ARVUSTUS: Once Upon a Katamari

Katamari on seeria, mis on end vaikselt veeretanud tagasi mängijate südametesse. Pärast 2004. aasta debüütteost järgnes pikk järgede võidukäik, mille hoog vaibus 2011. See kõik aga muutus, kui lasti välja Reroll uusversioonid, mis tõi seeria tagasi ning nüüd nende edu on kulmineerunud esimese uhiuue Katamari mänguga üle 14 aasta – Once Upon a Katamari!

Kuigi esimene ja teine Katamari ning nende Reroll versioonid on mu kõikide aegade lemmikute seas, pean tunnistama, et pole seerias kaugemale sukeldunud – üldiselt olen vältinud teisi teoseid, kuna seeria looja Keita Takahashi polnud nende arendamisega üldsegi seotud. Tänu sellele, vaatamata oma elevusele uue üllitise üle, olin ma ka natuke skeptiline. Võin aga rõõmuga teatada, et eksisin – Once Upon a Katamari pole mäng, mis toetub puhtalt möödunud teoste poolt loodud nostalgiale, vaid on üdini originaalne ja omaette sarmikas.

Nagu juba seeriale kombeks, saab lugu alguse sellest, et Kogu Kosmose Kuningas hävitab kogemata maailma, kuu ja kõik tähed ning käsib oma pojal, Printsil, Katamari palli veeretamisega kõik parandada. Once Uponi unikaalne lähenemine on aga seotud läbi aja rändamisega – Prints peab käima läbi erinevad perioodid maailma ajaloos ning veeretama seal kõik korda. Rullitakse läbi juuraajastu, kiviaja ja jääaja, kuni iidse Kreeka, Egiptuse ning Jaapanini, jõudes lõpuks metsiku lääne ja tänapäevani.

Tänu antud formaadile on mäng väga varieeruv nii visuaalselt kui ka tasemete poolest, aga too varieeruvus näitab end ka mängitavuses. Nagu ikka, peab mängija veeretama maagilist Katamari palli, mille külge kleepuvad kõik sellest väiksemad esemed, kuni pall muutub tohutult suureks ning kõige traditsioonilisemad missioonid nõuavad, et jõutakse teatud suurusesse teatud aja jooksul. On aga palju missioone, sarnaselt We Love Katamarile, mis nõuavad natuke rohkem spetsiifilisi asju, olgu selleks oma Katamariga teatud objektide vältimine või ainult teatud asjade kokkuveeretamine.

Just nagu We Love, pole need tasemed ainult varieeruvad, vaid ka vägagi sarmikad ja humoorikad, osad isegi viidates tagasi tolle mänge parimatele hetkedele – nagu näiteks missioon, kus Prints peab veeretama Jaapani keisrit oma lossis ringi, korjates üles ainult toite, et mees muutuks piisavalt kogukaks, et ta oma traditsioonilisse raudrüüsse ära mahuks. On ka muid omapäraseid väljakutseid, näiteks võimalikult magusa Katamari rullimine, sihtides ainult puuvilju, komme ja torte, ning vältides kõike mis vähegi soolane, et maitset mitte ära rikkuda.

Vaadates tagasi Rerollide poole, oleme ikka kaugele jõudnud, sest mitte kõigest pole Once Uponis tohutult palju varieeruvaid mängukeskkondi (eriti võrreldes Katamari Damacyga, kus neid oli kõigest kolm), mis on elavamad kui kunagi varem, vaid paljud nendest on ka dünaamilisemad. Nagu tavaks, peatükkide käigus Katamari suurenedes laieneb ka keskkond, kuid on ka paar taset, mis muutuvad totaalselt. Piraadilaeval ringi veeretades on näiteks võimalik enda külge rullida kaheksajalg, mille tulemusena ilmub tolle eluka hiiglaslik ema, kes tirib laeva vee alla. See kõik on aga täiesti valikuline ning laevas võivad aset leida ka täiesti teised sündmused!

Kuigi seeria on nüüdseks rohkem kui 20 aastat vana, ei ole mängitavuse osas palju muutunud. Sellele vaatamata toob Once Upon paar lisa, mis aitavad mängijal ja Printsil elu lihtsamaks teha. Juhitavust saab oma nägemise järgi mudida, nii et Katamarit võib veeretada kahe kangiga nagu originaalides või ühega, kasutades modernsemat kontrolliskeemi. Samuti on lisatud uued powerup’id, mis aitavad efektiivsemalt kõike keskkonnas palliks veeretada, olgu selleks raketid, mis teevad kiiremaks või magnet, mis väga rahuldust pakkuvalt kõik ümbritseva Katamarisse sisse tirib.

Nagu eelnevates Katamarides, on ka siin tasemed täis erinevaid kogutavaid esemeid: kingitused, millest saadud asjadega saab tegelase välimust muuda; Printsi nõod, kellena võib mängida juhuks kui Printsi ovaalne pea üle viskab; või kroonid, mida on tarvis, et uusi tasemeid lahti lukustada. Siinkohal on suureks abiks radari powerup, mis näitab, kus kõik peidetud aarded on (kuid seda saab kasutada ainult pärast missiooni vähemalt korra läbimist). Kui üksinda veeretamisest siiber, on olemas ka mängulaad  Katamariball, kus saab teiste mängijatega võidu veeretada.

Katamari mängitavuse lõbu on alati sama olnud – näha, kuidas õunasuurune Katamari pall kasvab tasa ja targu nii suureks, et veeretab endasse terved õunapuud. See pole muutunud ka siin, nii et just nagu kõik teised üllitised seerias, on Once Upon väga efektiivne virtuaalne stressipall. Mis siin aga erineb, ongi mainitud kogutavate esemete jahtimine, mis tänu uuendustele on ligipääsetavam kui kunagi varem, luues uue väljakutse, mille poole pürgida. Kõik need elemendid koos teevad sellest pikima kestusega Katamari mängu (endal läks ligi 20 tundi kokku), kuid teose mitmekülgsus peatab väsimuse tekkimist.

Visuaalselt on Takahashi loodud maailm lustakam ja varieeruvam kui kunagi varem. Once Uponis on võimalik tema sarmikat kandilist visuaalstiili näha nii mitmes erinevas kontekstis, olgu nendeks koopamehed ja dinosaurused või filosoofid ja foorumid. Veeretamiste vahel näidatakse ka joonistatud vaheklippe Kuninga ja Kuninganna erinevatest seikadest antud ajaperioodides, mis hoiavad seeria absurdset, kuid südantsoojendavat huumorit elus.

Nagu sai mainitud, on Printsil nõbusid ning neid on tohutult palju. Mitte ainult ei ole neil kõigil omapärane välimus ja hääl, aga ka unikaalsed animatsioonid, kui nendega mängida. Taolised pisidetailid näitavad, et arendajad tegid oma tööd ikka südamega.

Aga liim, mis hoiab kõiki Once Upon a Katamari elemente koos, on loomulikult heliriba. Nagu mainisin, olin alguses mängu osas sutsu skeptiline ning see mure oli eelkõige helirea poole suunatud. Kartsin, et muusika saab olema primaarselt lood eelnenud mängudest või siis remixid, et maksimaalselt palju mängijaid joovastava nostalgiaga ligi meelitada. Õnneks olid mu mured põhjendamatud, sest teose muusika peegeldab sama varieeruvust, omapärasust ja armastust, mida mängitavus ja graafika.

Seeria pikaajaline helilooja Yuu Miyake on tagasi ning tema loomingulisus ei ole kuidagi 20 ja enama aastaga kängu jäänud. Temaga koos on erinevad lauljad ja bändid (osad vägagi tuntud nimed anime ja Jaapani muusika huvilistele ning paar tuttavat häält ka vanadele Katamari fännidele!!), kes mitte kõigest ei tooda muusikat, mis paitab kõrvu, aga ka süstivad mängu maailmasse palju elu.

Ükskõik mis laul, ükskõik mis žanr – olgu selleks pop, funk, koorilaul või isegi Jaapani enka – mul oli kuulates alati naeratus suul. Üle on toodud ka playlisti funktsioon, nii et taustamuusikat saab oma kõrva järgi kohendada. Kindlasti peab ka mainima, et mitmed laulud on saanud ka ametlikud muusikavideod Bandai Namco Youtube’i kanalil, millele tasub silm kindlasti peale visata!

Ma jäin Once Upon a Katamariga üle ootuste rahule. Just nagu Prints rändas läbi aja, oli ka mul tunne nagu ma oleks tagasi Playstation 2 ajastus — ajal, kui Keita Takahashi kinkis maailmale esimesed kaks Katamari mängu. Kuigi ta nüüdseks seeriaga enam ei tegele, saan nüüd öelda enesekindlamalt kui kunagi varem, et Kogu Kosmose Kuningas, Kuninganna, Prints, tema nõod ning neid ümbritsev lustakas universum on tõeliselt heades kätes.