimased aastad olid ju headest videomängudest pungil ning tundus uskumatuna, et 2019 sama hooga jätkata suudab. Tutkit! Lõpule lähenevad 365 päeva ei andnud võimalust isegi hinge tõmmata, sest head, väga head ja suurepärased virtuaalsed teosed pressisid ustest, akendest ja laepragudest sisse.

Tagantjärele tarkusena  võib tunduda veana, et otsustasin proovida võimalikult palju ja võimalikult erinevaid mänge. Ühest küljest jäid ju seetõttu nii mitmedki mängud pooleli, kuna juba trügis uue katsetamine peale. Teisalt aga andis see mulle võimaluse kogeda niivõrd mitmekülgseid elamusi, millest pea kõik ühel või teisel moel unustamatu mulje jätsid.

10. Death Stranding

Kirjutamise hetkel ei ole ma veel kindel, kas panen eraldi artiklina kirja ka enda tänavused suurimad pettumused. Igal juhul oleks Death Stranding garanteerinud endale positsiooni (ka) tolles edetabelis. Ja ometi suutis iseseisvunud Hideo Kojima esimene suurteos napilt mu tänavuste lemmikmängude hulka pugeda. Kui Death Stranding töötas… töötas see hästi. Tegemist pole ideaalse teosega, kaugel sellest, ent hetked, mil tühjadel väljadel jalutamist ei seganud teispoolsuse piirimail heljuvad BT-d (ning mis polnud täidetud absoluutselt kohutavate bossivõitlustega), suutis Death Stranding pakkuda suurepärast lõõgastust. Mulle on alati meeldinud argised sektsioonid suurejoonelistes märulimängudes. Pole midagi argisemat, kui mööda riiki pakke laiali vedada.

9. Travis Strikes Again: No More Heroes

Aasta alguses eksklusiivselt Nintendo Switchil ilmunud (ja nüüdseks ka PS4 ning PC peale jõudnud) Travis Strikes Again: No More Heroes on monotoonne madistamismäng, millest võib leida ka 2019. aasta kõige frustreerivama platvormimis-sektsiooni. Ideaalses maailmas poleks sel parimate mängude edetabelisse asja. Ometigi meenutan Travis Strikes Againi tänini hea nimega, kuna mind võlub selle teose stiil. Pole ühtegi teist mängu, millest oleksin teinud rohkem kuvatõmmiseid, kuna erinevad maailmad (kuigi ülesehituselt sarnase mängitavusega) püüdsid pilku. Tõenäoliselt aitas sel mu TOP nimekirja sattuda ka selle underdog staatus. Kui mitte mina, siis kes veel?

8. Star Wars Jedi: Fallen Order

Kui meieni jõudis „Star Wars: Jõud tärkab“, olin ma Tähesõdade suhtes positiivselt meelestatud. Mu lapsepõlvelemmik on tagasi. Kui meieni jõudis „Star Wars: Viimane jedi“… olin ma Tähesõdadest läbi põlenud. Liiga palju liiga ruttu. Keskpärane Han Solo soolofilm „Solo: Tähesõdade lugu“, milles selgus, kuivõrd nõdrameelsel moel Han Solo oma nimeks Han Solo sai, suurendas seda lõhet minu ja legendaarse universumi vahel. Õnneks suutis suurepärane märulimäng Star Wars Jedi: Fallen Order (ning umbes samal ajal alguse saanud mõnus telesari „Mandalorian“) taastada mu usu Jõusse! Cal Kestise lugu oli lihtne, kaasahaarav ning tutvustas maailmale seni kõige ägedamat droidi – BD-1!

7. Control

Ma ei valetanud kui ütlesin, et Controli näol on tegemist Soome mängustuudio Remedy parima teosega läbi ajaloo. Selle salapärane narratiiv, fantastiliselt kõhe atmosfäär, unikaalne visuaalne stiil ning vapustav helidisain ei tohiks kedagi külmaks jätta. Lisaks kõigele sellele on tegemist esimese teosega, mis pani mind ära kasutama oma Xbox Elite puldi täit potentsiaali. See tähendas, et lõpuks ometi kaevasin seadme vutlarist välja need jaburana näivad lapatsid ning ühendasin kontrollerile külge. Kõike vaid selleks, et esemete telepaatilisel viisil loopimine kergemini välja tuleks.

6. Astral Chain

PlatinumGamesi Astral Chain pakkus mulle tänavu kõige mitmekesisemat märulikogemust. Viie astraaleluka külge aheldatud noor võmm käis mööda futuristlikke tänavaid ning andis teistele võõrast dimensioonist pärit koletistele korralikult pasunasse. Võitlussüsteem pakkus piisavalt vaheldust, visuaalne külg võttis Nintendo hübriidkonsoolist pea maksimumi ja tagatipuks pakuti mulle lõppeva aasta kõige (heas mõttes) paukuvamat heliriba. Soundtrack oli lausa nii lõke, et selle kohal oleks võinud liha küpsetada!

5. Resident Evil 2

Mina ja õudusmängud. Esimesel juhul ei torka mulle pähe ühtegi teist paari, kes oleks omavahel sobimatud kui meie kaks. Ometigi sundisin ennast nii mitmelgi korral pulti kätte võtma, et virtuaalne Leon S. Kennedy ettevaatlikul sammul Raccoon City politseihoone pimedates koridorides turvalisusesse juhatada. Mu ihul oli kananahk, otsa ees külm higi ning mu silmad olid möödapääsmatute ehmatuste ootuses pisut vidukil. Ja ometigi olid hetked, mil põgenesin gigantse Mr X-i eest ühed meeldejäävaimad, mida videomängud mulle 2019. aastal pakkusid. Resident Evil 2 uusversioon oli – vaatamata sellele, et tegemist õudusmänguga – lihtsalt võrratu.

4. One Piece World Seeker

Ma oleks One Piece: World Seekeri peaaegu vahele jätnud. Olgugi, et „One Piece“ on mu vaieldamatu lemmik mangaseeria, on varasemad kokkupuuted selle põhjal valminud videomängudega pigem keskpärased. Siis aga märkasid mu silmad spidermanilikku süsteemi – teose peategelane Luffy kasutas oma kummiseid käsi (ei, te ei lugenud seda valesti), et linna kõrghoonete vahel kõikuda. Olin automaatselt müüdud. Tegelikkus ei olnud küll täpselt selline, kui ette kujutasin, ent sellest hoolimata pakuti mulle värvikirevat seiklust, mille nautimiseks ei pea isegi sarja fänn olema. Küll on aga hea, et seda olen, sest äratundmisrõõm, mida pakkusid arvukad koloriitsed tegelased, oli ääretult suur.

3. Crackdown 3

Crackdown 3 võis paljude, väga paljude inimeste jaoks suureks pettumuseks osutuda, ent minu jaoks oli tegemist teosega, mis tõestas ideaalselt Xbox Game Passi kui teenuse kasufaktorit. Vaid 10€ eest sain suurepärase elamuse osaliseks. Jah, mängu ülesehitus võis pärineda aastast 2012, kui avatud maailmad olid täis kogutavaid jubinaid ja pisut üheülbalisi missioone… ent samas pakkus sarnast keskkonda ka mullune Marvel’s Spider-Man. Tolle mängu suurimaks võluks oli maailmas ringi liikumine ning peale kogemuspunktide kulutamist muutus ka Crackdown 3 liikumine aina sujuvamaks ja lõbusamaks. Alahinnatuim mäng 2019. aastal? Minu arvates küll.

2. Fire Emblem: Three Houses

Fire Emblem puges mu südamesse 2013. aastal, kui proovisin oma vastsoetatud 3DS-i peal Fire Emblem Awakeningi. Klapp oli kohene ning tänu sellele oli mul tänavu suvel Nintendo Switchil ilmunud Fire Emblem: Three Houses juba ammu sihikule võetud. Ootamine tasus end mitmekordselt ära. Tegemist on ühe massiivseima mänguga, mis Nintendo mängumasinale jõudnud on. Intrigeeriv narratiiv lõheneb ühel hetkel neljaks ning iga haru on unikaalne. Tänu sellele tasub teost mitu korda läbi mängida. Õnneks on lugu saatev mängitavus – käigupõhine strateegia – suurepärane. Samuti on teose tempo mõnus, kuna lahingute vahele on põimitud avatud kaardiga sektsioon, tänu millele saab mängija tutvuda teose arvukate karakteritega (ja neisse kiirelt kiinduda). Ainuüksi sellele mõtlemine tekitab mul kange tahtmise Nintendo Switchile taas tööd anda ning lahinguväljale tõtata!

1. Disco Elysium

On pisut irooniline, et ma ei suuda päris hästi leida sõnu kirjeldamaks, miks minu tänavuseks lemmikmänguks on teos, millesse on topitud peaaegu miljon sõna. Kindlasti mängib siin pisut rolli asjaolu, et selle loomise taga seisavad eelkõige eestlased, kellest mõnda on mul ka au ise tunda. Küll on aga tunduvalt tähtsamal kohal fakt, et tegemist on 2019. aasta kõige nauditavamat narratiivi pakkuva rollikaga, milles tehtud valikud tunduvad minu jaoks olulistena. Tunduvalt märkimisväärsem on asjaolu, et Disco Elysiumi visuaalne külg on hunnitu, unikaalne, meeldejääv ning imeilus. Ma sain naerda, ma sain nutta, ma sain kogeda emotsioone, mille eksistentsist polnud varem teadlik. Eestis alguse saanud arvutimäng vallutas maailma, ent mis veelgi olulisem – minu südame.