2007 oli videomängude jaoks väga hea aasta. Tulid välja esimene Assassin’s Creed, Mass Effect, Crysis, The Witcher, The Darkness ja paljud muud. 2008 ei jäänud aga oma eelkäijale mitte kuidagi alla, vaid oli minu ja paljude teiste jaoks kohati isegi parem! Siin toon välja mõned teosed, mis tähistavad sel aastal oma esimest suurt juubelit ning mis jäävad minu mänguriiulitele veel päris pikaks ajaks.

BURNOUT PARADISE

22. jaanuaril 2008. aastal sattus mulle pihku just see automäng. Kuna ma ise ei ole eriline sõidusimulaatorite fänn, jättis see teos mind tol ajal üpris külmaks. Kuid ajad on muutunud ning 10-aastane Margus ei ole enam (peaaegu) nii loll ja peale uusversiooni väljakuulutamist otsustasin ma kõnealusele teosele uue võimaluse anda.

Ja see on nii. Paganama. Tuus! Burnout Paradise on nii lahe, et ma võiks isegi öelda, et tegemist on ühe parima automänguga eales! Noh, kui ei oleks eelnimetatud fakti, et ma ei mängi automänge.

NO MORE HEROES

Kuna ma olen see nohik, kes väga, väga, väga naudib teoseid, mis pärinevad Jaapanist, siis alustame selle klassikaga.

Tegemist on Goichi Suda (rahvakeeli Suda51) mänguga, kus tegelane on, noh, mina – nohiklik otaku tüüp, kes istub kodus, mängib videomänge ja vaatab animet. Ühel heal päeval tellib ta endale lasermõõga (jah, te lugesite seda õigesti). Sealt algab tema teekond seksi-… tähendab, teekond saamaks allilma parimaks salamõrtsukaks. Kuna teos tuli Nintendo Wii konsoolile, oli tegu ühe parima asjaga eales, kuna nii peresõbralikul konsoolil sai nautida roppusi, seksuaalseid nalju, oma puldi väga täiskasvanulikku raputamist (et oma lasermõõka tugevdada, duh!) ning selleks et salvestada, tuli minna WC poti peale.

Ahh Travis, ei jõua sind Switchile ära oodata!

ALAMKATEGOORIA: KÕIK NEED NELJAD

DEVIL MAY CRY 4

Capcomi üks populaarsemaid frantsiise, peale Monster Hunteri muidugion kindlasti Devil May Cry. DMC4 tõi aga uue peategelase Nero, kes minu jaoks alguses veidi võõras oli, kuid ajapikku hakkas mulle nii kohutavalt meeldima. Tema deemonikäsi on lihtsalt nii paganama tuus!

Pluss, üks mu saladus – ma vaatan siiamaani lahedaid combovideoid YouTube’ist. Vabandust.

GTA IV

Parim Grand Theft Auto mäng minu arvates on ikkagi Niko Bellici seiklused Liberty Citys ehk GTA IV. Lihtsalt see, kuidas mängus joobes olemine võrdus slaavilikult totaalselt umbes olemisega, tegi teosest minu vaieldamatu lemmiku. Sõitmine oli alguses küll kohutav, kuid ajapikku sai sellest omaette katsumus. Ent kes kasutas autosid millekski muuks kui selleks, et ennast mänguväljakult kiige pealt kosmosesse lasta. Ah, vanad head ajad.

Oih, vabandust, Roman helistab mulle, ma pean selle vastu võtma.

METAL GEAR SOLID 4: GUNS OF THE PATRIOTS

Jällegi minu lemmikmäng mingist seeriast. Kuigi kõik lahtised otsad eelmistest mängudest seletati ära lihtsalt lausega, noh, „nanomachines, son”, oli MGS4  sellegipoolest üks unustamatu kogemus. Seeria pikajalisele fännile (nagu mulle) oli Big Mama lause „That’s my boy!“ nii oluline, kuna see sisaldas 50 aastat lugu kahe tegelase vahel, kes pole eelnevalt üheski mängus koos olnud.

Peale selle on tegu ühe minu esimese plaatinumtrofeega PlayStationil. Jah, ma tegin selle mängu 8 korda läbi.

SHIN MEGAMI TENSEI: PERSONA 4

TAASKORD on tegu minu lemmikmänguga seeriast (neil on põhjused, okei).

Persona 4 on mäng, mida ma praegusel momendil artikli kirjutamisel oma laenatud PlayStation Vita konsoolil mängin (jah, tegu on Goldeniga, kuid mäng on tehniliselt ikkagi sama). Persona 4 seob omavahel mõrvaloo ning kooliõpilase elu, mistõttu ütlevad paljud fännid, et tegu on Jaapani Scooby-Dooga. Sellegipoolest on see üks aasta Inabas koos sõpradega üks parimaid mängukogemusi terves mu elus ning just see teos on minu kolme lemmikmängu seas läbi aegade.

LEFT 4 DEAD

Olid ajad, kui zombimängud olid isegi lahedad ja neid oli tore mängida. Üks neid lihtsaid aegu meenutama jäävaid teoseid on Valve’i Left 4 Dead, mis on kindlasti paljude lugejate tunde ära söönud. Ka mina käisin peale kooli oma sõpradega kohalikus internetikohvikus, et neljakesti elavaid surnuid maha kõmmutada. Ahh, mälestused. (Saite ikka aru, et Left 4 Dead? Ah? Ah??)

ALAMKATEGOORIA: NELJADE JA NALJADE AEG ON NÜÜD LÄBI

DEAD SPACE

Neljade ja naljade aeg on nüüd läbi ning aeg vaadata ühe tõsisema mängu poole. Dead Space oli väljalaskel üks mäng, mis pani minu südamerütmi vähemalt kahekordsel kiirusel põksuma. See, kui tugevad need tulnukad olid ning kui klaustrofoobilise ülesehitusega need tasemed olid, jäävad mind surmani kummitama. Järjelood ei suutnud minus äratada seda tunnet, mis mind Isaac Clarke’i esimese seikluse vältel valdas.

BATTLEFIELD: BAD COMPANY

Parim Battlefield. Ma isegi ei pea rohkem midagi ütlema.

CALL OF DUTY: WORLD AT WAR

Aegu, mil Call of Duty seerias oli ka häid mänge, jääb kindlasti mälestama see eellugu Black Ops seeriale (mis tänavu juba neljanda osa saab). World at War oli hea nii üksikmängu (Veteran raskusaste oli piin, need paganama granaadid) ning mitmikmängu poolest, kuid mis mind kõige enam paelus, oli teose elavate surnute mängulaad. „Nacht Der Untoten“ oli nii kõle ning kitsas kaart, mistõttu oli see perfektne mänguelamus, mis pani alguse ühele kõige popimale Call of Duty mängulaadile.

FALLOUT 3

Bethesda esimene Fallout (peale seda, kui nad ostsid ära seeria õigused Interplaylt) oli lahe. Tegemist oli ikkagi teosega, mis viis postapokalüptilised seiklused isomeetrilisest 1960ndate Ameerikast nii esimese kui ka kolmanda isiku perspektiivi. Washington D.C. oli täis supermutante, bandiite ning igasuguseid muid jõledusi, kuid Galaxy News Radio ja selle DJ, Three Dog on asjad, mis mul tuju alati heaks tegid ning eemaldasid igasuguse hirmu metroodes seiklemise ees.

FAR CRY 2

See paganama malaaria rikkus kogu selle mängu ära, kuid sellegipoolest oli Far Cry seeria teine osa niivõrd unustamatu ainuüksi nende animatsioonide poolest, kui mängija pidi enda elusid taastama. Õeh, külmavärinad. Vähemalt saan ma enda janu kustutada juba peagi ilmuvat Far Cry 5 mängides, mille eellugu on juba praegu videoformaadis saadaval!

VALKYRIA CHRONICLES

Muidugi ei saa ma mainimata jätta seda teost. Seda meistriteost. Minu lemmikuim videomäng läbi aegade on just nimelt Valkyria Chronicles. See eepiline, südantpurustav ja südamlik lugu Teise maailmasõja algusaegsest Euroopast on midagi, mida igaüks peab kogema. Tegu on ikkagi mänguga, mis on ka Guinnessi rekordite raamatus kui „Parim Strateegiarollimäng PlayStation 3 konsoolil“.

Uusversioon mängust ilmus üle-eelmisel aastal PlayStation 4 konsoolil ning arvutil. Tänavu ilmub seeria neljas mäng nii PlayStation 4, Xbox One’i kui ka Nintendo Switchi peale. Ma ei jõua ära oodata, kuid mitte miski ei asenda seda kogemust, kui mina ja Squad 7 oma eepilise teekonna lõpetasime.