Kroonikad või mitte, Assassin’s Creed on jätkuvalt väsinud

Nüüd, kui Ubisoft andis õige tasasel toonil teada, et sellel aastal ei tasugi oodata järjekordset „värsket“ sissekannet Assassin`s Creedi seeriasse, on aeg ette võtta Assassin’s Creed Chronicles triloogia viimane osa, alapealkirjaga Russia. Kui eelmised kaks osa viisid meid 16. sajandi Hiinasse ja 19. sajandi Indiasse, siis seeria lõpupauk keskendub 20. sajandi alguse Venemaa kõige pöördelisemale sündmusele – oktoobrirevolutsioonile ja selle tagajärgedele.

Assassin’s Creed Chroniclesi seeria kõige tänuväärsem osa on kindlasti Ubisofti pühendumus rõhutada kõigi kolme mängu poliitiliselt laetud ajalugu, mis lisaks tavapärasele 2.5D-platvormika ronimisele ja tulistamisele pakub ka reaalset ja õpetlikku ajaloolist tausta. Samasuguse lähenemisega on olnud ka salamõrtsukate gildi põhimängu episoodid, kuid juba kaugelt on näha ja tunda, et Chronicles keskendub ajaloolistele murdepunktidele märgatavalt põhjalikumalt ja asjalikumalt. Loomulikult on siililegi selge, et mängudes leiduvatesse ajaloolistesse faktidesse tasub alati ettevaatlikult suhtuda, kuid Russia nägemus revolutsiooniaegsest Venemaast on küllaltki asjalik ja kasulik, vaatamata tõigale, et lugu silkab igasugusest reaalsusest kiiresti kaugele eemale. Selles pole midagi imelikku, sest Assassin`s Creed oskabki seda teha nii heas kui ka halvas mõttes kõige paremini.

Assassin`s Creed Chronicles: Russia paistab silma üllatava vaheldurikkuse poolest. Nimelt kehastub mängija lisaks karastunud vene salamõrtsukale ka peategelasest nooremaks ja nõtkemaks kamraadiks. Russia leiab aset Venemaa ajaloo ühe kõige pöördelisemate sündmuste jooksul ning muidugimõista tõmmatakse niite ka sellest ajast pärit legendidest, mis mingil määral isegi tänini arvatakse tõsi olevat. Sarnaselt põhiseeria seni viimasele mängule Assassin`s Creed Syndicate pakub Russia võimalust hüpata kahe erineva tegelase vahel. Peategelast ja tema kamraadi saab siiski juhtida vaid väga kontrollitud keskonnas, püüdes pakkuda võimalikult efektseid ja pingelisi episoode, et kahe tegelase eripärad võidule pääseksid. Sõltumata nende tegelaste vanusest ja kogemusest, on nad siiski väga sarnased ning seega pakubki rohkem rõõmu loolise perspektiivi vahetumine, kui tegelaste endi iseärasused võitluses ja hiilimises.

Taaskord on meie ees 2.5D-platvormikas, kus peamiselt vasakult-paremalt, ülevalt-alla ning alt-üles mööda punaselt märgitud suunanäitajaid liikudes tuleb lahendada ridamisi aina keerulisemaks muutuvaid missioone ja üsna tihti ka perfektset täpsust nõudvaid kiireloomulisi momente. Need ei ole olemuselt kaugeltki mitte nauditavalt rasked, vaid tarbetult frustreerivad. Salamõrtsuka arsenal on küllaltki üllatustevaba, pakkudes kõiki neid elemente, mis on seeriaga alati kaasas käinud. Russia ei paista seega silma mängumehaanika ega ka kahe erineva tegelase poolest. Põhiliselt haarab tähelepanu hoopis revolutsiooniaegsetest propagandapostritest inspireeritud kunstiline stiil, mis lisab kogu mängule kaasahaarava suursugususe.

Seoses põhiseeria uue osa edasilükkamisega ja Ubisofti ilmselge otsusega veidi aega maha võtta, saab Chroniclesi seeriaga tuua üsna sarnaseid paralleele. Tuleb tõdeda, et Isegi Assassin`s Creed Chronicles näitab sügavaid väsimusemärke, longates mõlemat jalga juba alates seeria avapaugust. Russia suudab pakkuda huvitavat kunstilist lähenemist ja sujuvat mängumehaanikat, et ronides ja tulistades tunda end tõelise vene salamõrvarina, kuid isegi see osa vajub täiesti hingetu ja masinliku ülesehituse all väga kiiresti kokku. Peale tuttavliku hiilimise polegi mängul palju muud pakkuda.

Probleem seisneb eelkõige selles, et Russia lugu, tegelased ja missioonide struktuur on kohustuslikke seiklusplatvormika põhitõdesid silmas pidades üles ehitatud. Kõik, mis ekraanilt vastu vaatab, on pea igas mõttes vaimuvaene ja igav. Eriti hulluks muudab mänguelamuse aga tõsiasi, et tihtipeale on igas missioonis ohtralt naeruväärselt keerulisi ülesandeid, mille läbimine on frustreeriv ja mõttetu. Frustreeriv peamiselt seetõttu, et see on lihtsalt väga suur töö, kus puudub igasugune arusaam põnevusest ning mõttetu peamiselt sellepärast, et missioonide ja ülesannete struktuur on sündmustevaene, kordav ja masinlik. Keeruline või mitte, aga mängul lihtsalt puudub igasugune pinge, mis sunniks edasi rühkima.

Siinkohal on hea meenutada eelmisel aastal ilmunud eriti rasket ja pingelist platvormikat Ori and the Blind Forest. Too mäng on samuti frustreeriv ja vahel koguni niivõrd keeruline, et igasugused vihapursked on kerged tekkima. Suurim erinevus Ori ja Russia vahel on aga üks väga lihtne element – nauding. Kui Russia on pigem tüütu töö, siis Ori pakutav on vägagi nauditav. Russia sellist tunnet tekitada ei suuda ja sellest on väga kahju. Ubisofti seni viimasel Assassin`s Creedi teemalisel mängul on tõesti pakkuda väga palju imetlusväärset. Kahju ainult, et mängus ei ole ühtegi pingelist ja põnevat hetke, mis oma keerulisusele vaatamata sunniksid mängijat ennast ületama ja tundma sellest ka ülimat rõõmu.

Mängu trumpideks on seega kunstiline stiil, mis imiteerib revolutsiooniaegsete propagandapostrite ranget ja üleskutsuvat hoiakut. Teiseks väga oluliseks õnnestumiseks peab siiski lugema Russia mängumehaanika, mis tegelikult töötab väga sujuvalt ja nõtkelt. Lausa patt on lisada, et see sama nauditav sujuvus ja nõtkus kaob kohe, kui mängija on sunnitud silmitsi seisma ülesandega, mida ta on proovinud läbida juba kümme korda. Asi pole oskuses, vaid ebameeldivalt masinlikus täpsuses. Kohati mõjub see probleem natuke naljakana, sest tavaliselt tähendavad rasked mängud väljakutset oskustele, kuid Russia pakub ainult võimalust vajutada õiged nuppe õigel hetkel, kusjuures mängija osavus ei oma üldse mitte mingit tähtsust.

Kas Assassin`s Creed Chronicle: Russia ei ole siis üldse mängitav? Muidugi on. Russia on kohati väga põnev ja nauditav, kuid suures plaanis on see kõigest üks järjekordne hingetu toode suurte mängude hiiglaslikus ringlemises.