ARVUSTUS: Regalia: Of Men and Monarchs

Minu esimene kokkupuude tänavu maikuus ilmunud taktikalise strateegiarollika Regalia: Of Men and Monarchsiga leidis aset eelmisel suvel Saksamaal. Põgus kokkupuude ei olnud aga piisav, et moodustada konkreetset arvamust. Nüüd on mängutunde vöö all tunduvalt rohkem, ent jätkuvalt ei oska ma sajaprotsendilise kindlusega öelda, kas Regalia mulle meeldib või mitte.

Regalia: Of Men and Monarchs on Poola stuudio Pixelated Milk poolt arendatud käigupõhise võitlussüsteemiga strateegiarollikas, mille keskmes on kunagi õilmitsenud kuningriiki valitsenud monarhi järeltulijad, kelle ülesandeks on maksta ära enda eelkäijate hunnitud võlad ning tuua rikkus tagasi enda kodukandi tänavatele. Mängu lugu on üpriski lihtsakoeline, ent piisavaks lubrikandiks, et sündmustele hoog sisse lükata.

Suurem väärtus ilmutab ennast üpriski muhedas dialoogis, kuigi vahel võib selleski konarlusi näha – üldiselt head joont hoidev huumor koges näiteks korralikku madalpunkti, kui üks kõrvaltegelane üpriski tühjast kohast enda vohavast klamüüdiast rääkima hakkas. Sellest (ja mõnest teisest harvast) näitest hoolimata on tegu südamliku, olgugi et pisut klišeelise stsenaariumiga.

Üheks suurimaks miinuseks saab lugeda mängu väga, väga, väääääääga aeglase alguse. Esimene tund või enamgi on täidetud ohtrate õpetustekstide ja katkematuna tunduva dialoogiga ning õige mängitavuseni jõudmine näib esialgu lausa võimatu ülesandena. Kui lõpuks aga kaklemiseks läheb, tuleb mängijal esimestel meetritel leppida kõigest metsaloomade ja muude igavavõitu vaenlasetüüpidega, mille tõttu võib Regalia üleüldiseltki pisut pettumustvalmistav tunduda.

Õnneks muutuvad võitlused ajapikku mitmekülgsemaks ning vahel visatakse mängija teele ka üllatusi – näiteks ei ole alati ülesandeks vastase alistamine, vaid teatud arvu käikude jooksul lihtsal elus püsimine. Ellujäämisega tuleb tegeleda tegelikult ka väljaspool neid konkreetseid juhtumeid, sest Regalia annab harva armu – isegi kõige tähtsusetumana näivad lahingud võivad laastavana mõjuda.

Regalia on vägagi mahukas mäng, pakkudes tegevust kümneteks ja kümneteks tundideks. Selle aja jooksul saab mängija tutvuda arvukate erinevate piirkondadega, mis antud teose n-ö koobaste rolli täidavad. Igas piirkonnas on käputäis ruume, reeglina saab neis küll kakelda, ent vahel satub mängija teele ka tekstipõhine miniseiklus, kus valikute tegemisel kulgevat narratiivi suunata saab.

Üldisele loole nood kõrvalepisoodid mõju ei avalda, ent mitmed erinevad variandid võimaldavad edu korral lühemaajalist kasu neist lõigata küll – mõned tegelased võivad mängija auhindadega üle küllata, teised aga pisut vihasemalt nähvata. Lisaks sellele on igas piirkonnas ka üks ruum puhkamiseks, veidral kombel on aga see mängus ainus koht, kus enda progressi manuaalselt salvestada saab.

Erinevate piirkondade vahel rändamine kulutab aega, missioonide täitmiseks on aga mängijale antud konkreetne ajaaken. See tähendab, et ei saa lõputult ringi rännata, vaid tuleb tähelepanu pöörata ka pidevalt lehekülgi kukutavale kalendrile. Too konkreetne funktsioon lisab mängule pinget ning ajendab enda käikudele strateegiliselt lähenema.

Regalia: Of Men and Monarchs näeb kena välja. Jaapani animest šnitti võtnud stiil võib ehk pisut klišeelisena tunduda, ent üleüldine mulje on sellele vaatamata üsnagi positiivne. Samuti saab kiita helilist pilti – muusika ei pruugi olla küll kõige meeldejäävam (neid palu nädalaid hiljem kõige lihtsamini just meelde ei tuleta), ent tegu on siiski oskuslikult kokku pandud kompotiga. Erilist märkust väärib suurepärane häälnäitlemine, mis aitab tugeval stsenaariumil särada.

Regalia: Of Men and Monarchs ei ole siiski igaühele mõeldud. Veniv algus võib eemale tõrjuda ka tulihingelisemad strateegiarollikate austajad, ent kui end sellest läbi suruda, vaatab vastu mahukas teos, mis kratsib seda sügelust, mille kõnealuse žanri esindajate vähesus on tekitanud.