Valik Level1-e lemmikuid mänge
Kristjan Pärt
Ma tõesti proovisin AAA+ mänge siin ja seal - tahtsin neisse uskuda, aga need kadusid nõnda kiirelt meelest, et ma ei tea mis Dragon Battlefield: Call of Middle Earth’s Future Shadow of FarCry 5’te ma eelmisel nädalal mängisin. Ei suutnud ükski asi mind piisavalt haarata, et sisust teile rääkida võiks. Siiamaani mõlgub aga meeles Shovel Knight (Yacht Club Games). Retrohõnguliselt stiilipuhas, tegelased liiguvad täpselt sinna kuhu suunad ja ainus, keda saad süüdistada suremises, oled sina ise. Megaman raskuse poolest, Finaalne Fantaasia maailmafiili poolest ja Candy Crush sõltuvuse suunas, aga samas selline mõnus lühike mäng, mille teed 100% peale läbi ja jäädki teistele edasi soovitama; mängige, proovige - tuleb lapsepõlv meelde!
Sten Kohlmann
Ma ei tea, ju minus peitub kergemat sorti masohhist, aga ma olen seni nautinud igat hetke, mille ma olen selle mänguga koos veetnud. Minu esimene kokkupuude Souls’i seeriaga algas sellega, et vaid mõni hetk peale mängu algust leidsin enda otsa, kuna testisin kas üle ääre astudes saab alla ka kukkuda. Vastus oli positiivne, ekraanile tekkis kiri, mis teavitas minu tegelase surmast ning selle alla ilmus achievement’it tutvustav lihtsa sisuga sõnum - This is Dark Souls! Nende nelja tavalise sõna taga peitub tegelikult suurem õpetus, mis käsib ennast kokku võtta ning seljataha jätta kõik päheõpitud tõed, mille kohaselt peaks mängimine olema lihtne. Kõik vead pärinevad enda oskamatusest ning kõik võidud on tänu sellele seda magusamad. Lihtsamalt öeldes õpetab Dark Souls II paremini mängima.
Estookin Andreen
Dragon Age: Inquisition suutis mind panna kiljuma nagu väikese roti. Mina ei kilju... kunagi. Alates Solase läikivast peast ja Cassandra raamatuid läbistavast mõõgast, nauditavast süžeest kuni fantastilise visuaalini on BioWare suutnud taaskord mu südame sulatada. Täpsustan, mäng tegi minu sõna otseses mõttes hüplevaks, itsitavaks, nutvaks fänniplikaks. Tänu sellele emotsioonide karusellile, mida ei suuda tekitada isegi hea söök, on minu jaoks Dragon Age’i kolmas osa parim mäng aastal 2014.
Kristi Ramot
Dungeon of the Endless on mäng, mis hammustab mitmest žanrist suure tüki ja saab sellega suurepäraselt hakkama. Vaadake vaid seda võrratut promovideot ja olete peagi uppumas lõputusse mängulusti täis roguelike tüüpi koobastes kolamist, korralikult balansseeritud tower defence’i, võrratut chiptune’i ja head huumorisoont.
Kõige meeldivam üllatus on aga hoopis Vainglory, mis pani mind esimest korda tulihingeliselt MOBA-t mängima ja seda veel mobiili peal! Vainglory tegijad on tõsised tööstuse veteranid ja pole põhjust, miks sellest ei peaks saama MOBA-de Hearthstone. Lisage mind sõbraks ja teeme koos tiiru peale, nimeks on „mion“.
Eriauhind oskuslikult kirjutatud loo eest läheb tahvelarvuti mängule 80 Days.
Raik Ilves
Tahaksin anda oma hääle Transistor’ile, sest see mäng on justkui mulle tehtud. Kui mul oleks pädevust teha videomänge, siis see oleks täpselt selline. Mängitavus, raskusaste, pikkus, muusika, visuaalne keel ja narratiiv – maagiline elamus, mida justkui olen juba oma fantaasiates mänginud. Ma tahaksin anda oma hääle The Sailor’s Dream’ile, sest see on Simogo mäng ja ma ei saanud sellest midagi aru. Tahaksin anda oma hääle 80 Days’le, sest ma ei maganud enne, kui tegin maailmale ringi peale ja ainult selleks, et peale magamist järgmisele ringile minna. Mästerpiece! Tahaksin anda oma hääle Vainglory’le, Hearthstone’ile ja Hitman GO’le, sest need näitavad kõikidele mobiili/tahvelarvuti skeptikutele, et nad võivad vait jääda. Aga ma ei saa nendele suurepärastele mängudele seda häält anda. See oleks täiesti ebaõiglane INSURGENCY suhtes, mida ma olen kõige rohkem mänginud ja mille juurde tulen kogu aeg tagasi. Kõigi nende totrate FPS-ide kõrval ei ole INSURGENCY juures midagi originaalset. Visuaalselt näeb see välja nagu odav Counter-Strike. Mitmikmäng koosneb samasugustest alaarenenud trollidest nagu iga teine seda sorti mäng. Ka heli on selline nagu mängiks kilekott peas. Küll aga on selles kesisuse hunnikus midagi, mis tõstab mu pulssi ja paneb mind, kapi-esteeti, arvuti mikrofoni karjuma: „I NEED BACKUP AT BRAVO!“.
Mikk Metsniit
Dinosaurus-lehma häälitsusi imiteeriv bipedaalne maailmalõpu relv. Tehisintellektiga mecha-koer-küborg, kellel on saba asemel mootorsaagi meenutav täppisinstrument. Neljateistkümne tehiskäega lähivõitluse ekspert- neiu Alžeeriast. Magnetiseeritud pikend-jäsemetega kõrgtehnoloogiline emo-ninja. Integreeritud automaatse kilbikaitsemehanismiga löömavend, kelle relvaks on mõõk-käärid. Täiskeha-proteesiga kauboi-samurai, kes on valesse ajastusse ära eksinud oma legendaarse mõõga ja tolle plahvatusohtliku mõõgatupega. Kalduvustega Ameerika poliitik. Mida ühelt mängult veel tahta?
Joonas Lass
Minu selle aasta lemmikmäng on Titanfall. See on inspireeritud Call of Duty ja Battlefield’i mängudest, c’mon, mängu tegijateks on endised Call of Duty arendajad. Titanfall üllatas mind väga oma graafikaga, kuid ka heliribaga, mis imelikult kaua alla laadis. Kuigi Titanfall on loodud Call of Duty endiste arendajate poolt, otsustasin seda eepilise treileri tõttu siiski proovida ja seda otsust ma ei kahetse. Mängin Titanfall’i siiani ja minu jaoks on see suur samm videomängude maailmas. Tänan, Respawn Entertainment.
Mae5tr0
This War of Mine on ainuke 2014. aasta mäng, mida ma mängisin ning võin kindlalt öelda, et isegi kui ma oleks ka midagi muud proovinud, jääks see ikkagi minu selle aasta lemmikuks. Tegemist on üsna keskpärase graafika, miniclip-liku, kohati üksluise mängitavuse ning üsna ebameeldiva muusikaga teosega, millega ei saaks stressirohke päeva lõpus lõdvaks lasta. Kuid mängu atmosfäär, mängija poolt kujundatav lugu, tegelased ning selle sõnum teeb This War of Mine’ist videomängude meistriteose. Nagu on ilukirjanduses, näite- ning filmikunstis oma klassikalised teosed, on see mäng klassikaliseks teoseks: igava ja väheköitva sisuga kuid väga võimsa sõnumiga.
Ra Ragnar Novod
Hüppasin hobusega mäe otsast alla, loom ei teinud selle peale häältki ja nii me edasi kappasimegi. Parim füüsika eales! 10/10! Dragon Age: Inquisition on minu jaoks aasta suurim avastus ja nauding koos Alien: Isolation'iga. Maadlesin kaua, kumb neist peaks olema esimene, aga hääl läks ikka sellele valikutepõhisele ja huvitava maailmaga seiklusele, mis omab kordusväärtust, mida Alien: Isolation'il kahjuks väga ei ole. Dragon Age: Inquisition on täis nii palju valikuid, võimalusi ja sisuliine, et selle kõrval kahvatuvad kõik teised avatud (sageli tühja) maailma mängud alates Assassin’s Creed’ist ja Far Cry’st ning lõpetades Skyrim’i ja Destiny’ga, sest pea igal valikul on tugev seos süžee ja maailmaga ja see ei taha lahtuda isegi pärast 100 tunni möödumist. See on fantaasia, mida vormisin ainult mina. Mul oli võimalus mängida täiesti üksi või koos valitud kaaslastega, alati oli võimalus eksperimenteerida. Lisaks on tegu ühe kaunima mänguga, kus iga maastik on omanäoline, kus looduse, ilmastiku ja iga keskkonna kujundus on omaette vaatepilt. Inquisition's saan ma teha valikuid, mida ei ole võimalik teha üheski teises meediumis (sageli ka teistes mängudes) ja kõige selle keskmes ei ole mitte ainult klassikaline hargnev lugu, vaid mängija enda isiklikel eelistustel põhinevad valikud, mis lubavad kogemust nii palju manipuleerida, et see muutub teistega võrreldes isegi unikaalseks.
Henryk Johan Novod
The Long Dark on nagu elu. See on pikk, segadusse ajav, aeganõudev ja väsitav, milles nullpunkti on üsna kerge leida, kuid kui elada nii nagu ise tahad, ehk õnnelikuna, siis tundub pea iga päev lausa omaette elamusena, mis sisendab sinusse hubast ja õdusat elujõudu ning kaunist ja inspireerivat teotahet. The Long Dark on nagu elu, sest see hetkel veel Steam Early Access`is istuv ellujäämisimulaator paiskab mängija keset vägagi karget loodust ja sinu ainsaks ülesandeks on jääda ellu. Aga kui oled juba ellujäämisega harjunud ja iga päev ei tundu enam jõle rühkimine, siis paistab see karge, kuid soojade värvidega loodus elav ja meelirahustav, sõbralik ja vaba. Mitte just iga mäng ei anna sulle omapärase graafika, kauni visuaali ja mitmekülgse mehaanikaga maailma lihtsalt kätte ja ei sunnigi sind kindlat lugu avastama. Iga mees ja naine loob omaenda loo, kuid ainult sinu võimuses on sellele loole oma isiklik mõte anda. The Long Dark annab vabaduse olla iseenda peremees: võitle ja jääd elama, ela ja naudid elu, mõtle ja tunned end vabana. The Long Dark on minu aasta mäng, sest oma lihtsuses annab see mulle rohkem vabadust end mängumaailma ära kaotada kui ükski teine sellel aastal.
Andri Allas
Ma kasvasin üles ajal, mil kogu liikuva meediumi ja sellega seonduvalt minu maailmavaate olid vallutanud testosteroonist ja kasvuhormoonist üle külvatud Duke Nukem, Doomguy, Terminaator, Rambo, William "B.J." Blazkowicz ja teised. Viimastel aastatel oli aga tunne, et nende aeg on möödas, kogu maailm, sealhulgas ka mina, oleme muutunud ning me ei vaja enam selliseid ühe mehe armeesid. Wolfenstein: The New Order näitas mulle, et vana armastus on võimeline kohanedes esksisteerima ka kaasaegses maailmas, säilitades endale omaseid jooni.
Martin Liivand
Esmapilgul on Middle-earth: Shadow of Mordor väga tuttav– sa kehastad kibestunud ja kättemaksuhimulist endist sõdurit, kes saab salapärastel asjaoludel üleloomulikud võimed ning kasutab neid, et viia ellu oma ainsat ja viimast soovi, milleks on oma perekonna tapjate teise ilma saatmine. Lisaks loole on tuttav ka mängumehhaanika. Meie traagiline kangelane jookseb ja ronib nagu Ezio ning võitleb nagu Arkhami vaimuhaiglas või Gothami tänavatel korda loov Batman. Võib jääda mulje, et Shadow of Mordor on järjekordne seiklusmäng, mis ei võta riske ning tõmbab eelkõige Tolkieni loodud ja Peter Jacksoni poolt masside teadvusesse istutatud klassikalise Keskmaa fantastilisusega, kuid see on vaid pool tõde. Tuttava fooni all on aga peidus innovatiivne Nemesis-süsteem, mis teeb Mordori urukitest omapärased indiviidid, muudab iga kohtumise vaenlasega ainulaadseks ning võimaldab mängijal vastase militaarset hirearhiat huvitaval kombel manipuleerida. Nemesis-süsteem laseb mängijal luua Mordori urukitega personaalseid ja unikaalseid lugusid, milles põrumine klassikalises videomängudele omases mõttes ei ole enam faktor, kuna süsteem kohandab maailma vastavalt mängija – ja ka urukite – edule ja läbikukkumistele. Shadow of Mordor tõi endaga kaasa mehhanismi, mis on loodud videomängude kui iseseisva meediumi omapära ja potentsiaali silmas pidades ning andis sellega olulise panuse mängude edasisse arengusse. See teeb Middle-earth: Shadow of Mordor’ist minu jaoks viimaste aastate ühe kõige innovaatilisema mängu ning lõppeva aasta kõige märkimisväärsema teose.
Jussi Sin
Kui mõne mängu puhul võib tekkida tunne, et sa tõesti tead mida sa teed ja muutud järjest paremaks siis mängu Depth puhul see ei kehti, mis teebki selle nii põnevaks. Mängus saab valida kahe meeskonna, haide ja sukeldujate vahel. Loogiline valik neist kahest, et oma elu lihtsamaks teha, oleks muidugi haid, arvestades neile omaseid eeliseid sügavates vetes, kuid see poleks ju üldse huvitav. Kehastudes sukeldujaks on sul küll lai valik erinevaid relvi, kuid sügaval enda sees sa tead, et tegelikult see ei muudaks eriti midagi ja see teadmine ei häiri sind karvavõrdki. Halb nähtavus sügavustes ja teadmine, et sinu järgmine sööst maas lebavate aarete poole võib lõppeda varjudes peituvate haide hammaste vahele täidab su adrenaliiniga ja teeb iga hetke mängus uskumatult nauditavaks. Isegi kui oled väga rängalt kaotanud, suudab Depth tekitada sinus tunde nagu oleksid võitnud ja just sellepärast on see minu aasta parim mäng.
Level1 tänab sügavalt oma lugejaid, kaasaelajaid ja toetajaid!
