Ragnari TOP 5 oodatuimat mängu aastal 2016

Aasta 2015 oli täis suurepäraseid videomänge ning käesolev 2016 tundub esmapilgul samuti rohkelt positiivseid üllatusi täis olevat. Kuid milliseid mänge ootame kõige enam? Mitmed Level1 kollektiivi liikmed otsustasid kirja panna TOP 5 oodatuimat mängu, mis käesoleva aastanumbri sees ilmavalgust näevad!

Minu jaoks on võimatu välja valida ainult viis oodatud mängu, sest esmase vaatluse tulemusel sain kokku umbes 30 nime, mida tahaksin kindlasti proovida. Viis on õnneks aga selline number, mis lubab kaasata mõne väiksema, veidrama ja suurema mängu, mis ilmestaks hästi ka eesolevat aastat.

Firewatch

Viimase kahe aasta jooksul olen hakanud kuulama kahte mänguteemalist podcasti – Idle Thumbs ja Giant Bombcast. Kui viimane koosneb teada-tuntud mänguajakirjanikest, siis Idle Thumbs on natuke erinevam – seda teevad endised ja praegused mänguajakirjanikud ja -arendajad, kelle hulgas on ka podcasti loojad Jake Rodkin ja Sean Vanaman (Telltale Gamesi endised töötajad ja The Walking Deadi 1. hooaja stsenaristid). Ma olin nende häälte, suhtumiste ja arvamustega nii harjunud, mistõttu oli väga meeldiv kuulda, et need kõige huvitavama jutuga mehed teevad nüüd oma uues stuudios Campo Santo koostööd kuulsa disaineri Olly Mossiga (tuntud ka alternatiivsete filmi- ja mänguposterite poolest), et luua narratiivipõhist mängu nimega Firewatch. Sellest sai minu jaoks koheselt ka üks aasta oodatumaid mänge. Firewatch saab olema Mossi stiili arvesse võttes väga omanäoline ning tänu Vanamani ja Rodkini kogemustele võiks see pakkuda vabadust nii sisu, valikute kui ka keskkondade osas. Välimuselt The Long Darki värvikirevamat ja sisutihedamat venda meenutav Firewatch pakub mulle huvi justnimelt mängudisaini ja loo sümbioosi võimaliku innovatsiooni pärast.

Tacoma

Idle Thumbsi meeskonda kuuluvad ka mängustuudio Fullbrighti üks juhte Steve Gaynor ja helilooja Chris Remo. Mõlemad vastutasid 2013. aasta suvel polariseerivate arvamuste valguses ilmunud Gone Home’i eest. Remo on nüüd samuti Campo Santo palgal ning komponeerib muusikat Firewatchi jaoks. Steve Gaynor ja ülejäänud Fullbright liikusid aga edasi uutele kallastele – selleks ei ole enam tavalise perekonna kappidesse peidetud luukerede maailmale näitamine, vaid hoopis kosmosesse siirduv Tacoma. Mängija esmane ülesanne on jäänud aga keskkonna vahetusest sõltumata suures osaks samaks. Taaskord on meie ees tühi hoone (antud juhul kosmosejaam) ning mitmed tuttavad elemendid, mille abil hargneb muuhulgas lahti ka meeskonna kadumise põhjus. Tacoma sarnaneb Gone Home‘ile tõenäoliselt ainult nii palju, et sisututvustus tundub sarnane. Kõik, mis puutub mängumehaanikasse ja loo jutustamisse läbi disaini, paistab olevat edasi arendatud, et ei korrataks varasemaid vigu ja ainult seda, mis töötas varem. Gamasutra on näiteks hästi mängu sisemist loogikat tutvustanud.

Horizon Zero Dawn

Eelmise aasta Sony E3 pressikonverentsi vahest kõige üllatuslikum teadaanne tuli väga ootamatust kohast – varem ainult esimese isiku vaates tulistamismängudele (Killzone’i seeria) keskendunud Guerrilla Games kuulutas välja nende esimese avatud maailmaga rollimängu Horizon Zero Dawn. Kui pärast The Witcher 3: Wild Hunti 364 mängutundi arvasin, et mulle aitab mõõkade, maagia ja kilpidega rollimängudest, siis Horizon Zero Dawni eripärane nägemus tõestas vastupidist. Nimelt leiab lugu aset 1000 aastat tulevikus. Isegi nii kauges, et inimesed meenutavad elustiililt koopainimesi, aga kõige selle taga on üks oluline konks – seda maailma asustavad peale primaarsele tasandile surutud inimeste ka dinosauruseid ja tavalisi loomi meenutavad robotid.

Kust nad sinna said? Kes nad tegid? Mis juhtus? Ei tea. Ja mulle meeldib, kui mõnda uut lugu tutvustades ei karga pähe kohe 10 võimalikku klišeed, mis selgitaksid süžee ja kogu tausta paari minutiga lahti. Mängu jaoks palgati ka CD Projekt REDi endiseid töötajaid ning loo eest vastutab Fallout: New Vegase stsenarist. Rollimängu elemendid olevat aga segu Assassin’s Creedi ja The Elder Scrolls V: Skyrimi mehaanikast. Lisaks olid mängu peategelase Aloy loomise juures peamisteks inspiratsiooniallikateks „Terminaatori“ seeriast tuntud Sarah Connor, „Tulnuka“ filmidest pärit Ellen Ripley ja „Troonide mängust“ tuttav Ygritte.

Hellblade

Ninja Theory (Enslaved: Odyssey to the West, DmC: Devil May Cry) esimese iseseisva mängu arendusprotessi olen jälginud juba kaua aega. Iga uus postitus videoblogiseerias näitab, kuidas luua välimuselt justkui tavapärast suure eelarvega videomängu väikese meeskonna ja madala eelarvega. Hellblade lubab palju – peategelane on vaimuhaigust põdev keldi sõdalane Senua, kes asub eluohtlikule teekonnale pärast viikingite kohutavat rünnakut tema rahva pihta. Seninähtu põhjal saab järeldada, et oma olemuselt on mäng kolmanda isiku vaates ja pooleli avatud keskkondadega, mille muudab sürreaalseks õudusunenäoks Senua vaimne ebastabiilsus ja sellest tulenevate isiklike deemonite manifestatsioonid.

Dishonored 2

Dishonored oli 2012. aastal üks minu lemmikmänge. Selles oli justkui kõike – omapärane kunstiline lähenemine, vabadus valida oma mängustiil ning tegevusel või tegevusetusel põhinevad valikud, mis muutsid tervet loo kulgu. Mängu jaoks loodi küllaltki uudne nägemus minevikust ning mängija kätte usaldati peale külm- ja tulirelvade ka teatud maagilised võimed. Praeguseks on Dishonored jäänud mõnes mõttes mineviku varju, kuid vahetevahel üles kerkivad meenutused mängu võimalustest ja unikaalsest stiilist teevad sellest peaaegu et kultusmängu.

Sestap oli rõõm kuulda, et Arkane Studios on valmistamas ka teist osa. Mängu peategelaseks on jälle häbistatud ihukaitsja Corvo Attano. Temast sai salamõrvar, kes oli valmis maha müüma oma hinge, et saada võimalus kättemaksuks. Selle ta ka sai. Lisaks veel maagilised võimed. Nüüd on Corvo kõrval ka pea kogu esimese osa loo aja pantvangina figureerinud Emily Kaldwin. Ta on nüüd suureks kasvanud ning omandanud sarnaselt Corvole mõned väga ohtlikud võimed. Dishonored 2 pakub aga midagi uut – seekord saab mängu alguses valida lausa kahe tegelase vahel. Missioonid jäävad küll samaks, aga nägemus maailmast ning teekond ise on erinevad.

Nimekirja ei mahtunud nii mõnigi väga suur mäng, aga elu on näidanud, et need, mille praegune ilmumiskuupäev on alles aasta viimases pooles, võivad vahel lükkuda järgmise aasta peale. Muidugi on alati lihtsam oodata ka neid, mis ilmuvad juba üsna pea. See ei vähenda aga minu ootusi uue Mass Effecti ja Mafia suhtes.