VASTASSEIS: Syndicate VS. The Darkness II

Kuigi teemalt on tänased vastamisi seisvad üksikisikuvaates tulistamismängud väga erinevad – küberpunk versus üleloomulike jõududega mafioosoteema – on neis siiski niivõrd palju ühist, et enamuse olulise saab juba esimeses lõigus ära öelda.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Syndicate ja The Darkness II ilmusid 2012. aasta veebruaris kahenädalase vahega ja olid konkurendid poelettidel. Peale arvutiversioonide tulid mõlemad ka PlayStation 3 ja Xbox 360 konsoolidele ning kõigil neil karpidel ilutses vastavalt piirkonnale märge M või 18. Põhjusega – mõlemad mängud on verised ja lendavate kehaosadega.

Kumbki vägivallatsevatest peategelastest pole puhta südametunnistusega pailaps ning mõlemad pahad poisid saavad tulevahetuse lahinguedu enda suunas kallutada oma erioskustega ka muul viisil kui päästikuvajutusega. Seejärel saavad nad oma võimeid uuenduste lahtilukustamisega parendada.

Mõlema teose üksikosakampaaniad on ehitatud liikumiskoridoride ideele, mõlemal on ka koostöömängulaad neljale ning mõlemad tulistamised jooksevad oma stuudiote loodud mootoritel, mis ajal, kui Unreal Engine 3 oli nii üldkasutatav, on muljetavaldav. The Darkness II juures on kasutusel Evolution mootor, Syndicate’i veab Union, mis nägi ilmavalgust hoopis… esimese The Darknessiga!

Jah, stuudiote ja brändide vahel on huvitavad niidid. Esimese The Darknessi tegi stuudio, mis seekord Syndicate’iga platsis – Starbreeze Studios. The Darkness II valmis aga Digital Extremesi uste taga. Nii Rootsi kui Kanada stuudio on tegevad juba 90ndatest ja mõlemal on ette näidata muljetavaldav resümee.

Kaugel 90ndates on ka mõlema seeria brändide juured. Kõige esimene Syndicate on reaalaja taktikamäng aastast 1993, „The Darkness“ aga USA koomiksiseeria, mille sangar nägi ilmavalgust 1996. aastal. Syndicate’i seerias ilmus 90ndatel kaks täismängu pluss üks lisapakett. Ka The Darkness on varem mänguna esinenud, seda aastal 2007. Minul pole kummagi seeriaga varasemat kokkupuudet – strateegiamängud pole lihtsalt minu teetass ja esimest The Darknessi ei toodud arvutile.

VAIMUVARASALVE

Syndicate’i tegevus toimub aastal 2069, kui maailma valitsevad megakorporatsioonid, mis üksteise taga aktiivselt spioneerivad ega kõhkle omavahel ka sõdu pidada. Vaikiv peategelane Miles Kilo on ühe hiidfirma supersõdur, kes käib oma leivaisa heaks musti (veriseid) tööotsi tegemas. Ootuspäraselt toimub reetmisi ja Miles keerab oma oskused lõpuks ka endiste ülemuste vastu. Loo kondikava seega originaalsust ei paku.

The Darkness II lugu on üleloomulik. Antikangelaseks on noor maffiaboss Jackie, kes peidab endas Darknessi-nimelist monstrumit. Kuigi Darkness tahaks oma peremehe üle täielikku kontrolli, tuleb tal noorukiga koostööd teha, kui uus oht neid mõlemaid ähvardab. See tähendab, et pimedas kasvavad Jackie selja pealt välja võimsad kombitsad, millega ohtlikku salaorganisatsiooni materdada. Kuigi ma ise üleloomulikku teemat üldiselt ei fänna, möönan siiski, et The Darkness II narratiivi ja tegelaste välja hööveldamisega on tänasest konkurendist rohkem tegeletud.

TEHNILINE TASE

Syndicate on tehniliselt katastroof ja mängimise talutavaks muutmiseks on vaja omajagu pusida. Esiteks pole haruldane selle mitte tööle saamine, eriti Windows 10-ga. Põhjuseid on mitmeid, üheks iganenud koopiakaitse SecuROM. Kui mäng käib, ilmutab end kohutav hiirekiirendus (mouse acceleration), mida nii lihtsalt maha ei saa. See muudab Syndicate peaaegu mängitamatuks ja ka mina pidin valima kergeima taseme, et kuidagi hakkama saada.

Siis on veel metsikult ülekasutatud säraefekte (bloom), mis tähendab, et valgusallikad kiiskavad pimestavalt. Tagatipuks on 16:10 resolutsioonid mustade äärtega ning koostööosa pidavat mängu kinni jooksutama. Kuigi tahtnuksin, loobusin ma selle proovimisestki, sest sellise hiireliikumisega nagu mul, poleks kiirematempolisem koostöösõda võimalik. Ehk tekib kunagi parem šanss.

Loetletud said ehk ainult jäämäe tipupeegeldused. Hämmastav ämbrikolistamine Starbreeze’i poole, kelle varasem resümee lubanuks oodata palju kõrgemat latti.

The Darkness II käitus minul eeskujulikult kuni koostööosani, täpsemalt sealse kommunikeerumiseni. Häälsuhtlust me funktsioneerima ei saanud ja kes tolvan arendusmeeskonnast arvas, et tekstisisestusel peab klaviaatuuriseade olema US? Miks mitte võtta Windowsi vaikeseade? Võrreldes Syndicate’iga on need probleemid siiski kääbused hiiglase kõrval.

SILMALE

Syndicate on oma aja kohta korraliku väljanägemisega, kui üleliigne kirgastus välja arvata. Internetist leiab õnneks õpetusi, kuidas seda sära vähendada ja muid parameetreid kõrgemale tõsta, kuid mina seda enam teha ei viitsinud – mul oli hiire ja muude jamadega möllamisest häkkimisisu niigi täis.

The Darkness II keskkonnad võiksid olla meeldejäävamad nii välimuselt kui disainilt, kuid plusspoolena omab mäng isikupärase käekirjaga graafikastiili, mida on rikastatud cel-shaded animatsiooniefektidega, nagu XIII või Borderlandsi seeria teosed.

KÕRVALE

Syndicate kõlab nii hästi, et tõenäoliselt saab seda mängu tugevaimaks küljeks nimetada. Keskkonnahääled aitavad atmosfääri luua, relvad täristavad lahedalt ja aeg-ajalt kerib tuure muusikariba. Hääleandjate seas on sellised tuntud nimed nagu Brian Cox ja Rosario Dawson, kes pettumust ei valmista.

The Darkness II on samuti kõlarite vastu lahke. Efektid klapivad ja muusika on sobiv. Ühe erinevusena Syndicate’ist pole siinne peaosaline tumm. Näitlejad on head ja tööd on neil olnud palju rohkem. Üksikosa jõudehetkedel on Jackie semudel talle hulga mula lobiseda ja ka koostöökampaaniat saadab tihe jutuvada.

MADIN

Syndicate’i märul oleks korralikult juhitavana pingeline. Tulistamisega paralleelselt tuleb tegeleda ühe nupuga häkkimisega, et vastastelt kilpe maha kiskuda või nende peades asuvates kiipides käske muuta – näiteks mehi plahvatama panna või oma poolele võita. Ka relvad on jõulised. Pumprelv on võimas, poosetavad kahe sihikuga automaat, laser, nurga taha laskev kuuliprits ja muudki. Keskkonnad toetavad mõlemat lahingupoolt, mõlemal on võimalusi varjuda ja rünnata, nii et kokkupõrgete võidud jätavad ausa mulje.

The Darkness II kõmmutamise osa pole midagi rohkemat tavapärasest. Verise peo naelteks on hoopis Jackie kombitsad, millega hakkimine ja rapsimine on hulga rahuldustpakkuvam. Kaose külvamiseks vajab iidne monstrum aga pimedust, mis lisab kokkupõrgetesse väikse taktikalise elemendi. Kombitsatega torude loopimine vaenlaste seinte külge naelutamiseks või äratiritud ja lendu saadetud autoustega nende viilutamine on naeruväärselt tuusad trikid! The Darkness II on parem, kui esmamuljest tundub.

Koostöökampaaniad toimuvad üksikosalooga paralleelselt. Neil neljal tegelasel on oma musta maagia oskused ja trikid, kuid kaardid korduvad liigselt ja rohkemat põgusast meelelahutusest seal pole. Kindlasti pole koostöö piisav ostupõhjus.

JÄRELKAJA

Kahju, et Syndicate selline käkerdis on, sest sellest kumab läbi palju lahedat. See võinuks olla küberpunk, mida mäletataks. Võibolla aga näis Syndicate’i pettumus CD Projekt REDile võimalusena, sest kolm kuud hiljem, mais 2012, saime esmakordselt teada, et Poola stuudio töötab Cyberpunk 2077 kallal!

Vähetuntud info on, et teatud viisil on Syndicate ja tema arenduse ajal lõkkele löönud eriarvamused süüdi ka viimaste Wolfensteinide mängude sünnis. Starbreeze Studiosest lahkunud seitsmik lõi MachineGamesi ja saatis B.J. Blazkowiczi taas natsidele kere peale andma.

Starbreeze ise aga omandas kaks kuud peale Syndicate’i ilmumist ja kehva müügiedu Overkill Software’i ja keskendus Payday: The Heist järjele. Payday 2 ja Brothers: A Tale of Two Sons olid edukad ning viisid firma laineharjale, mis mõned kuud tagasi murdlainena kokku kukkuma hakkas.

The Darknessi kirjastaja 2K Gamesi 2007. aasta lüke jätta too kõmmutamismäng ainult Xbox 360 ja PS3 peale oli väga üllatav. Arvutiversiooni puuduse võiks tagantjärele veel parandada – samuti 2007. aastal sündinud 2K mäng BioShock on ju uustöötluse saanud. Ehk vääriks seda ka The Darkness, levides samas rohkematele platvormidele? Samuti võiks 2K mõelda tõsisemalt kolmanda osa peale.

Digital Extremes üllitas ümmarguselt aasta peale The Darkness II veel kaks mängu. Kolmanda isiku vaates Star Trek osutus kõigi hämmastuseks kohutavaks saastaks, tasuta mängitavast Warframe’ist kujunes aga hitt, mis on siiani põhiline stuudiot edasi tiriv ratsu.