Leho mängis… sinakate juustega näitsikute seikluseid

Head naistepäeva! Taas aeg küps vaatamaks hiireklikiseikluseid, kus peaosas neiud. Eelmisel aastal vaatasime kolme seiklust heledapäiste tütarlastega, sel korral on meil laval kolm sinaka-lilla-violetse juuksevärviga noort neidu.

Agatha Knife

Mnjah, mul oli kõhklusi, kas tasub Agatha Knife naistepäeva mängude sekka panna, aga mis seal ikka. Elu ongi karm.

Seitsmeaastane unehäiretega plikatirts armastab loomi. Ta elab ja töötab oma ema lihakarnis lihunikuna. Et poe äriline pool tüürib pankroti poole, asub Agatha looma ususekti, et rahvast kvaliteetset liha ostma meelitada. Jep, kõlab uskumatult ja absurdselt, kuid selline selle äärmiselt musta komöödia sisu on.

Kuigi pilt on lapseliku joonistuse käekirjaga ja taustamuusika lustlik, ei sobi mäng arvatavasti nõrgema närvikavaga täiskasvanutelegi. Ricky Gervaisi piirideta huumori stiilis mängukeses on loomade tapmist, verega mängimist, veterinaari patsientidest tehtud burgereid, transvestiite ja isegi raamatukogust haruldase teose varastamist.

Hispaania stuudio Mango Protocol jätkab oma julmalt üle võlli aetud Psychotic seeriat, mille algatas 2015. aasta MechaNika ning kus tänaseks juba kolm peatükki. Agatha Knife teise osana on tegelikult MechaNika eellugu, mille mängimisest on mul möödas juba üle seitsme aasta. Kuigi esmaosa detailide mäletamisel esineb raskusi, on üldmulje mul mõlemast sarnane – pöörane seiklus, mis on küll mõneti meelt lahutav, kuid mitte ülemäära meeldejääv.

Häälte puudumine ja rohke lugemine ning sama tänava korduvalt ja korduvalt väisamine hakkab lõpuks veidi tüütamagi. Siiski, kui absurdihuumor on mokkamööda ning peas tervet mõistust sotsiaalkriitika äratundmiseks, on Agatha Knife päris lahe. Pealegi, nii julget meelelahutust palju ei ole.

TOHU

TOHU fantaasiamaailm näeb välja, nagu pärineks see Amanita Design stuudiost, kuid tegelikult tuli see kaks aastat tagasi hoopis Poola mängufirmast Fireart Games. Siiski ootab ka TOHU sama maitsega kiiksuga nunnundust otsivaid mängureid.

Kergemeelse puslemängu sangar – robotiks muunduda oskav väike insenertüdruk – peab kurja keepi kandava tegelase lammutustöödele lõpu tegema ja päästma oma Kalaplaneedi. Uljalt ületab ta takistusi, kohtub kummaliste tegelastega ja ajab naaberplaneetidelt kokku vajalikke vidinaid, kuni lõpupüänt asjade perspektiivi veidi muudab.

Kirevat graafikat on saatmas kena muusika ja mõnusa atmosfääriloomega saadakse paari-kolme tunniseks kestuseks lahedasti hakkama.

Violett

Violett on veel üks Poolamaal tehtud seiklus, mis ilmus juba 2013. aasta lõpus. Mängijad leidsid selles keerukas ja segases mängus üksjagu ärritavat. Üllataval kombel ei löönud Forever Entertainment projektile käega, vaid üllitasid pooleteise aasta pärast Remastered Editioni.

Uued tasemed, parandatud pildipool, mängumehhaanika ja vihjesüsteem lubasid ägedamat kogemust. Aga… minul õnnestus ikkagi leida mängu lõhkuv viga, kus peategelane jääb liikumatuks. Kui puberteediplika Violett ja teda ümbritsev maailm oleks sümpaatsemad, olnuks mul sellest kahju ja võibolla alustanuksin mängu isegi uuesti, et neiu kiiksudimensiooni lõksust ikkagi välja aidata. Kuid Alice Imedemaal analoog ei suuda mind nähtud 25% jooksul võluda.

Tegelikult ei ole tegu kehva mänguga. Tohuvapohu maailm, imelikud ajuväänik-mõistatused, kunstiliselt vaimukas pildipool ja sobilik muusika ei kõneta lihtsalt mind. Et tausta seletavat kõne eriti ei ole, võib Violetti eksirännakut psühholoogiliselt sügavamalt tõlgendada tema hinges toimuvate emotsioonide mässuga, sest ta on vastumeelselt just uude kummalisse majja kolima pidanud. Sellegi poolest kippus Violett mänguna igavaks ning nati on mul isegi hea meel, et see mind enneaegselt eemale tõrjus.