Leho mängis… prooviks mõningaid automänge

Küll see aeg alles lendab! Juba neli aastat on möödunud mu viimatisest suuremast kihutamismängude testimise perioodist, kui tutvusin paarikümne õigel ajal minust mööda tuisanud teosega. Level1 veergudel pole ma sõidumängudest aga veel kirjutanud (kui uudised Cross Racing Championship Extreme’ist ja V-Rally 4 tulemisest kõrvale jätta) ning on aeg lünk täita.

Proovisin kuut erinevas vanuses automängu, kus sõidukid, distsipliinid ja teepinnased varieeruvad üpriski korralikult. Tõenäoliselt naasen kihutamiste juurde varsti tagasi, sest käsi on valge ja hammas verel.

BAJA: Edge of Control HD

Kui THQ Nordic mulle eelmisel septembril oma vana konsoolikihutamise värskendatud versiooni ülevaatekoodi andis, panin mängu kiirelt peale, sest tegu oli õrritajaga, mis mulle 2008. aastal keelt näitas. Ilmus too siis ju vaid PS3 ja X360-ga ühendatud ekraanidele.

Esmamuljed pressiversioonist rikkusid aga tuju. Esiteks ei saanud mängu tööle nii, nagu pidi. Sellest murest üle roninuna ootas ees uus šokk – mäng ei toeta ei hiirt ega klaviatuuri ja eeldab menüüdeski navigeerides, et seda tehakse puldiga. Lõpuks avastasin, et mingid nupud mõikasid, aga loogikat asetuses polnud ja kuskil dokumentatsioonis seletust ega abi ka mitte. Kui ma kuidagi seadetesse jõudsin, polnud seal ka ühtegi võimalust koledat pilti kaunimaks kruttida. Tagatipuks saatis mind sõites tempokas rokkmuusika, mis sel hetkel kohe sugugi ei istunud ja närve näris.

Olin juba THQ Nordicule põhiprobleemidest pahurat kirja kirjutamas, kui lõin käega, et kunagi hiljem uuesti proovida. Nüüd, mitmeid uuendusi hiljem, on pilt kenam, kuid korralikku klaviatuurituge ikka pole. Siiski tegin veel mõned proovisõidud ja oma võlu siin on. Konkurentidega nügimine, metsikud hüpped, künklikud ja tähelepanu vajavad rajad kõrbekeskkondades on toredad. Parajalt on ka erinevaid distsipliine, sõidukiklasse ja masinaid. Üllatamas on pikad maratonsõidud, milliseid tihti enam kihutamistes pole. Puldikimajatel, sealhulgas PS4 ja X1 omanikel, võiks tegevust jätkuda.

Rally Championship Xtreme

Enamik mängudest, mis omal ajal head olid, vananevad halvasti ja säilivad heana ainult nostalgilistes mälestustes. Kuna rallimängud on oma alguspäevadest kaugele arenenud, osutub Rally Championship Xtreme üheks selliseks. Välja tulnud aastal 2001, oli see kõnealuse seeria kiidetud viies osa. Pikemalt ei hakka sellel kirju ajalooga sarjal peatuma, täpsustuseks aga, et tegu ajavahemikus 1993-2002 ilmunud kuue (või kaheksa, oleneb, kuidas keegi loeb) mänguga, millega tihedamalt seotud firmad olid Europress, Magnetic Fields, Actualize ja Warthog.

Warthog on ka selle mängu arendaja ja nagu kõik nende teose, mida läbi aegade olen proovinud, on see liiga raske, et lihtsalt lõbutseda. Kuna minu kiirus ja osavus pole piisavad, et midagi lahti lukustada, ja esimesed rajad on liiga igavad, et korduvalt harjutada, kasutasin petukoode rohkemate radade ja autodega põgusaks tutvumiseks. Tegin mitu sõitu, kus iga pisike nukk ja muhk pani mu sõiduki kummipallina hüplema. Sellest mulle piisas.

Screamer

Kui mul pikseldatud hiireklikiseikluste vastu pole midagi, siis karvaste kihutamismängudega, nagu Screamer, ma nii leplik pole.

Esiteks on mängus raske detaile eristada, eriti tänapäevaste suurte kuvaritega, kus need hoomamatuteks plekkideks muutuvad. Teiseks oli riistvara vanadel aegadel nii nõrk, et pildivahetuskiirused seadistati madalaks. Sama jõudluspuudulikkus sundis lühikeseks lõikama vaatekauguse. Nii on roolis reageerimine keeruline, kui suurel kiirusel ilmuvad mootorikattest vaid veidi kaugemal asuvale silmpiirile järsku kurvid ja takistused. Väliste juhitavust pärssivate olude kõrval on ka terasratsu taltsutamine kohmakas – eales ei tea, kus on piir, mil pidamine kaob või millal kokkupõrge mõne objektiga fikseerub või libisetakse sellest vaid läbi. Ometi hakkasin ma ohje käppa saama ja võitma, kui ründama asus paljusi kummitav kokkujooksmise viga. Mingi jama siiski GOG-is ja Steamis oleval DosBoxil töötaval mängul on ja see pani mind meistrivõistlusi pooleli jätma.

1995. aasta mängu valikus on selle aja superautod Lamborghini Diablo, Ferrari F40, Bugatti EB110, Porsche 911, Chevrolet Corvette jt, kuid litsentsitasude tõttu mitte oma õigete nimede all. Selliste oma aja tehnikatippudele sobivalt on teed kõvakattega.

Screamer 2

Teine osa aastast 1996 on esimesega võrreldes tehniliselt suure hüppe teinud, mis esmalt väljendub paremas graafikas ja pikemates radades. Ka on mäng rallilikum – on ka mitte kõvakattega teid ja masinaid saab seadistada. Autod pole enam kõige kallimate mudelite koopiad, kuid mitte ka liiga tavalised, kui nii esmalt avatud autode Porsche 911, Toyota Supra, Honda NSX ja Mazda MX2 kloonide kohta öelda võib. Juhitavus on loomulikum, kuid sama leiavad arvuti juhitud vastased, kellele on alguses vastu saamine kõva pähkel. Ma ei viitsinud seda pähklit nii kaua lutsida, et läbihammustamiseks vajaliku vilumuseni jõudnuks.

ZiL Truck RallyCross

https://www.youtube.com/watch?v=VRRwDyK46B8

ZiL oli üks vähestest Nõukogude Liidus kasutatud veoautomarkidest ja ka meie teedel sage liikleja. Ara Interactive (mille päritolu ma ei suuda tuvastada, kuid on tõenäoliselt Venemaalt) on 2017. aastal teinud algelise rallikrossi mängu, kus peategelasteks ZiLi kolm mudelit. Tulemus on lähedane, mida eeldasin – see on jura. Pilt on väga aegunud, taustamuusikaks on väsitav rokk, keskkonnad tühjad ja kihutamine pingevaene. Tegin vaid paar sõitu, kuid nelja ringiga võistlused lagedatel ilmetutel aladel tunduvad nüriduse tõttu meeletult pikad.

Arendaja lubas eelmisel juunil suurt uuendust, kuid seda pole tulnud. Nii et need, kes lootsid saada ka kabiini- ja kapotivaate, või isegi muuta juhtnuppe oma suva järgi, jäävadki arvatavasti neid ootama. Eks see mäng olnud algusest peale petukaup.

Spintires MudRunner

Spintires MudRunner on põhjus, miks seda artiklit ei saanud kihutamisemängude proovimiseks nimetada, sest suurtest kiirustest on siin asi kaugel. Juba 20 km/h tundub 80-90ndate Siberi metsaveoteedest inspireeritud soodes, jõgedes, taigades ja poriaukudes solberdamisel pöörane.

Esimene Spintires kogus 2013. aaastal Kickstarteris paraja portsu raha ning ilmus 2014. aastal, et asuda off-road simulaatorite troonile. Jupp aega tagasi proovisin seda minagi ja olin suuresti üllatunud, kui kaasahaarav see oli. Olen küll YouTube’ist näinud vene rekkameeste saavutusi vees, mudas ja lumes sumpamisel, kuid offroad’i fänn ma pole. Ometi sikutasin minagi keskendunult ja ajataju kaotades sillalt alla kukkunud vene villist vintsiga, manööverdades puude ja kivide vahel, et sobilikku nurka leida. Tõsi, õpetamisega mäng ei hiilanud.

Siin täidab lünga Spintires MudRunner – mängu oluliselt täiendatud versioon. Kenam pilt ja parem füüsika, rohkem masinaid, sõbralikum kasutajaliides, õppeosa ja seda jätkavad väljakutsuvad ülesanded – näiteks zapakaga mudas gaasi lahti laskmata ajapiires vanaema juurde pannkoogile jõudmine. Kampaaniat ega lugu ei ole. Edasi saab mitmel raske maastikuga liivakast-kaardil palke vedama minna. See kõlab lihtsamalt, kui tegelikult on, sest käputäis kasutatavaid masinaid tuleb kaardilt üles otsida, parandada, tankida, vintsida, pukseerida ja laadida, ka avastada kaarti ja lahti lukustada vajalikku tehnikat. Siblimist on palju, kuid rataste all olev maa muutub pudedaks ja mõjutab läbipääsetavust. Veekogusse takerdunud sõiduki ümber tekib isegi (päriselt loodust kohutavalt reostav) värviline õlikirme. Sellise füüsikalise ja graafilise detailsuse juures torkavad puudused aga kontrasti tõttu eriti silma. Üllataval kombel ei näita autode küljepeeglid midagi ning maakaardi kasutamine on piiratud.

Ma pole esimene, kes paneb tähele, et hämmastaval kombel on sel töösimulaatoril ka mediteeriv efekt. Läbivaagimise järel on see mõistetav – nikerdatakse süvenenult käesoleva probleemiga, aeg voolab sujuva ööpäevatsüklina, ümbruseks üksildus ja kena linnulaulu täis loodus. Nõukaaja mäletajad saavad ka nostalgitseda, sest kõik masinad on noorusaja mälestustest ja kõlavad autentselt. UAZ, GAZ, MAZ, KRAZ, Kamaz, ZIL, Ural ja teised oma nimede all litsentsinimede tõttu ei esine, kuid välimused on täpsed. Mülkaratsusi on muidugi rohkem – zapakast Kirovetsini – ja kuna mäng toetab ka modifikatsioone, leiab internetist laiast valikust juurde pea mida iganes, BMW X6-st liinibussini ja Bobcat tõstukini.