Ma olen Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlandsi seltsis veetnud nädalaid.

Tegemist on üpriski huvitava nähtusega, sest antud mäng ei paku hämmastavat narratiivi, mida tooliservale kistuna jälgida, ega kompleksseid karaktereid, kellele kaasa elada, ent ometigi hoiab ta mind enda haardes. See, et tegu on massiivse teosega, ei tee lahkumist lihtsamaks.

Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands on tüüpiline kolmanda isiku vaates tulistamis-/hiilimismärul, mis pakub mängijaile avastamiseks üüratu maailma virtuaalse Boliivia näol. Just sinna on oma pesa teinud Mehhiko narkokartell, kes on oma kodumaa hüljanud ning otsustanud reisikulude vältimiseks kohe kokapõldude külje alla pugeda. Kartelli eesotsas on El Sueño – kiilaspäine ja tätoveeritud jõmm, kes juhib oma raudse rusikaga pea et terve riigi tegemisi.

Selle mehega pimedal tänaval kohtuda ei tahaks. Päevavalgel keset lagedat välja samuti mitte.

El Sueño ei ole mingi lihtne poiss – oma käte määrimise asemel valitseb ta ülejäänud kartelli läbi nelja bossi, kes vastutavad nelja erineva tegevusvaldkonna toimimise eest. Nemad on igaüks välja valinud ühe protežee, kellele omakorda alluvad käputäis vähemtähtsamaid, ent siiski tavapättidest kõrgemal astmel asuvaid buchonne. Mängu üleüldine ülesehitus on seega lihtne – kõigepealt tuleb valida üks mitmest erinevast Boliivia piirkonnast, seejärel kindlaks teha, kes on vastava ala buchon. Siis tuleb läbida umbes 4-5 missiooni, mille käigus kogub mängija piisavalt informatsiooni buchoni asukoha kohta või korraldab vajalikus koguses kaost, et kohalik liider enda peiduurkast välja meelitada.

Peale seda läheb kamp Ameerika kummitusi buchonnile külla ja annavad talle/neile pasunasse. Seda tuleb korrata seni, kuni üks protežee avastab, et tema käsilased on kõik kuidagi otsa saanud. Seejärel lähevad kummitused ja annavad talle pasunasse ning lõpuks jõutakse üheni sellest suurest neljast, kes otse El Sueñole aru annavad. Arvake ära, mis järgmiseks? Õige, täpselt sama tegevuskava, ainult et veel kolm korda! Viimaks, kui Boliivia on lõpuks ülejäänud rämpsust puhtaks roogitud, saab mängija võimaluse El Sueñoga näost-näkku kohtuda, et tollele paar teravat sõna öelda ja talle kirjalik noomitus teha. Või siis kuul kerre kihutada, kuidas kellelegi.

Kui peategelane mootorratta selga ronib, võib ta vahel oma tiimikaaslastele nähvata „I’m taking the motorcycle!“, jättes oma hääletooniga mulje justkui oleks tegu kadeda lapsega, kes teistega oma mänguasju jagada ei taha. Dialoog on vahel lapsik, ent väidetavalt on seda ka paljud reaalsed sõdurid…

Narratiivseid põhjuseid mängust väga ei leiagi. Peamine lugu näebki ette, kuidas CIA leiab, et El Sueño tuleks mättasse lüüa ning Boliivia kartelli võimu alt vabastada. Mehe erinevatele alamatele on omistatud pisikesed taustalood vahel enne ja peale missioone leiduvate videote näol, ent üldjuhul on loo näol tegu pigem ettekäändega, et järjekordne virtuaalne kamp koletul moel maha võtta ja järgmise laagri poole teele asuda.

El Sueño enda tasutalugu tundub pisutki huvitavam ning siin-seal saaks ehk mõne paralleeli tõmmata Netflixi seriaali „Daredevil“ põhipaha Kingpiniga, ent need viited jäävad pigem harvaks ja üheülbaliseks. Ennem saaks siinkohal rääkida raisatud potentsiaalist, sest mahukama stsenaariumi puhul saaks kurjamist tõepoolest põneva karakteri voolida.

Mängitavus on rahuldaval tasemel. Esmapilgul võib tunduda, et Ghost Recon: Wildlands pakub mängijale tohutus koguses vabadust – teoorias on ju igat situatsiooni võimalik lahendada mitmel eri viisl. Mängija saab kas püssitorusid punaseks ajades vastasi koheselt kuulrahega kostitada või neid hiilides kas ükshaaval elimineerida või vahel neid lausa üldse ignoreerida, vastavalt missiooni parameetritele.

Kui hiilimine ebaõnnestub või mõni uimane valvur keskmisest kõrgema IQ-ga on (seda juhtub harva), võib missioonist saada meeleheitlik tulevahetus.

Kõik tegevused muutuvad aga kiirelt korduvaks ning siin viskabki Wildlandsi massiivsus iseendale kaikaid kodaratesse – liikudes eelmisest regioonist uude tean ma juba eos, et ka siin leian ma mitmeid lennukeid ja helikoptereid, mida kõrvalmissioonide käigus mässulistele toimetada. Ka siin sõidavad oma ahvatlevate sportautodega ringi varakad kelmid. Jah, kallid mässulised, ma tean, et te tahate, et ma teie kohalikku raadiojaama kaitseks ning kartelli raadiomastid maatasa teeksin. Eelmise piirkonna tüübid rääkisid mulle sama juttu…

Hea meelega ignoreeriksin neid kõiki, aga vahel jääb arengupuul silma mõni uus oskus, mida lihtsalt kogemuspunktidega lahti ei lukusta, oh ei! Mingi kavalpea otsustas, et lisaks sellele on vaja ka teatud arv erinevaid ressursse koguda ja nende niisama maailmast kokku korjamine on pikaajaline ja tüütu protsess. Pidevalt on vaja mõne tünni või kasti sisse jälitusseadmeid peita, et mässulised need pärast kaasa tassiks. Poogen, et need asuvad mõnes sellises kohas, mis õhkõrna narratiivi kohaselt peaks peagi vaenlastest kubisema, kes ei tohiks ühtegi hingelist näha, sest vastasel juhul läheb plaan vussi. Õnneks on osad mässulised kiired ja nähtamatud, sest vahel on mind teavitatud sellest, et nad on minu poolt märgistatud laadungi üles korjanud ning selle üle õnnelikud. Tore, ma küll just astusin selle toa uksest välja, kus need bensiinitünnid olid, aga kui te nii ütlete…

Püsside paugutamine on rahustav tegevus, niisamuti ka Ubisofti mängudele omaseks saanud hea ja lihtsakoeline hiilimine. Relvi pakutakse mängijale kamaluga, ise aga olen valdavat osa ignoreerinud, sest esimesed tulirelvad on senimaani paremad või võrdväärsed olnud. Hetkel, mil avastasin, et automaat on sama efektiivne snaiperpüss kui mu koti küljes istuv päris snaiperpüss, vahetasin viimase kergekuulipilduja vastu välja. Tollega on hea helikoptereid maha võtta.

Kui juba sõidukitest juttu sai tehtud, tuleb ära mainida, et esimesest Watch Dogsist tuttav sõidutunnetus teeb oma kauaoodatud tagasituleku. Valdav enamus neljarattaistest masinatest käituvad teedel nagu ujuvad laevad, nende positiivseks küljeks (oleneb muidugi vaatevinklist) on aga asjaolu, et absoluutselt iga masin on suuteline asendama neljaveolist karmile maastikule mõeldud džiipi, sest järsust seinast saab üles ronida ka tillukese kastiautoga, siredatest sportkupeedest rääkimata.

Helikopterite ja lennukite endale allutamine on samuti omaette ülesanne. Samas pole veel ükski lennuõnnetus surmav olnud ning lennumasinaga kõrgelt kukkumine lõppeb õnnelikult.

Visuaalselt on tegu üpriski kena mänguga, kuigi isiklikult ootasin erinevate piirkondade vahel pisut suuremat varieeruvust. Kui välja arvata mõned lumised nõlvad, ei suuda ma küll öelda, millal ma ühest maakonnast lahkun ja teise sisenen. Sellest hoolimata näevad virtuaalse Boliivia džunglid välja lopsakad, tühermaad on üksikud ja nukrad, lumi on kohev ning mudased teed teevad nende peal sõitvad masinad räpaseks. Tegelased näevad pisut geneerilised välja, ent kõige muu kõrvalt jääb nende uudistamiseks vähe aega.

Tehnilist praaki on mu silmad aga suutnud märgata enam kui küll. Varsti saan ehk juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda juhtumeid, kui ma suure hooga mootorrattaga mõne kivi otsa sõidan ning kokkupõrke tulemusena mu ratas peale seda permanentselt kivi sisemusse kolida otsustab. Samuti on siin-seal maailmas suurte rahnude vahel mõned lõksud, kuhu sisse sattudes enam välja ei saa ning ainus, mis aitab, on kiirrännak lähimasse kodubaasi. Ükskord põgenesin autoga vaenlaste eest, tagurdamine ümber nurga oli aga edukas vaid mõne sekundi, sest juba järgmisel hetkel tekkis tühjast õhust minu ette džiip täis vihaseid narkoärikaid. Vaat kus lops.

„Tere, me oleme Ameerikast ja meil on teile suurepärane pakkumine! Ainult täna on vabadus poole hinnaga! Mitu tükki te võtate?“

Nüüd jõuame aga selle kõige tähtsama punkti juurde – mitmikmäng. Ghost Recon: Wildlands on juba eos üles ehitatud sellele, et inimesed ei mängi seda teps mitte üksi, vaid koos kaaslastega. Kõik väidavad, et teos on koos sõpradega mängides hulgaliselt lustakam… aga seda saab öelda pea et kõikide koostööd võimaldavate videomängude kohta. Ideaalne oleks muidugi, kui omast käest oleks võtta veel kolm semu, kellega koos kokaiiniärikate plaane nurjata, ent Wildlands toimib mööndustega päris hästi ka üksikmänguna, mil ülejäänud tiimikaaslased on tehisintelligentsi poolt juhitud.

Sellist pilti, kus arvuti poolt juhitud meeskond kuulekalt järel tammub, alati näha ei pruugi. Vahel ajavad nad totaalselt omi asju, ignoreerides (konsooliversiooni jaoks) ülimalt kohmakal käsklusrattal antud ülesandeid.

Sellise olukorra puhul tuleb arvestada, et vahel on nii mängija meeskond kui ka vastased suutelised tegema rumalaid asju, mille tulemusena võib tekkida kergekujuline dissonants. Mitte, et see tolle mängu puhul väga oluline oleks. Tahan lihtsalt jõuda selleni, et Wildlands toimib nii üksinda kui ka koos sõpradega mängides. Ainult siis, kui järgida teose soovitust ja liituda mõne avaliku mänguga, tuleb seista vastamisi küsimusega, kas see on seda väärt, sest tundmatud kaaslased on reeglina kamp jobusid, kes suure bravuuriga vastaseid otse eest ründavad ning siis hiljem imestavad, et miks nende taktika tulu ei toonud. Vähemalt tehiskaaslased tulistavad vajaduse tekkimisel sünkroonis ning täpselt.

Heliline pool on seinast seina. Relvad pauguvad mõnusalt, aga üksi mängides räägivad kummitused omavahel pidevalt vanadel teemadel. Ühel hetkel olin tunnistajaks sündmusele, mille jooksul minu tegelane oma tiimikaaslastega iga kiirrännaku lõppedes eelnevalt läbikäidud vestlust alustas. Ju siis oli himu kartelli poolt juhitud tehase vallutamiseks niivõrd suur, et ta pidi seda meenutama nii mulle kui ka oma pikslitest koosnevatele seltsimeestele. Raadioga on sama lugu, pidevalt samad jutud. Vaesed Boliivia elanikud, kes peavad päevast-päeva kuulama neid ühtesid ja samu hääli!

Õnneks nüüd tean, et kartelli naisliikmeid madonnaks ei tohi kutsuda, sest see on mulle lihtsalt pähe kulunud. Muusika on totaalselt unustatav, ma isegi ei tea, kas seda väljaspool raadiot eksisteeribki. Samuti oleksin ma õnnelik kui ei kuuleks enam kunagi fraasi „And baby makes three!“, mida n-ö peategelane lausub pea iga kord kui läbi binokli või drooni abiga kolmanda kurjami enda vaateväljast leiab. Isegi „Shitballs!“ on vandesõnana totaalselt ära rikutud.

Kannatlikumad mängijad suudavad terve laagritäie mehi maha võtta nii, et nende olemasolust midagi ei teata. Õnneks ei ole see ainuke lahendus.

Kallis lugeja, kui sa praeguseks hetkeks arvad, et olen üdini negatiivne ning annan Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlandsile laastava hinnangu, siis sa eksid! Need nädalad on olnud küll mõneti üheülbalised ja monotoonsemad, kui mulle meeldiks, ent ometigi on selles teoses piisavalt avatud maailma veidrusi, mis suule muige toovad või meelt lahutavad. Nagu Ubisofti mängudele kombeks, on ka sel korral suudetud tabada neid lihtsaid päästikuid, mis mängijad enda haardesse kisuvad. Mängu seltsis veedetud tunnid ja päevad pakkusid enamjaolt siiski lõbu ning ma ei nuta seda aega taga.

Olen öelnud seda varem ja ütlen nüüdki – Ghost Recon: Wildlands on igati kvaliteetne rämpsmäng.