fbpx

ARVUSTUS: RAD

RAD on augustis ilmunud kultusstuudio Double Fine Productions poolt arendatud rogue-lite mäng. See haaras minu tähelepanu niipea, kui seda nägin. Eriti köitis mind selle sarnasus indie-hitiga The Binding of Isaac, kus mängija karakteril ilmuvad kõik need „mutatsioonid,“ mille ta jooksu vältel üles korjab. RAD aga on välja palju värvilisem, avatum ning värskem!

RAD on tüüpiline rogue-lite – tolle žanri interaktiivsetest teostest oleme kirjutanud ka varem. Maailm on läbinud mitu globaalset katastroofi ning nüüd on mängijal, täiesti tavalisel poisil või tüdrukul, vaja koguda ressursse ja teadmist pisikülast väljaspool olevatest piirkondadest.

Teose üks eripäradest on kindlasti selle stiil. Erinevate elementide, sealhulgas karakteri, tasemete ja korjatavate asjade disain on inspireeritud 1980ndatest aastatest. Näiteks on RAD-i maailma põhivaluutaks helikassetid ja vanad head disketid, mille abil saab osta üht-teist nii enda külast kui ka vahel välismaailmas ekslevate inimeste käest. Nagu rogue-lite’idele omane, kaob kõik antud mängukorras kogutud suremise puhul ära.

Võitlussüsteem on RAD-is üpriski lihtne: kerge löök kurikaga, tugevam löök kurikaga, põikveere ohust eemale ning hüpe. Teose põhimehhaanika aga seisneb (nagu ka The Binding of Isaacus) mutatsioonides. Kahe teose suurimaks omavaheliseks erinevuseks on asjaolu, et RAD on tehtud ilusas multikalikus cel-shading stiilis, kõik on palju värvilisem ja „ägedam“. Mutatsioone saab erineval moel kombineerida ning nad kõik on karakteri peal visuaalselt selgelt nähtavad ja eristatavad.

On olemas kaks põhilist mutatsioonitüüpi – aktiivne ja passiivne ning neid saab teenida erinevatel viisidel. Aktiivsed mutatsioonid on näiteks äravõetav bumerang-käsi, millega saab vaenlasi kaugelt peksta, või huvitav saba-moodustis, mis sülitab välja väikseid (ja rõvedaid) versioone peategelasest, et vaenlasi rünnata ja palju muudki. Neid saab teenida vaid jõudes karakteri järgmise tasemeni. Passiivseid mutatsioone, näiteks immuunsust toksilisusele või suurenenud löökide tugevust, leiab kindlate maailmas olevate kujudega „suheldes“ või tappes ära taseme bossi.

Lõppude lõpuks ei paku aga pooled RAD-is leiduvatest mutatsioonidest midagi erilist ega muuda teose mängitavust nii märkimisväärselt, nagu seda tegid paljud The Binding of Isaacu omad. Samuti on RAD-is neid ikkagi kordades vähem… ent see-eest näevad nad kordades ägedamad välja!

Suremist tuleb palju ette, aga samas muutub mängija iga korraga aina tugevamaks ja oskuslikumaks. Seda muidugi, kui on soovi, sest RAD-il puudub läbiv progressioon, mis oli minu jaoks kahjuks viimaseks tilgaks karikasse. Kuigi diskette saab koguda, on need kasutatavad vaid ühe tulevase mängukorra jaoks ning ei lisa igasse järgmisesse mängukorda midagi permanentset või muutmatut.

Mulle meeldib see visioon, kuidas näeb RAD end rogue-lite teoste maailmas, kuid nagu pidin nentima juba STRAFE-i puhul, ei näe ma ka kõnealusel teosel suurt tulevikku, kui selles puuduvad mängitavust permanentselt muutvad faktorid. Ehk naasen RAD-i juurde kunagi tulevikus, kuid kes otsib uut ja põnevat rogue-lite’i, sel soovitan pöörata tähelepanu mullu ilmunud Dead Cellsile, mis on ajaga läinud aina paremaks.