Hitman: Contracts – sünge mäng veelgi süngema arendusperioodiga

Hitman pidi algselt olema triloogia ning eepilise finaali planeerimine käivitus juba peale teise osa edukust. Mida enam aeg aga edasi tiksus, seda rohkem hakati aru saama, et tiim ei jõua Eidose poolt nõutud ajaks seeria viimast peatükki valmis. Selle leevendamiseks otsustati arendustiim kaheks lüüa – üks tegeleb tõelise järjelooga, milleks sai Blood Money, ja teine loob vahepeatüki, milleks on Contracts.

Viimase (mida peeti ka Hitman 2.5-ks) loomine oli meeskonnale väga vaevaline, kuna terve projekti jaoks oli aega vähem kui aasta. Arendajad kirjeldasid hiljem intervjuudes oma 100-tunniseid töönädalaid, kuidas kontoris polnud isegi konditsioneeri ning tuulutades said kõik külma, mis aitas neid pool-unises seisundis üleval hoida sama efektiivselt kui espresso. Just sellistes karmides oludes valmis mäng, mis on isegi tänini sarja tõsiseim peatükk. Tegemist oli ka minu sissejuhatusega seeriasse, mis on suutnud jääda sama heaks, kui see oli minu nostalgilistes mälestustes.

Lugu leiab aset ühe õhtupooliku vältel. Pärast edukat salamõrva satub 47 teisele poole püssitoru ning saab tõsiselt haavata. Kuul kõhus, naaseb mees enda hotelliruumi, kus ta kokku kukub. Pooleldi teadvusetus olekus hakkab ta nägema hallutsinatsioone ja meenutama erinevaid missioone, mille ta enne saatuslikku õhtut läbi viis. Kuigi narratiiv on pigem udupeen, on see siiski kaasahaarav, kuna mängija pole varem 47 nii haavatud seisundis näinud ning tahaks teada, kuidas ta pääseb.

Contractsi meenutusi aitavad ellu tuua fantastiliselt kokkupandud vaheklipid, mis mängivad enne (peaaegu) igat missiooni. Üleminekud 47 hotelliruumist vana missioonini on tihtipeale väga leidlikud ning stiilsed. Meenutused ja praeguse hetke olukord sulanduvad aeg-ajalt ühte, nagu võib näha ilmaga – väljaspool hotelliruumi on vihmane õhtu ning see ilmaolu hiilib ka mälestustesse, mistõttu on kõik missioonid õhtupimeduses ja tugeva saju käes.

Missioonidest endist tuleb välja, miks antud teost peeti Hitman 2.5-ks – tegemist on poolenisti uusversiooniga, kuna ligi pooled missioonid pärinevad Codename 47-st. Hong Kongi, Budapesti ja Rotterdami salamõrvad on Contractsis uues kuues. Tegemist pole kõigest graafilise arenguga, vaid tasemete endi muutmisega, süstides sisse palju rohkem varieeruvust, mida Hitman 2-s tutvustatud mängumehaanikad endaga kaasa toovad. Kõige paremini demonstreerib seda Rotterdam, mille kaks väga frustreerivat missiooni on kombineeritud üheks palju paremaks tasemeks. Õnneks jäid Columbia levelid prügikasti.

Kuigi mõne jaoks tundus see olevat laiskusest tulenenud otsus, leian ma, et tegemist oli väga aruka ideega. Codename 47 oli PC eksklusiiv, mistõttu oli see paljudel mängimata. Hitman 2 müüs ligi neli korda rohkem kui originaal, nii et Contracts andis hea võimaluse selle peatükiga alustanud mängijatel kogeda esimese üllitise parimaid hetki. Nagu eespool mainisin, polnud tegemist ka kiirete copy-paste tasemetega, vaid uhiuute mängukeskkondadega, milles võib luua uusi lähenemisi või kasutada vanu tuttavaid plaane. Olge aga hoiatatud, et mängitakse ootustega – vanad skeemid ei pruugi olla nii nüüd efektiivsed, kui need olid Codename 47-s.

Ei tasu ka unustada, et ülejäänud pool mängust oli uhiuus, lubades mängitavusel särada. Just nagu eelnevad Hitmanid, on Contracts kolmanda isiku (või üksikisiku)vaates hiilimismäng, kus on vaja elimineerida sihtmärk suurel kaardil, kasutades erinevaid relvi, maskeeringuid ja enda keskkonda. Kõik arengud teisest peatükist on siia üle toodud ning kaotatud on eelnenud mängude möödaastumised, tehes kolmandast osast triloogia parima. Kaardid on parajalt suured, hiilimis- ja kõndimiskiirused on tunduvalt talutavamad ning vaenlaste tehisintellekt on märkimisväärselt stabiilsem.

Contractsi mängitavus on selline, nagu Hitman 2 mu nostalgilistes mälestustes tundus olevat. See aga ei tähenda, et kolmas osa ei toonud seeriasse midagi täiesti uut. Inventarisüsteem on tehtud tunduvalt mugavamaks ning taoline süsteem jääb püsima kuni uusimate peatükkideni. Lisaks sellele asendati uimasti süstlaga, millega saab palju sujuvamalt ja kiiremini vastaseid oimetuks lüüa. Kuigi nende mõju on taaskord ajutine, ei tähenda see mängija jaoks automaatset kuulirahet, isegi kui on veel seljas samalt vaenlaselt röövitud riided.

Mainisin, et teose tonaalsus on tunduvalt süngem kui ülejäänud peatükkides ning seda ei peegelda kõigest läbiv narratiiv, kus meie peategelasel on surm silme ees, aga ka individuaalsed missioonid. 47 ei ole mingi kangelane, ta on palgamõrvar, ning Contracts rõhutab seda. Kuigi tihti suudetakse anda mängijale moraalne üleolek, pannes neid tapma veelgi halvemaid inimesi kui meie kiilas palgamõrtsukas, pole see kõnealuses üllitises alati nii lihtne – võetakse osa mõttetust kättemaksust; vaigistatakse inimesi, isegi süütuid; ja alati ei võida õiglus.

Contracts ei jäta muljet, et 47 on mingisugusel seiklusel nagu eelnevates mängudes, vaid pigem näib tema tavalise töönädalana. Tänu sellele on teoses justkui häiriv realism, näidates kui sünge meie peategelase elu ja amet tõeliselt on. Seda kõike rõhutab ka visuaalne pool, mis pole kõigest samm edasi Hitman 2 graafikast, aga ka stiili poolest sünge ja pimedam. Kaasa aitab ka heliriba, milles Jesper Kyd on läinud tagasi tehnoloogilisema muusika juurde, luues fantastiliselt pinget ja õudusmängulikku kõhedustunnet.

Mul on tõesti raske välja mõelda, mida tolle mängu puhul kiruda. Teos on lühike võrreldes Codename 47 ja Silent Assasiniga, aga igas missioonis on tunduvalt rohkem lähenemisi, mistõttu tahe mängu taaskord läbida on palju suurem. Tehisintellekt ei ole ideaalne, olles aeg-ajalt veidralt tundlik, aga enamasti saab taolisi olukordi vältida, kui hoida vaenlastest distantsi, eriti maskeerituna. Seda on nüüd palju lihtsam teha, kuna jooksmine pole automaatne tinasadu. Teost tasub enne käivitamist sutsu mudida, kuna laiekraani resolutsioonid venitavad mängupilti.

Contractsi erinevad missioonid väärivad omaette kiidusõnu, kuna mängijat ei jäeta suurde keskkonda mingisuguse suunamiseta. Nagu Hitman 2-s, on siingi kaardile märgitud olulised kohad, kus võib olla mõrvaplaaniks vajalik info, salakäigud või tarvikud. Missioonide seas on ka osad seeria ikoonilisemad asupaigad. Olgu selleks Codename 47 hotell, tapamajas toimuv fetišipidu, brutaalsete jahimeeste salakäike täis mõis või Rotterdami mootorratturite baar, milles mängiva muusikapala tõttu ei saadud teost digitaalselt müüa kuni 2014. aastani. Finaal on taaskord idee poolest huvitav, kuid praktikas natuke kohmakas. Siiski tugevam kui esimese üllitise lõppmäng.

Ma pööran nii palju tähelepanu tonaalsusele, sest see on siiralt üks põhielemente, mis Contractsi väljapaistvaks teeb, isegi pärast järgesid, mis on tehniliselt paremad mängud. See, et teos on nagu film „Se7en“ või mäng Condemned võib ka peegeldada arendajate endi sünget olukorda. Kujutan, et pärast 100-tunnist töönädalat võis nii mõnigi neist olla nagu 47 oma hotellitoas – füüsilises valus ning vaimselt teadvusetuse piiril.

Tiimi kannatused aga kandsid vilja – Hitman: Contracts on triloogia lühim ja väikseim, kuid samaaegselt fokuseerituim ja võimsaim peatükk, mis suudab unikaalse kogemusena järjelugude kõrval seista.