Lauri Kubre TOP 10 mängu aastal 2025

2025 on aasta, mille jooksul mul tekkis korraga rohkem vaba aega, kui mul aastaid on olnud, ning antud edetabeli pikkus on sellele hea tõestus. Lausa nii palju on mängitud, et oli raske järge pidada, kuid Steam Replay aitas hädast välja. Sony oma oli ka tore, aga noh, PS5 on nüüdseks mu Balatro-masin.

Pean aga Geoff Keighley kurvastuseks tõdema, et pole palju AAA-mänge ega suurejoonelisi-kindlasti-mitte-AAA indikaid läbinud, mistõttu võib-olla mõnda nime näete siin listis esmakordselt. Kui aga kirjeldatu huvi pakub, proovige kindlasti – pea kõik teosed siin on saadaval odava hinna eest isegi väljaspool sooduspakkumisi. 2025 on olnud minu jaoks aasta, kus olen palju taolisi mini-üllitisi pimesi proovinud ning need on pannud mind hindama nii arendajate leidlikkust kui ka videomänge kui meediumit palju rohkem.

Pean välja hõikama ka paar 2025-eelset mängu, mida väga nautisin: System Shock on fenomenaalne uusversioon 1994. aasta klassikust, mida soovitan kõigile 100%, olgu sa originaali fänn või mitte; Gears of War seeria läbimine otsast lõpuni oma sõbraga tekitas minuski sooje nostalgilisi tundeid, mis siis, et magasin 360 põlvkonna maha; ning Crow Country on armastuskiri kõikidele klassikaliste ellujäämisõudukate fännidele, mis suudab samaaegselt olla üdini unikaalne looming. Ja enne kui küsite, ei, ma ei teinud Infinite Wealthi läbi… Veel.

10. The Headliners

See, et sain sel aastal palju rohkem videomänge läbida polnud üksildane ettevõtmine – tihtipeale olid mu parimad sõbrad ka kambas. Pärast Lethal Company nautimist otsustasime proovida paar sellest inspireeritud teost ning The Headliners oli üks neist. Lihtne idee – oled reporter linnas, mis on täis erinevaid kolle, ning sa pead nendest fotosid saama. Sai omajagu komöödiat, üritades erinevate üleloomulike olenditega selfie‘sid teha, lootes et kaela kahekorra ei keerata.

The Headliners jääb aga listis pigem madalale, kuna ei jõudnud seda palju mängida, enne kui teised koostöömängud tähelepanu ära tirisid. Siiski sai mälestuseks palju fotosid ning need on väärt rohkem kui tuhat sõna!

9. Word Play

Game Maker’s Toolkiti YouTube’i kanali looja poolt tehtud Word Play oli hea ajaviide, kui Balatrost väikese pausi tegin, kuid siiski igatsesin seda tüüpi mänge. Olles segu Balatrost ja Scrabble’ist, ei suutnud see mind päriselt haarata niivõrd, nagu eelmise aasta suur lemmik, kuid siiski kajastub siin palju tuttavaid elemente tollest pokkerilaadsest teemantist. Ma pole kunagi Scrabble’it mänginud, aga arvestades, kui paljud raskusastmed ma ära tegin, peaks vist ette võtma.

Kuigi leian, et visuaalne ja heliline pool ei andnud päris nii tugevat dopamiinilaksu kui loodaks nii suurest ajuderagistamisest, on idee megahea ja paneb hallid ajurakud ikka korralikult tööle.

8. R.E.P.O.

Teine suur lemmik koostöömäng mu sõprade grupis oli R.E.P.O. Õuduskallakuga tränitassimise simulaator tõi meist välja ütlemata palju naeru ja karjatusi. Lemmikelement teosest on aga visuaalne pool, eriti mängijategelaste osas. See kuidas väikeste robotite pead liiguvad, kui sõpradega kommunikeerid, ning erinevad heliefektid, mida paljud esemed kasutavad, et häält moonutada – lihtsalt geniaalne.

Tundub ka, et mängu on lisatud trobikond uusi kolle, nii et tundub, et ma pean sõpradega tagasi tööle minema!

7. CRUEL

Cruel on mäng, millest esimest korda kuulsin Twitteris (ei, ma ei ütle X). Jagatud videod tundusid niivõrd meeletult vinged, et lõug kukkus põrandale, kui Steamis ilutsevad madalat hinnasilti nägin. Ma kohe hakkasin möllama ning ei andnud enne järele, kui tiitreid nägin.

Mis siis see Cruel on? Tegemist on ühe kiiretempolise Post Void laadse tulistamismänguga, kus mängija on sunnitud kogu aeg edasi jooksma, tulistades, jalaga lüües, ja kirveid loopides, et erinevatest vaenlastest üle või ümber saada. Oled keegi tundmatu tegelane, kes on lõksus ühes põlevas majas ning sellest pääsemiseks liigud sa aina kõrgemale ja kõrgemale…? Noh, teoses saad sa erinevaid erivõimeid ühelt colat joovalt koeralt, nii et targem on mitte jääda liiga kaua mõtlema kõikide veidruste üle…. eriti kui su selja taga on leegid! Jookse, jookse!!!

Mu ainus probleem teosega on, et lahtilukustatud raskusastmed on tõeliselt piinarikkad ning käivad vastu teose parimatele omadustele. Samas, tundub nagu arendaja on vaikselt mängu kallal nokitsenud, nii et äkki artikli ilmumise ajaks on Cruel palju sisurohkem! Seniks aga, kui tahate väga võimsat ja kiiretempolist tulistamismängu, mille heliriba ja tempo on lähedaseim asi Hotline Miamile, mida olen aastaid kogenud, siis kindlasti korjake see üles!

(Kui juba tolle arendaja loomingut uurida, siis tegi ta sel aastal koostöös Eesti oma Mike Klubnikaga ühe väga stressirohke õuduka nimega Crank It! Kui püksid liiga puhtad, soovitan soojalt! See võib olla mu auväärne koht number 6.5.)

6. Silent Hill f

Enne kui eelmise aasta Silent Hill 2 uusversioon suutis tõestada, et Konami oskab ikka häid ellujäämisõudukaid toota, olin ma firma väljakuulutatud teoste osas väga skeptiline. Nende seas oli aga üks erand – Silent Hill f. Kuigi mul polnud aimu, milline teos oli tulemas, siis teadmisest, et see on tehtud koostöös Higurashi When They Cry visuaalromaanide loojaga, ning see tõotas olevat üdini originaalne lähenemine seeriale, olin ma väga elevil.

Ning see viimane element ongi, miks too õudusterohke ekskursioon udusesse linna siiamaani mu mõtetes ringi keerleb. Silent Hill pole peale esimest nelja peatükki kordagi julgenud niivõrd unikaalne olla, lähtudes alati pigem Silent Hill 2 poolt loodud mudelist. f aga teeb midagi täiesti omanäolist ja huvitavat mitte kõigest mängitavusega, aga ka loo ja seeria mütoloogiaga.

Ainus põhjus, miks see mu listis teistele alla jäi, oligi kahjuks asjaolu, et ma pole mängu veel läbi jõudnud teha. Olge aga mureta, küll ma naasen udu sisse, et Hinakoga koos kollidele tema lemmik raudtoru tutvustada.

5. RV There Yet?

Kuigi ma olen oma välismaa sõpradega koos palju reisinud, pole mul kohalike semudega taolisi ettevõtmisi õnnestunud teha. Seega võtsime ette lähedaseima asja ühisele rännakule – RV There Yet. Tegemist on koostöömänguga, kus on vaja oma matkaautoga jõuda ühest rahvuspargi otsast teise, sõites mitte ainult kruusateedel, vaid üle katkiste sildade, mägede, soode ja isegi laavajõgede.

Nagu taolistes mängudes ikka, sai tohutult nalja sõpradega koos suitsetades, õlut juues ning teineteist kaljudelt alla visates, aga mis RV There Yeti mu aasta lemmik mitmikmänguks tegi, oli minu ja mu seltsiliste teekond. Tasa ja targu muutus naljatlemine üha rohkem keskendumiseks ning vaikselt õppisime, kuidas kohmakat karavani juhtida ning erinevate konksudega seda igast raskest olukorrast välja tirida. Plahvatuslik lõppmäng oli kirss tordil!

Mäng on ka hea test, et näha, kes sinu sõprusringkonnas võiks olla lubatud rooli taha ning ütleme nii, et minu sõidutunnid lükkusid veits edasi…

4. No, I’m not a Human

Pärast Buckshot Roulette’i ja Mouthwashingu massiivset edu oli väljastajal Critical Reflexil minu radaril kindel fikstuur ning mäng, mis nende kataloogist kohe silma jäi, oli tabavalt veidra visuaalstiili ja nimega No, I’m not a Human. Olles originaalselt arendaja Trioskazi poolt loodud prototüüp, mis avaldati koos paari erineva lühimänguga, jäi see Critical Reflexile samuti silma ning rahastati täisversioon. Olen nüüdseks läbinud kõik saadaval olevad versioonid 100% ning mäng haarab siiani suurt osa minu mõtteruumist.

Kuigi mängitavuse poolest on teos võrdlemisi lihtsakoeline, on visuaalstiili ja muusika poolt loodud kõhe ning melanhoolne õhkkond ja ülimalt veider, kuid intrigeeriv narratiiv siin üllitises esikohal.

Mängija tegelaseks on erak. Korraga aga hakkab päikese temperatuur tõusma, mille tõttu õue vaadata (rääkimata seal päeva ajal ringi käimisest) on muutunud võimatuks. Lisa sellele asjaolu, et inimeste hulka on hakanud sulanduma maa-alt välja roninud doppelgangerid ning meil on valminud üks korralik õudustekompott.

Mängija ärkab õhtuti, et otsustada, kas lasta oma majja sisse abiotsivaid hingesid või ajada nad minema, kartes, et need võõrad ei pruugi olla isegi inimesed. Kedagi on aga kindlasti tarvis endale majja lasta, sest kui mängija on omaette, siis ilmub üks pikk, kõhedustunnet tekitava naeratusega doppelganger ning murrab ukse maha, võttes su kodu ning elu enda kätesse. Seega on oluline luua usaldussuhteid võõrastega, samaaegselt testides neid iga päev telekast saadud info abil, et näha, kas neil on sümptomeid, mis viitavad sellele, et nad pole inimesed.

Kuigi nii lugu kui ka visuaalstiil tunduvad alguses Junji Ito loomingut meenutavalt ebamaised, on No, I’m not a Humani tabavamad hetked just need, mis panevad peegli meie endi ninade ette. Mitte kõigil ei pruugi olla sotsiaalne ärevus, kuid igaüks meist koges erinevaid ärevusi 2020. aasta pandeemia ajal – tunne, et su maja on nagu vangla; hirm teisi endale ligi lasta haiguse tõttu; ning isegi kahtlusetunne, kas meie valitsus võtab vastu otsuseid, mis on ikka rahva parimates huvides. Mäng ei puuduta ainult neid teemasid, vaid jagab nii mõndagi elutarkust läbi pea kõikide tegelaste, kes meie majas peatuvad, sest igaühel on oma kogemused ja perspektiiv antud luupainajas.

Peab ka mainima, et kuna arendustiim on samuti Ida-Euroopast pärit, on teoses nii mõndagi visuaalselt tuttavat, olgu selleks suuremad asjad nagu Nõukogude aja kortermajad või pisemad detailid, näiteks õlle kuuspaki välimus. See kõik andis üllitisele ekstra tuttavlikkuse tunde, lisades selle õudusunenäolikkusele. Õudusžanr on miski, mis mõne arvates on aastaid jalgu lohistanud. See aga on kaugel tõest, sest indie-mängude seas on just taolisi äärmiselt unikaalseid paranoiasimulaatoreid, et panna meid tundma hirmusid, mida me varem isegi ei tajunud.

Hirm tundmatuse ees on üks inimkonna ürgsemaid emotsioone. Kas oled piisavalt julge, et seda tundmatust enda koduuksest sisse lasta? *kopp kopp*

3. s.p.l.i.t

Buckshot Roulette avardas mu vaatevälja ikka korralikult, sest loomulikult lisaks Critical Reflexile muutusin ma ka tulihingeliseks Mike Klubnika fänniks. Huvi tema loomingu vastu oli lausa niivõrd suur, et sel aastal võtsin ma ette missiooniks proovida ning läbida kõik tema arendatud mängud enne verivärske teose s.p.l.i.t väljalaskmist. Teekond ise oli väga äge ning lõpp-punkt, mida siis tähistas tema uusim mäng, on vist tema parim üllitis praeguseni.

Kuigi Buckshot suutis võluda paljusid mängijaid oma pingelise hasartmängu stiilis mängitavusega, leian ma, et Klubnikal on eriline anne luua tumedaid ja süngeid maailmaid kasutades ära oma lühikeste mängude piiratud skoopi ning mängijate enda kujutlusvõimet. Steamis saadaval olev Unsorted Horror on suurepärane näide ning s.p.l.i.t laiendab seda veelgi. Mäng leiab aset düstoopilises küberpunk tulevikus, kus meie tegelaseks on häkker, kes üritab läbi oma arvutiterminalide saada ligipääsu masinaid täis ehitisele, mis valitseb antud maailma ühiskondi läbi hirmu ja kontrolli.

See ülesanne pole lihtne – mitte kõigest pole pinged laes, sest ebaõnnestumine toob kaasa saatuse, mis on kordades hullem kui surm, aga seda kõike peab saavutama läbi arhailise tehnoloogia, mida SINA, mitte tegelane, pead navigeerima. Paljud üllitised pistaksid häkkimise paari minimängu taha, kuid siin ongi häkkimine mängitavus – on vaja kasutada vana arvuti käsurida ning navigeerida läbi masina koodi, kogudes vajalikku infot, samal ajal kui ajalimiit on häkkeri ja tema kaaslaste vahelejäämisele kuklas tiksumas.

Kasutajaliides võtab kindlasti harjumist, aga õnneks keeratakse pinge talumatult lakke alles siis, kui mängija on tõestanud süsteemidest arusaamist. Eksisteentsiaalselt hirmus ning teiste Klubnika teostega seoseid loov lõppmäng on kirss sellel süngel tordil. Niipea, kui saate esimesest paarist ülesandest jagu, ootab teid ees emotsionaalne karusell, kus tegelikkuses istud kogu aeg virtuaalse arvuti taga.

Läbides tema ludograafiat oli mul tunne, et Mike armastab luua teoseid, kus mängija peab ühes depressiivses düstoopilises maailmas mingi arhailise masina tööle panema, enne kui mingi tundmatu hirmuallikas talle otsa peale teeb. Tundub, et s.p.l.i.t’iga suutis ta selle mudeli perfektselt ellu tuua ja seda kõigest võileivahinna eest… rääkimata asjaolust, et valdav enamus tema mängudest on tasuta. Minge toetage kodumaist!

2. Once Upon a KATAMARI

Siin ma väga pikalt ei peatu, kuna kirjutasin juba niigi palju Once Upon a Katamarist ja noh, Kuningas tahab, et ma veeretan ja veeretan, pole aega lobisemiseks!

Reroll uusversioonid näitasid mängijatele, et Keita Takahashi 20 aastat tagasi algatatud seerial on isegi tänapäeva mängude seas eriline koht. Once Upon aga tõestas, et isegi ilma Takahashi juhtimiseta on Katamari seeria heades kätes, sest antud teos on oma kvaliteedi poolest võrreldav PS2 originaalidega. See pole mingi lihtlabane minupoolne kompliment, sest need teosed on siiani mu kõikide aegade lemmikude seas.

Andkem paar aastat ning ma usun, et Once Upon a Katamari rullib end mu südames mugavalt teiste kõrvale.

Mis mul muud ikka öelda. Ööh…. Kuulake heliriba – see on kõikidel muusikaplatvormidel saadaval!

1. Cloverpit

Just nagu eelmise aasta TOPis ennustasin, on Balatro konksud siiani tugevalt minu küljes kinni – kuigi mu põhisalvestus, mille alla olen rohkem kui sada tundi pannud, on nüüdseks üsna armutult raskeks muutunud, meeldib mulle telefoni peal aeg-ajalt värske kasutajaga paar võitu saada. On aga üks mäng, mis ähvardab meie lemmik jokkerit Jimbot troonilt maha lükata, nii arvutis, konsoolidel kui ka telefonil, ning selleks on Cloverpit.

Cloverpiti olemasolust kuulsin ma esimest korda tänu ühele suvalisele Google’i poolt soovitatud artiklile, mis müüs mulle teost kui „Balatro ja Buckshot Roulette’i saatanlikku sigitist“. Mängu käivitades saab aru, et see kirjeldus on üsna täpne – mängija ärkab hallis, roostes, keldrilaadses toas. Jalge all läbi võrepõranda on lõputusse ulatuv pimedus, uks on lukus ning ainus viis põgeneda on kasutades enda ees ilutsevat mänguautomaati. Maksa oma võlad ära end vangistanud…. inimesele?… ning võidad oma vabaduse…. kui sul veab. Kui ei vea, siis noh… ütleme, et põrand ei ole selles toas permanentne fikstuur.

Õnneks aga ei pea mängijal ei olema ebamaiselt hea õnn, sest on võimalik osta endale Balatro Jokkeritele sarnaseid õnnetoovaid esemeid, mis aitavad tõsta võidušansse. Pea kogu masina statistika, olgu selleks sümbolite väärtused, nende ilmumise tõenäosus, kui ka erinevate mustrite boonuspunktid – kõik ilutseb mängija ees ja kõiki neid saab enda kasuks manipuleerida. Kuna masinat on nii mitut erinevat moodi võimalik modifitseerida, siis pole küsimuseks „kas ma saan mängumasina katki teha,“ vaid „mil viisil ma saan selle aparaadi muuta enda jaoks mündipurskaevuks?“

Demo proovides ei klikkinud mäng mu jaoks kohe ning ei saanud päris täpselt kõigest aru, kuid võttes hoo maha ja veidi asjade üle mõeldes (ja noh, Northernlionit vaadates), jõudis mänguautomaadi sireenilaul mu kõrvadesse. Just nagu Balatro, mis pinnapealselt võib tunduda nagu õnnemäng, premeerib see tegelikult mängija teadmisi sellest, millised 160st erinevast esemest kõige paremad on ning mis omavahel kõige efektiivsemalt koostööd teevad, et võitu kindlustada. See, kui katki teos võib mängija kätes minna, on lausa vapustav. Korduvalt olen jõudnud punkti, kus teenitud rahaväärtused on nii suured, et need ei mahu enam täismahus ekraanile. Ning ärme isegi Jackpoti valgusshowst hakka rääkimagi…

Kuigi mäng pole nii elegantselt disainitud või visuaalselt tabav nagu mõlemad oma inspiratsiooniallikad, on kahe inimesega arendajatiim Panik Arcade siin midagi väga maagilist loonud. Balatro 100% läbitegemine on kauge unistus isegi peale sadat tunni, aga Cloverpiti haruldaseim trofee on juba sama hästi kui minu. Siin pole abiks mitte ainult see, et eksisteerib üks suure võidušansiga strateegia (*köhh* intress *köhh*), aga ka palju inimlikumad nõudmised achievement’ide osas. Ei mingit mõtetut grindi, vaid alati mingi uus väljakutse või saladuse avastamine.

Cloverpitis on veel pealekauba mitmed peidetud mängumehaanikad, võrreldatavad The Binding of Isaacu ingli ja saatana diilidega, mis mõjutavad lõppmängu. Panik Arcade ikka toppis mind kõikide oma lemmikmängudega siia kitsasse keldrisse. Noh, ma ei pane seda pahaks, olen heas seltskonnas – põhiline, et mina olen see, kes tõmbab mänguautomaadi kangi! Aga jumala eest, hoidke end vaos toanurgas oleva kempsupoti juures, ma üritan siin keskenduda mängu 100% läbimisele!

PS: Kuigi Cloverpitil puudub keskne ikooniline tegelane nagu Jimbo Balatros, on üks õnnetoovatest esemetest musklis maneki neko kassikuju, mis on üks parimaid asju, mida olen eales näinud. Hea meelega paneks selle enda laua peale oma lihaselisi käppasid lehvitama.

Panik Arcade, tehke see reaalsuseks!