ARVUSTUS: Yakuza 6: The Song of Life

Oh, kuidas aeg lendab – alles hiljuti avastasid paljud uued mängijad SEGA Yakuza seeria läbi eelmise aasta võrratu Yakuza 0 ning juba oleme jõudnud kuuenda osani, mis lubab olla peategelase Kazuma Kiryu viimne seiklus. Vaatamata sellele, et 2017. aastal toimus Yakuzal lääneriikides taassünd, on tegemist ikkagi sarjaga, mis on jooksnud juba ligi 13 aastat. Oleks ka viimane aeg Kiryul puhata lasta… Kas tegemist on aga adekvaatse hüvastijätuga legendaarsele Dojima Draakonile?

Yakuza 6: The Song of Life leiab aset peale Yakuza 5 sündmuseid. Pärast antud teose plahvatuslikku finaali saadetakse Kiryu vangi, kus ta peab istuma 2 aastat. Välja saades avastab ta peagi, et paljud tuttavad Tokyo allilmast on vahi alla võetud või lihtsalt kaduma läinud. Et asja hullemaks teha, on meie peategelase kasutütar Haruka sattunud autoavarii ohvriks ja on koomas. Antud asjaolu teeb veelgi kummalisemaks fakt, et tema käte vahelt leiti väike beebi. Kiryu avastab peagi, et laps on Haruka poeg Haruto.

Mängija ja Kiryu ülesanne on üles leida Haruto isa ning välja selgitada miks Haruka autoõnnetuses oli. Loo põhitemaatika, ehk siis perekond, on igati sobilik, kuna suurem osa mänguseeria seiklustest ongi aset leidnud peategelase pererahu rikkumise tõttu. Ohus ei ole mitte ainult Kiryu kasutütar, ta peab hoolt kandma ka oma lapselapse eest. Oma seikluse jooksul puutub ta kokku erinevate tegelaste ja olukordadega, mis panevad perspektiivi just selle, milline isa Kiryu on ja mida on ta valmis tegema, et enda perekonda kaitsta.

Nagu Yakuza seerias tavaks, leiab teos aset peamiselt Kamurocho linnaosas, mis on tänu uuele Dragon mängumootorile elavam kui kunagi varem, tehes linna uurimise nii sujuvaks kui võimalik, seda tänu laadimisekraanide puudumisele. Kõrvalisi tegevusi on võrreldes eelmiste peatükkidega arvuliselt vähem, aga kõik on tehtud varasemast detailsemaks ja sügavamaks. Hasartmängud, kabareeklubid, pesapall ja mänguautomaadid on tagasi. Lisaks neile on tehtud vajalikke uuendusi karaokele, tehes sellest seeria ühe parima minimängu.

Tegemist ei oleks aga Yakuza mänguga, kui tänavad poleks täis kurjade nägudega nolke, kes Kiryu hambad tahavad välja lüüa ja niimoodi see on ka The Song of Life’is. Uus mängumootor on teinud ülemineku linna uurimise ja kakluste vahel ülimalt sujuvaks, lubades mängijal ründajate eest isegi ära joosta või erinevatesse asutustesse peitu pugeda. Dragon mootor on ka drastiliselt muutnud võitlussüsteemi, tehes selle rohkem füüsikakeskseks kui teistes peatükkides – vastaseid on võimalik üksteise otsa lüüa või isegi tervel grupil jalad alt ära niita. Selliseid strateegiaid läheb vaja, et toime tulla Yakuza 6 tülinorijatega, kes seekord astuvad mängija vastu suuremates gruppides kui kunagi varem.

Yakuza võitlussüsteemide tuum on aga ka siin olemas – taguda vastaseid kas kiirete hoopide või tugevate aeglaste matsudega. Seda tehes suureneb mängijal Heat riba, mille täitudes on võimalik kasutada seeria tuntud Heat Move‘e – brutaalseid võtteid, mis löövad kõige tugevamadki vastased vaeseomaks. The Song of Life lisab ka uue Extreme Heat Mode’i, mida mängija saab aktiveerida Heat riba täitudes. Selles olekus ei reageeri Kiryu vastaste löökidele ning on ise kordades tugevam ja kiirem. Lisaks sellele on paljud Heat Move’id ainult tehtavad selles uues ekstreemses olekus.

Kaklemisoskusi on võimalik endale soetada suhteliselt hõlpsasti tänu uuele kogemuspunktide süsteemile, mis annab mängijale punkte pea kõikide tegevuste eest, olgu selleks võitlemine, treenimine, suhtlemine või isegi söömine. Saadud punktid langevad mitmesse kategooriasse, andes võimaluse keskenduda teatud tüüpi tegevustele (teha näiteks Kiryut võitlustes kiiremaks). Tegemist on väga rollimänguliku lähenemisega, mis siinkohal on suurepäraselt välja tulnud. On väheseid mänge, kus ma olen oma tegelase söögikordadega nii hoolas olnud.

Kamurocho pole aga ainus koht, kus mängija ringi saab ekselda. Lugu viib Kiryu Hiroshimas asuvasse Onomichi linnakesse. Kuigi tegemist on pisema ja ning tegevuste osas vaesama kaardiga, sai sellest šarmikast väikelinnast kiiresti üks minu lemmikpaik kogu seerias. Just siin paistab eriliselt välja kui võrratult ilusa graafikaga (tänu uuele mootorile) mäng tõesti on, nähes kohati lausa fotorealistlik välja. Mis aga Onomichi niivõrd imeliseks teeb, on värvikad tegelased, kes seal elavad, muutudes loo vältel nii Kiryule kui ka mängijale justkui perekonnaks. Nende seas on isegi tegelane, keda mängib tuntud koomik ja näitleja Beat Takeshi ehk Takeshi Kitano.

Imelised tegelased pole aga alati mängija poolt. Yakuza 6 on täis mitmeid suuri kurjameid, kes on erakordselt hästi kirjutatud, tabades seda kuldset keskteed, kus mängija tahaks neile molli anda, kuid samal ajal saab nendest mingil määral ka aru. Kiryu ei pea seekord tegelema vaid Jaapani allilma pealikega, vaid ka Hiina ning Korea maffiaga, kust kerkivad esile igati vinged rivaalid. Yakuza seeria üheks põhitõmbeks on näha, kuidas huvitavad ja lahedad tegelased teineteisele molli annavad ning selles osas pakub The Song of Life mõningaid seeria parimaid rusikavõitlusi.

Kuigi Dragon on andnud mängule imelise visuaalse poole ning teinud terve kogemuse kordades sujuvamaks, on võetud ka väga palju välja, et uut mootorit mitte liigselt koormata. Kuigi mitmed suuremad kõrvaltegevused (nagu näiteks baarivestlused ja otsast lõpuni häälnäideldud kõrvalmissioonid) on imelised ja aitavad loo põhiteemat rõhuda, on paljud seeria tuntuimad kõrvaltegevused puudu. See ei ole õnneks kõige suurem kadu, kuna paljud pakutud tegevused on kordades sügavamaks tehtud – arkaadides olevates masinates on isegi täismängud olemas!

Komplekssus on aga puudu mitmetes suurimates minimängudes. Just nagu 0-s sai tegeleda kinnisvara ja klubi majandamisega, pakub Yakuza 6 võimalust kalastada, olla pesapallimeeskonna kapten või isegi gängiliider. Pesapall on piiratud interaktiivsusega, kuid nõuab mängijalt palju teadmisi antud spordiala kohta, et too mängijad õigesti kasutaks. Siinkohal on komplekssust kohati liiga palju, olles isegi mulle kui pesapallihuvilisele segane. Kalastamine ja gängi minimängud võivad olla lõbusad, kuid on oma mehaanika poolest ikka vägagi pinnapealsed.

Paljud mängijad võivad sama tunda keskse võitlussüsteemi puhul, kuna on kaotatud ära stiilid, kuid isiklikult arvan, et Yakuza 6 pakub oma mängitavusega piisavalt teistsugust kogemust, et nii uutel kui ka vanadel fännidel igav ei hakkaks. Tänu vapustavale graafikale on rusikalöök ja Heat Move ikka ülimalt jõulised ja rahuldustpakkuvad. Seda rõhutavad ka võimsad heliefektid ja eepiline heliriba, mis tõstavad The Song of Life’i kõrgemale tasemele, kui kõigest silmailu.

Olla lõpp-punkt ühele tegelasele, kes on mängijatega olnud ligi 13 aastat, on kindlasti ülimalt raske ülesanne. Fakt, et Yakuza 6: The Song of Life suutis seda aga niivõrd enesekindlalt teha (samal ajal kõikidele fännidele midagi uut pakkudes), on vast teose suurim saavutus. Kuigi tegemist pole nii massiivse teosega kui eelmise aasta Yakuza 0, on tegemist siiski ühe võrratu mänguga, mille maailma elavus ja imelised tegelased jäävad minuga elu lõpuni.

Yakuza 6 on fantastiline algus värskele tehnoloogiale ja imeline lõpp minu kõigi aegade lemmiktegelasele. Just nagu Kazuma Kiryu, kes võitleb kasvõi surmani, et tagada oma lähedastele head tulevikku, nii on teinud ka The Song of Life, lõpetades peategelase loo, kuid tuues välja uue võimsa mängumootori, mis toob endaga kaasa tohutult palju võimalusi seeria tulevastele teostele.