ARVUSTUS: NBA 2K18 – The Prelude

Kui EA Sportsi poolt tagasitulekut vormistav NBA Live seeria üllitas eelvaateks traditsioonilise ja väga hea demoversiooni, siis teist aastat järjest on 2K seeria läinud teist teed pidi.

Mullu äärmiselt positiivse tagasiside saanud NBA 2K17: The Prelude on tagasi uue aastanumbriga. 2K17 uuenduslik testversioon lasi mängijatel elada tulevase staari kolledžiaastaid, mis oli äärmiselt nauditav ning kandus üle mängu täisversiooni. Kuidas aga on saanud hakkama sellega tänavune eellugu ning kumb NBA simulaator-gigantidest on parem?

Käesoleval hooajal astub mängija NBAsse jõudmiseks tänavakorvpalli lahingutandrile. PeategelaneDJ, kelle ketsides saame tänavu palli põrgatada, on olnud korvpallist eemal kaks aastat. Põrunud muusikukarjääri järel tagasi väljakutele jõudnud nooruk hakkab enda tagasitulekut vormistama Jordan Proving Grounds nimelises tänavavõistluses. Mängides kolmeliikmelises meeskonnas kaks kiiret mängu 21 punktini , jõuab meie kangelane legendaarsel väljakul lõppvõistlusele, peale mida võtab (mängija enda poolt valitud meeskonna) talendiotsija mehega ühendust, et proovida kätt NBA võistkonna treeningutel. Sellega ka mängu eelvaade lõppeb ning tuleb jääda ootama mängu 19. septembril ilmuvat täisversiooni.

Alustaks mängu presentatsioonist. Tagasi on kohutav ning klišeederohke häälnäitlemine, mis on vähemalt sama halb kui Darko Milicici või Anthony Benneti NBA karjäär. Lisaks on suudetud kõigele sellel veel korralik vint peale keerata ning The Prelude totaalselt ära rikkuda. Esiteks, kogu narratiiv – et mingisugusest kolmest suvalisest tänavakorvpalli mängust pääseb NBAsse on täielik pulliroe. Mitte ükski mängija ei ole kunagi sel viisil sinna jõudnud. Teiseks – olenemata kui suure, tugeva või raske mängija endale ehitada, näeb ta vaheklippides ikkagi välja nagu DJ Qualls (kes ei tea, siis tegemist on maailma kõige kondisema näitlejaga filmidest „The New Guy“ ja „Road Trip“), mis paneb mõtlema, et äkki on just temast inspireeritud mängu peategelase nimi.

Kolmandaks – kui tänavaväljak näeb välja enam-vähem viisakas, siis taustal olevad kõrghooned on justkui võetud mängust SimCity 2000, peale mida on tekstuuride graafikaindikaator veelgi madalamaks tõmmatud. Neljandaks – mingil põhjusel on 2K seeria meedianägu Ronnie 2K (kes on muide paras jobu) mängu vaheklippidesse pressitud ning kõik see paistab kohmakas ja üleliigne. Neljandaks leiab mängust veel rohkem geneeriliste nimedega käsilasi nagu ATM või The Justice. Okseleajavalt stereotüüpse „getost pärit vaeslaste teekonda hiilguseni“ on 2K üritanud ekspluateerida juba aastaid – kord on tegelase isa surnud, kord sureb tema parim sõber ja nüüd on seda kõike rohkemgi veel. Kokkuvõtvalt ei ole silmale nähtavast ja kõrvale kuuldavast mängu loost ning presentatsioonist mitte ühtegi head asja kaasa võtta. Lisaks kõigele eelnevale elab meie tähtmängija millegipärast isiklikus korvpallisaalis koos väikese paksu Aasiast pärit tütarlapseg. MIKS? Ei, tõesti! MIKS? Kas ta sponsoreerib meie naistegelast? Või on äkki vastupidi? Igaljuhul ei lõppe ka seal see kohutav narratiiv ja pilgeni trafaretseid väljendeid täis dialoog. See kõik on lihtsalt nii kohutav, halb, inetu, labane, rumal, toores, näotu, ilutu ja vääritu korraga.

Kui aga jõuda väljakul toimuvani, siis oodatud revolutsioon on jäänud toimumata, vähemalt mängu eelvaates. Tööd on tehtud animatsioonidega ning väidetavalt on kõik need uuendatud. Viskeliigutus tundub tõesti sujuvam ning reaalsem, õhkutõuge ja kehaliikumine on paremad, kuid ainult natukene. Kontaktil toimuv aktsioon on seevastu äärmiselt imelik. Ei tea, kas seda kasutatakse ainult tänavatel, kuid põrgatades ja joostes vastu kaitsemängijat, lükkab viimane toorelt mängija kätega eemale. Seda peab nägema, et uskuda selle robustsust. Lisades siia mõned uued viskeliigutused ning uuenenud pealtpanekud, on tegemist (väga lühikese, kuid siiski) sammuga paremuse suunas. Käigu tagasi on teinud mehe liikumine, mis tundub äärmiselt aeglane ning halvasti reageeriv. Peamiselt pallita liikumine tundub nagu tegemist oleks planeediga, mis otsib orbiidil oma kohta. Kuna antud mänguversioonis ei saa kiirust ja muud sellist seadistada, siis loodame, et mängu täielikus variandis on see parandatav. Tundub, et 2K mängu füüsikamootor on jäänud lihtsalt ajale jalgu ning seda uuendamata või uut ehitamata on Live seeria järgnevate aastate jooksul eelisseisundis .

Positiivse külje pealt võiks kiita mängu muusikat, ent üsna ebaõiglaselt on laenatud lugusid mängust NBA Live 2000, mis rõhuvad raskelt mu nostalgiameeltele. Mängija tegemisel on uuendadatud ka näomudeleid ja viimase modifitseerimist, mille tulemusena ei tohiks iga tehtud mängija täpselt samasugune välja näha. Sellega lõppevadki hästi tehtud asjad.

Kui tänasel hetkel panna poksiringi NBA Live 18 demo ja NBA 2K18: The Prelude, siis esimese raundi KO oleks garanteeritud ning 2K seeria toodang lahkuks areenilt verise nina ning ajukahjustusega. Tekib tunne justkui oleks 2K oodanud Live seeria järjekordset põrumist ning kui kutid kontoris demo kätte võtsid, mõistsid ka ise, et on üsna täbaras olukorras. Seejärel on tehtud palju viimase hetke „innovaatilisi“ uuendusi, mis täielikult põruvad. Keegi võiks juba aru saada, et FIFA: The Journey ja NBA 2Kükskõikmillise lineaarne narratiiv ei sobi spordimängudesse. 2K18 The Prelude’is võib ükskõik, kuidas mängida. Visata kas sada või null punkti, teha miljon pallikaotust või tuhat viga, mingil põhjusel tuleb ikka pärast Damien Lillard, annab nukke ja ütleb kui tuus mängija DJ ikka on.

Kui elaksime diktaktuurses ühiskonnas, kus Suur Juht lubaks osta vaid ühe NBA mängu, siis prooviversioonide alusel saaks minu ruupiad NBA Live 18.