NBA Live 19 ei paku mängijale midagi uut. Vist?

Mul oli antud artikli kirjutamisega palju probleeme. Esiteks, üritasin ma kõigest väest kõnealuse mängu vastu sõbralik olla. Teiseks on mängu erinevaid võimalusi kirjeldades väga keeruline mitte muutuda… seksistlikuks. Kuid sellest natukene hiljem.

Meenutades NBA Live 18 tugevusi ja nõrkuseid, otsin enda mälusoppides põhjust, miks olen viimased kaksteist kuud pigem EA Sportsi peamise konkurendi teost mänginud. Ettekäändeid turgatab pähe nii mõnigi, kuid kahjuks ei saa ma antud demoversioonist vastuseid selle kohta, kas varasemad vead on parandatud.

NBA Live 19 algab (sarnaselt eelnevale osale) küsimusega: ,,Milline korvpallur soovitakse olla?“. Näiteks on välja toodud kolm legendi: Allen Iverson, Vince Carter ja Shaquille O’Neal. Siit ka esimene mure – kindlasti ei kata need kolm toorikut ära kõiki palluritüüpe. Asi muutub veel kentsakamaks, kui valin Vince Carteri prototüübi ja mängu loodud uuendus laseb veel omakorda valida digi-minale ikooni (ICON). Ikooni valimine tähendab enda loodud tegelasele mängustiili valimist, mis baseerub omakorda teisel (või samal) NBA korvpalluril. Keeruline, kas pole?

Näiteks valides Vince Carteri prototüübi, avaneb võimalus valida, kas Kawhli Leonardi või Vince Carteri ikoon. Seega annab kogu algorütmide rägastik tegelasele juurde Vince Carteri baasomadused (hüppevõime, plahvatuslikkus, viskeosavus), mida enam muuta ei saa. Valides aga juurde näiteks Kawhli Leonardi ikooni, omandab tegelane juurde kaitsemängu ja jõulisuse näitajaid. Olete veel minuga? Nii… mängides ja kogemuspunkte kogudes avanevad mängijale kasutamiseks rohkem erinevate mängijate ikoone, et vastavalt vastastele muuta oma mängustiili. Igal ikoonil on omad kogemustasemed, mida arendada ja selle eest omakorda omandada auhindu. Kogu süsteem tundub tohutult keeruline, kuid avades erinevate tasemete preemiaid, avastasin ennast üsna rahulolevalt mõttelt: „Mulle meeldib see!“

Küll aga ei meeldinud mulle The One’i (nii nimetab EA oma mängija loomist) jutustaja, kes kõigest väest pingutas, et kõlada kui Morgan Freeman. Samuti ei meeldi mulle teose kauamängiv, mille nii mõnigi lugu ei sobinud antud hetke ja tundus, kui Marek Sadam oleks hõivanud DJ puldi ja seejuures ainult N-Euro plaadid iseennast kordama pannud. Nõndasama olen tüdinud mängudest, mis on niivõrd laisad, et edastavad kogu narratiivi nutitelefonide sõnumirakenduste abil. Ja nii nagu on mind ära tüüdanud mängumaailmas hordidena ringiliikuvad zombid, nõnda ei huvita mind ka enda kamba loomine, et teiste väljakutele madistama minna. Kuid kõige rohkem olen pettunud EA Sportsis, et nad vähemalt demo põhjal mudisid õrnalt mängustiili, mis töötas hästi, kuid jätsid uuendamata olulisima (ning nõrgima külje eelmise aasta teosest), The Franchise. Jah, kahjuks ei saa ma veel täielikult väita, et nad pole seda parendanud, kuid optimismi tasemed pole tänasel päeval minus just kõrged.

Nüüd astun aga alguses mainitud libedale jääle. Nimelt on EA Sports otsustanud tänavusse mängu tuua sisse õrnemast soost sportlased. Iseenesest tundub see väga äge, kuna on võimalus mängida läbi WNBA hooaeg ja teha peaaegu kõike, mida ka meessoost tegelasega, kuid siin tekib nii mõnigi ,,aga“. Esiteks mängivad tänavatel segatiimid. Oma olemuselt on see jällegi ju täiesti normaalne, kuid seda seni, kuni mõistsin, et naissoost ja meessoost mängijad on üles ehitatud erinevate tingimustega. See tähendab, et hea naissoost mängija näitajad on tugevamad kui analoogse tasemega meessoost mängijal. Lihtne näide – kui mõlemal palluril on kiirusenäitajaks 80, siis õrnem sugupool on kiirem. Teine probleem mees-naiskondadega on peidus füüsikamootoris ja animatsioonides.

Ma saan aru täielikult, et maailmas on palju naisi, kes mängivad korvpalli paremini kui mehed, kuid antud profitasemete juures tundub see natukene absurdne. Ükskõik, kui tugev naisterahvas ka pole, füüsika vastu on keeruline saada ning vaadata, kuidas 180 sentimeetri pikkune, 77 kilogrammi kaaluv neiu lükkab korvi alt puhtaks 213 sentimeetrise, 115 kilogrammi kaaluva Joel Embiidi… tundub tragikoomiline.

Samuti leian, et pole päris õige mängus leiduv nii-nimetatud õrritamine (taunt). Kujutage ette – Russell Westbrook saab palli kiirrünnakusse, kaitsesse on tagasi jõudnud ainult Candace Parker. Olenemata, et tegemist on mu arvates maailma parima naispalluriga, puudub tal vastus Westbrooki atleetlikkusele ning viimane surub jõuliselt palli, kontaktis Parkeriga, pealt. Candace kukub mõranenud asfaldile selg ees, Westbrook viipab Parkeri poole ning lahkudes veel pilgutab silmagi. Antud olukord juhtus ühes või teises võtmes korduvalt, mis jätab mulje, et mäng on lihtsalt halvasti balansseeritud või toores ning läbimõtlemata.

Kiidan järjekordselt läbi aegade parimat kaitsefunktsionaalsust korvpallisimulaatoris, kuhu on juurde toodud ka pallita kaitseblokeeringud, mis töötavad sama kaunilt. Samuti on üle saadud eelmise aasta mängijamudelite probleemidest, kus Zach Lavine tundus umbes 220 sentimeetrit pikk olevat.

Lõpetan tänase arvamuse kirjaga jõuluvanale:

Kallis Jõuluvana,

Ma ei soovi tänavu ühtegi kinki. Palun ainult, et tulevikus kaotatakse NBA mängudest nõmedad vahesaated. Viimati mängisin NBA Live 19 demoversiooni ja pehmelt öeldes ajas oksele mingisugune plätserdus, nimega Complex. See oli lihtsalt nii halb, et kui sel puuduks vahelejätmise võimalus, ostaksin endale NBA Live 19 füüsilise koopia, lendaksin Maitland Floridasse, astuksin sisse EA Tiburon stuudio uksest ja pistaksin selle p***e isikule, kes sellise s**a peale tuli.

Sinu Tomas