Egerti TOP 5 mängu aastal 2018

Aasta 2018 mängudest TOP 5 kokku keerata ei olnud kuigi keeruline, sest enam-vähem nii palju ma neid selle aastanumbri üllitisi kogenud olengi. Kõigil olid omad head ja vead, seega otsest pingerida ei tahaks moodustada.

Call of Duty: Black Ops IIII

Erinevaid emotsioone jaganud Call of Duty: Black Ops IIII puges minu hinge peamiselt oma battle royale mängulaadiga, seda ülejäänut ma ilmselt ei mäletakski, kui poleks sellest arvustust kirjutanud. Iseenesest teos millegi uuega ei üllatanud, kuid oli lihtsalt minusuguste PlayStation 4 kasutajate jaoks õigel ajal õiges kohas. Vigu esines muidugi, kuid eks see ole tänapäeval juba tavaline, et ilmunud projekti parandatakse veel nädalaid ja kuid, et naljakate või kurbade momentide tekkimine lõppeks…

God of War

Ei tule ilmselt üllatusena, et antud teos mu edetabelis koha leiab. Seda kõike, miks God of War hea on, leierdatakse igas võimalikus väljaandes, mis ilmselt minu jaoks ka pisut vastupidise reaktsiooni tekitas. Üllitis on kahtlemata hea, isiklik probleem seisnes asjaolus, et kogesin seda liiga hilja, alles aasta lõpu poole. Olles kuude kaupa ülistamist kuulnud, olid mu ootused kõrgemad, kui mäng pakkuda suutis. Toonitan veel korra – God of War on suurepärane mäng, ma lihtsalt ei hakka kordama kõike seda head, mida juba räägitud on.

Far Cry 5

Antud sissekanne tekitab ilmselt hämmingut, miks see? Mõtlesin ise sama ja jõudsin järeldusele, et teose lihtsus ja valem köidavad mind. Tagatipuks kuulun nende väheste hulka, kellele meeldis ka Far Cry Primal, seega mida siin imestada! Tulles tagasi viienda osa juurde, siis ega seegi nüüd kõige ideaalsem polnud – paljutõotav algus… ja kiire lõpp. Aga noh, see ei takista mind järgmist osa huviga ootamast.

Detroit: Become Human

Antud teost meenutan ma kindlasti kõige positiivsema mälestusena. Kui jagaksin kohti, võiks sellele isegi esimese positsiooni anda. Läbisin loo kaks korda järjest, sest huvi teada saada, mis oleks juhtunud kui… oli liiga suur. Tänu erinevatele valikutele avastasin uusi paiku, sündmuseid ja lõppe. Põhimõtteliselt ei mänginud ma teisel korral sama mängu, välja arvatud see alguse osa.

A Way Out

Omavahelisele koostööle suunatud projekti reklaamiti algusest peale välja millegi teistsugusena ning see jättis intrigeeriva mulje. Tegemist on suhteliselt lühida, kuid kaasahaarava mänguga, mis tagantjärgi vaadates tekitas suhteliselt tragikoomilise olukorra. Nimelt suutis mäng mind niivõrd kaasa haarata, et selle lõppedes vihastasin kogu kupatuse tegijate ja tegelaste peale ning otsustasin antud üllitise kiiremas korras maha müüa. Soovitan kõikidel mäng ise läbi teha, et aimu saada, miks ma nõnda tegin!