ARVUSTUS: Katamari Damacy REROLL

Mängulooja ja kunstnik Keita Takahashi on intervjuudes korduvalt öelnud, et tema eesmärk Katamari Damacy loomisel oli tuua lõbu ja lihtsus tagasi videomängudesse. 2004. aastal oli teos midagi tõeliselt värsket ja uut ning vaatamata faktile, et üllitisest kasvas välja pikk seeria, tõestab Katamari Damacy REROLL, et Takahashi looming on sama unikaalne ka 13 aastat hiljem.

REROLL on seeria esimese mängu uusversioon. Pea kõik elemendid on identsed PS2-versiooniga, kuid see pole kaugeltki halb asi. Esiteks säilitab too versioon Takahashi originaalvisiooni. Teiseks teeb ta ühe parima Playstation 2 mängu lihtsasti kättesaadavaks PC ja Switchi mängijatele. See on eriti hea just meile eurooplastele, kuna Katamari Damacy ei jõudnudki Jaapanist ja Ameerikast kaugemale. Originaali kogemiseks oleks seega vaja kas modifitseeritud PS2 konsooli või USA PSN kontot.

Absurdselt humoorikas lugu räägib kõikvõimsast Kogu Kosmose Kuningast, kes ühe õhtuse joomingu käigus hävitas kõik tähed taevas. Mängija astub Printsi rolli, kelle ülesandeks on oma isakese jama ära lahendada ning minna Maa peale ja luua uusi tähtkujusid, kasutades Katamarit – maagilist kera, mille külge kleepuvad kõik sellest väiksemad esemed. Missioonidevahelised vaheklipid (mis nüüd on jaapani keeles, kuid dublaaži saab sisse modifitseerida) näitavad ka, kuidas üks perekond reageerib Printsi ja Kuninga maapealsetele lollustele.

Mängitavuse põhiosa on Katamari veeretamine. Takahashi tahtis nii lihtsat juhitavust kui võimalik, mistõttu kasutab teos ainult analoogkange. Iga kang on justkui üks Printsi käsi, nii et edasi liikumiseks peab mõlemaid kange lükkama. Kui aga tahta pöörata paremale, peab vasakult poolt teda rohkem lükkama ning parema kangi lahti laskma. Kuna Katamari on siiamaani totaalselt unikaalne seeria, võtab omapärane juhitavus veidi harjumist, kuid on lõpuks iseenesestmõistetav.

Mäng jaguneb missioonideks, kus Printsi ülesandeks on uue tähe loomine. Kasutades Katamarit on vaja mängukeskkonnast kokku veeretada täiesti suvalisi esemeid teatud suurusega taevakehaks, enne kui aeg otsa saab. Alguses on maagiline kera väga pisike, sundides mängijat koguma veelgi väiksemaid esemeid nagu kustukummid, patareid või apelsiniviilud, kuid lõpuks võib Katamari nii hiiglaslikuks muutuda, et veeredes kogub endasse maju, torne ja isegi pilvi.

Keita tahtis, et mäng oleks lihtne ja mitte liiga keerukas. Igasugused kogemuspunktide süsteemid ja lisamehaanikad, mida arenduses pakuti, lükati kärmelt tema poolt tagasi. See aga ei tähenda, et missioonides puuduks varieeruvus – vahel on vaja taevakeha ainult teatud asjadest teha või lihtsalt mõnda esemetüüpi vältida. Takahashi tahtis, et Katamari veeretamine oleks juba oma loomult lõbus ning see õnnestus tal väga hästi.

Missioone on võimalik mitu korda mängida, et parandada oma tulemusi või koguda Kuninga poolt mahajäetud kingitusi. Siinkohal on hea, et mängukeskkonnad nii imelised on, tehes mitmendat korda taseme läbimise jätkuvalt lõbusaks. Kuna ise olen originaalteose juba läbinud, teadsin ette, et Katamari Damacys on kõigest 3 kaarti. REROLLis neid teist korda läbi elades ei vallanud mind aga igavus – pigem oli muljetavaldav, kui erinevateks on arendajad suutnud tasemed teha tänu Katamari varieeruvale suurusele ja erinevate keskkondade esemetele.

Visuaalselt on REROLL teinud originaali omapärase graafika teravamaks ja erksamaks. Takahashi oli hariduselt kunstnik ja skulptor ning ta on oma veidra stiili mängu üle toonud – kõik esemed ja tegelased on kokku pandud lihtsatest geomeetrilistest kujunditest, olles tihti koomiliselt kandilised. See on üks tõeliselt ajatu visuaalstiil, mis näeb omapärane välja ja jookseb paremini kui kunagi varem. Sama võib öelda ka fantastilise muusika kohta, mis on nii hea, et suutis isegi me peatoimetajat võluda, kui ta minu Katamari Damacy arvustust parandas.

On aga paar asja, mida võib uusversioonis kritiseerida. Kuna teos on pea identne PS2-versiooniga, on tal ka paar elementi, mis võivad tänapäeval mängijaid pahuraks teha. Üllitisel puudub automaatne salvestus, nii et mängija peab ise kindlasti pärast igat sessiooni virtuaalse järjehoidja maha panema. PC-versioonil oli ka imelik esmamulje, kuna teos ei avane täisekraanis, sundides mängijat treeningu läbima enne, kui seda muuta saab. Klaviatuuriga juhitavus on ka suhteliselt nigel, nii et kindlasti tuleb endale mängimiseks pult soetada.

Nendele väikestele apsakatele vaatamata on Katamari Damacy REROLL üks ideaalilähedane uusversioon. See toob ühe klassikalise PS2 mängu tänapäeva platvormidele ja kaotab ära iidse regioonilukustuse, mis originaalversioonil oli. Teos võib kesta umbes 4-6 tundi, kuid terve see aeg oli mul naeratus näol ja jalg lõi imelise muusikaga takti kaasa. Katamari Damacy on üks kõige sarmikamaid mänge, mida olen eales kogenud, jäädes alla ainult enda järjeloole.

Ja kui juba sellest rääkida… Bandai Namco, palun tehke samasugune uusversioon We Love Katamarile ning maailm saab olema tunduvalt rõõmsam ja parem koht!