Leho mängis… erinevate distsipliinidega kihutamismänge

Jälle üks aasta mööda lennanud. Seda sümboliseerides mängisin taas, sel aastal juba päris mitmendat korda, kihutamismänge. GRID 2 läbimise järel muutus teekond ootamatult nostalgiliseks. Paralleelselt mööduva aastaga meenutasin ka vanu-vanu sõidumänge 90ndate keskpaigast.

GRID 2

Esimest Codemastersi GRIDi nautisin ma kümme aastat tagasi väga. Teise osani jõudsin alles hiljuti, kuid hoolimata viiest vanuseaastast ja liigselt korduvatest rajalõikudest, on see endiselt täiesti kompetentne kihutamine. Parajalt kena, hea kiirusetunnetusega ja pingeliste sõitudega. Või noh, oleneb kellele.

Mina oma adrekalaksu saan, kuid simulaatorite austajad GRID 2 kasutajasõbralikku ja lihtsamatel tasemetel võrdlemisi kerget võidukihutamist (isegi oma vigu saab tagasi kerida ja äpardunud kohta uuesti proovida) omal ajal ei fännanud. Mälu järgi oli neil kõige suuremaks kondiks hambus roolitaguse vaate puudumine. Codemasters kuulas kriitikat ja sarja järgmises osas –GRID Autosportis – väidetavalt viga parandati. Küllap jõuan varsti ka ise seda kontrollima.

On aga näha, et mäng on oma aja laps. Kui viimastel aastatel on rallikross olnud tõusev motosport, mida kihutusmängud ära kasutavad, siis enne seda oli popp hoopiski driftimine. GRID 2 on samuti liiga driftikeskne, tehes valdava enamiku autodest kummisuitsetajatest uisutajateks. Minu õnneks leidub teoses käputäis nelikveolisi ja korraliku haakuvusega masinaid, mis päästavad päeva noile, kes kummivilinast niivõrd ei hooli.

Mäng kõlab hästi ja eriti ergutav on dramaatiline muusika sõitude lõpuosas, mida võiks vaid rohkem olla. Samamoodi jääb GRID 2 mulle ka meelde – siin on erutavat pinget, kuid seda võiks olla rohkematel radadel vähemlibisevate raudratsudega.

Monster Truck Madness

Tänaseks pole Terminal Reality stuudiot enam viis aastat eksisteerinud. Oma teist sünnipäeva tähistas oluline USA stuudio aga oma neljanda mängu, Monster Truck Madness, ilmumisega. Samas oli see nende esimene, mis polnud lennumäng. Teose andis välja Microsoft, mis rahastas sel ajal mitmeid mänguprojekte oma revolutsioonilise Windows 95 kui videomänguplatvormi promomiseks.

Võttes arvesse, et mäng tuli välja aastal 1996, on selles oma aja kohta imetlusväärseid detaile. Näiteks füüsika ja juhitavus. Nagu Markko Märtin 2007. aasta Tallinna esinemise järel tunnistas, pole sellist monstrumit lihtne taltsutada ja ka siin on auto kord üle-, kord alajuhitav. Aga kuidagi tundub see kõik loomulik, kuna rehvide suurus ja muster, telgede olematu vahe ning 2000 hobujõudu moodustavadki pöörase komplekti.

Mängutrikid on siiski kiirelt õpitavad ja auto käitumine ennustatav. See ei tähenda, et niipea igav hakkab. Tehisintelligents pakub kohati raevukat nügimistega võidusõitu ja korraldab vaatemängulisi avariisid. Pikematel sõitudel neist aga õiget vastast pole. Küll nad sõidavad aukudesse, käivad külili, teevad õnnetusi, põrutavad kontrollpunktist mööda.

Avariid pole ka endal kuigi keerulised tulema. Kellelegi rattasse sõites paiskub (nagu päriselt) masin õhku ja kaotab juhitavuse. Hüpetele ja kurvidele vale kiiruse või nurga all lähenemine hüüab samuti õnnetuse järele. Tore on, et sildid on lõhutavad ja teele nügitud kola mõjutab ülesõitmisel masina käitumist. Juhitavust saab ka ise tuunida seadistades vedrustust, käigukasti ülekannet ja valides rehvimustrit.

Pilt on muidugi piksliline ja silmapiirile ilmuvad hetkega teeäärsed rajatised , kuid need ei nõua roolis silmapilkset reageerimist ega sega sõitu, nagu nii mõneski teises iidses kihutamismängus. Elamusi rikastavad hüpped, lõikamisvõimalused ja lendavad mudapikslid. Atmosfäärile annavad palju juurde ekstaatiline kommentaator ja mõned uskumatult hästi sobivad muusikapalad heliribal.

Monster Truck Madness kuulub mul 90ndate kihutamismänge meenutades kolme esimesena pinnaleujuva sekka Stuntsi ja mingi F1 kõrval. Ma pole kindel nende teiste suhtes, kuid MTM on siiani suurepäraselt lõbustav. Kiidusõnad The Collection Chamberile, kes selle vana lõbumootori taas ära õlitas!

Road & Track Presents: The Need for Speed

Esimene Need for Speed ilmus juba 1994. aastal sellisele kadunud konsoolile nagu 3DO. Aasta hiljem jõudis see MS-DOSiga varustatud arvutitele ning 1996. aastal veel PlayStationile, Sega Saturnile ja The Need for Speed: Special Editionina ka Windows 95-le.

Mina ajasin DosBoxi abil pöördesse arvuti esmaversiooni ja vedasin end võitjana finišisse kõikidel turneedel. Kerge see pole, sest puudub tänapäevasematele mängudele omane autotunnetus. Paljud „kus keerata-pidurdada vaja“ teadmised tulevad pigem radade meeldejätmisest. Ka on segavad faktorid piiratud kaadrisagedus ja -silmapiir, millega on vaja lihtsalt harjuda.

Muus osas on The Need for Speed taas tore jalutuskäik mälestustesse. Äratundmisrõõmu valmistavad omadused, millest saanud mammutsarja tunnused: kiired sportautod, kenad paigad ja liikluse ning korrakaitsepatrullidega täidetud maanteed. Kaks viimast esinevad millegipärast küll ainult arvutiga üks-ühe vastu sõitudes.

Kõik linna-, ranna-, metsa- ja mägiteed on asfalteeritud ja leidub omajagu hüpekaid. Arvutivastased on kummipaelaga kogu aeg põrkekas kinni ja ei hoidu kuklasse hingamise kõrval ka rammimast. Kui Special Editionis lisandus eesootavast hoiatav minikaart, siis originaalselt seda pole ja orienteerumine käib teeperve liiklusmärke jälgides. See on tegelikult päris huvitav ja ma ei mäletagi, mil mängisin kihutamist, kus liiklusmärkidel nii oluline roll oli.

Kuna mäng tehti koostöös USA autoajakirjaga Road & Track, on sisse toodud ka kõigi kaheksa sportauto tutvustused, detailsed tehnilised andmed, pildid ja videod. Ajal, kus internet oli lapsekingades ja YouTube polnud isegi mitte unistustes, võisid need olla kõvaks boonuseks.

Kuigi täna on mängu nautimine raskendatud, on Electronic Arts Canada (täna EA Vancouver) tehtud mäng õigusega kihutamismängude ajalooradadel oluline, rehvitriipudega allajoonitud kilomeetripost. Tegelikult on seda ka 36aastane stuudio, mis iseseisvuse ajal pani aluse Test Drive seerialegi, kuid see on juba teine teema.

Network Q RAC Rally Championship

1996. aasta Network Q RAC Rally Championship on võibolla segadusttekitav tiitel, nii et klaarime selle esimeseks ära. Esiteks ei tohi seda sassi ajada 1993. aasta mänguga Network Q RAC Rally. Teiseks oli saksa versioon nimega Rallye Racing 97 ja USA oma Rally Championship: International Off-Road Racing. Kolmandaks – 1997. aastal tuli teiselt väljaandjalt (Actualize) ka X-Miles lisapakiga versioon. Lõppeks tasub teada, et mäng on Rally Championship sarjast, mida puudutasin ka varem.

Network Q RAC Rally Championship on brittide poolt Magnetic Fields stuudios tehtud mäng Briti rallivõistlusest. Enamik sõidud mööduvad sarnastel künklikel ja rohelistel katsetel, mis võivad olla kahe- või kahekümneminutilise kestvusega. Varieeruvust lisavad veidi ilmatujud udu, vihma ja lume näol. Rallikaid on kuus, esi- ja nelikveoliseid võrdselt.

On lihtne mängida, kuid raske meistriks saada. Minu paaritunnise harjutamise ajal jäin ma endiselt ettesõidetud aegadest sageli maha ja ma ei näe ka, kust ma neid sekundeid võita suudaks, sest jällegi on masinate pidamise tunnetamine raskelt õpitav võlukunst. Siiski pole mul kahju ajast, mis mängu DosBoxiga tööle saamiseks kulus, sest see tõi tagasi noorusmälestusi.