System Shock ja 90ndate PC-mängude õudused

Halloween on käes ning pole paremat aega õudukate mängimiseks kui praegu. Kuigi ma ise pole sel kuul väga aktiivne olnud, suutsin läbi teha ühe 1990ndate PC klassika, mis suutis olla pingeline elamus isegi väljaspool mängu.

System Shock 2 on teos, mida siiani tihti peetakse üheks kõikide aegade parimaks, pannes aluse armastatud Bioshock seeriale. Veider on aga asjaolu, et teose esimesest peatükist räägitakse võrdlemisi vähe. Nagu õuduslugude autor H.P. Lovecraft on tõestanud – tundmatus on hirmus ning just sellepärast otsustasin minagi tollesse õudsesse tundmatusse seigelda ja halloweeni puhul esimest System Shocki proovida.

Mängu alguses ärkab peategelane kuue kuu pikkusest koomast, mille käigus on talle külge opereeritud erinevad küberneetilised täiustused. Just nagu tema peab harjuma uue tehnoloogiaga, nii peab ka mängija õppima kasutama System Shocki kohutavalt antiikset kasutajaliidest ning juhitavust. Ekraanil on korraga nii palju infot ja väga vähesed asjad on nupuvajutuse kaugusel. Selle asemel peab hiirt kasutama vaheldumisi kaamera juhtimiseks ja ka kursorina.

Edasi minnes selgub, et Citadel (kosmosejaam, milles tegelane ärkas) on suhteliselt halvas seisus – robotid ründavad inimesi, koridorides liiguvad erinevad koletised ning jaama juhtiv tehisintellekt SHODAN on hulluks läinud. Viimasel on tekkinud Jumala kompleks ning ta tahab näha inimkonna väljasuremist. Et seda saavutada, üritab ta mängijat oma jüngritega või erinevate lõksudega ära tappa.

SHODANit aitab ka Citadeli ülesehitus, mis on nagu labürint. See peegeldab aega mil System Shock loodi – varased 90ndad, mil ei toimunud mitte kõigest üleminek 2D graafikalt 3D peale, vaid liiguti ka eemale teoste mängulisest disainist realistlikuma ülesehituse poole. Tänu sellele on teos veider segu mõlemast ajastust. Citadel on täis tubasid, mis tekitavad mulje, et tegemist oli paljude inimeste elu-ja töökohaga, kuid samas on see kokku pandud nagu mõni Doomi kaart.

System Shock on seega teos, mis ei ole hästi ajahambale vastu pidanud – halb kasutajaliides, raske juhitavus ja segased mängukeskkonnad. Kõigele vaatamata suudab see aga kuidagi olla üks väga kaasahaarav ulmemärul. Lugu on põnev tänu SHODANile, kelle häälnäitlemine teeb ta siiralt hirmuäratavaks vastaseks. Iial ei või teada kas järgmine ala on ohutu või tema järjekordne lõks. Lisaks sellele on mäng oma aja kohta visuaalselt kena, tehes iga erineva taseme Citadel jaamas omapäraseks.

Üllitis on tegelikult suhteliselt standardne üksikisikuvaates tulistamismäng. Kasutajaliides jätab kompleksse rollika mulje, aga teos on tunduvalt pinnapealsem kui arvata. Erinevate keskkondade otsast lõpuni uurimine on pingeline ja põnev tegevus, nõudes tihti uuendusi, mida saab alles hiljem mängus. Kõik see lisab Citadelis seiklemisele palju metroidvanialikku avastamisrõõmu. Pärast paari tundi hakkas System Shock mulle täitsa meeldima ning üsna pea olingi viimasel tasemel.

Kuigi mäng oli erinevate ohtude ja vaiksemate hetkedega suutnud pinget üles ehitada, leidis kõige õudsem sündmus aset just seal viimses alas. Ma ei pea silmas H.R. Gigeri stiilis biomehaanilist keskkonda… kuigi seegi oli väga võimas. Ei, hirmsaim hetk leidis aset, kui mäng kinni jooksis ning selle taaskäivitamisel vaatas mulle vastu tühi salvestuste nimekiri. Ma olen SHODANi tapmiskatsetega juba harjunud, aga ei oodanud rünnakut väljaspool mängu.

Mul süda tagus ja käed värisesid. Kas tõesti lõppeb minu teekond niimoodi? Kiirustasin foorumitesse, et sealt abi leida, aga just nagu õudusfilmi tegelane, kes koletise eest joostes appi karjub, ei tulnud mind keegi päästma. Suutmata esimest mängu läbi teha, hakkas mul kaduma ka motivatsioon teist mängida, ükskõik kui imeline ta võib olla. SHODANi mõnitav naer kõlas mu kõrvus… Ma olin kaotanud nii oma salvestuse, kui ka lootuse.

Ei, ma ei saanud seda niimoodi jätta. Kuna ma ei tahtnud lasta ühel vanal mängul ja selle kurjal tehisintellektil mulle ära teha, otsustasin otsast peale alustada, kuid seekord kõrgeimal raskusastmel. Kustutati minu salvestus, nii et vasturünnakuna teen teose 100% läbi. Ma rügasin ja rügasin, kuni lõpuks jõudsin SHODANini. Pärast võidukat lahingut sain ma autasuks… suhteliselt mageda lõpu… See selleks! Võit oli minu!

System Shock jääb mulle kindlasti meelde, kui üks pingelisemaid mängukogemusi. Ehmatused ja koledad monstrumid olid hirmsad, aga halvasti vananenud mängumehaanikad ja failide kadumine – see on ülim õudus. Nagu õudusfilmi ellujäävaid tegelasi, nii ootab mindki ees järjelugu ja isegi uusversioon (mille demo oli paljutõotav). Loodame aga, et System Shock 2 suudab mu naha alla pugeda ilma, et ta mu salvestusi näpiks. Mu süda vist ei kannataks seda enam…

Head halloweeni kõigile!