fbpx

Vaatame täna mõningaid üksikisikuvaates tulistamismänge, mis põhinevad „Terminaatori“ frantsiisil. Põhjust ju on, just tuli välja uus film. Just tuli välja uus mäng. Just kuulutati välja fännide tehtav tulistamismäng Tech-Com: 2029 (algselt Terminator: Los Angeles Resistance). Ja sarjal on ka tähtpäev – see sai kuu aja eest 35. aastaseks. Viimane sündmus üksigi oleks hea põhjus tagasivaate tegemiseks.

Minu kokkupuuted „Terminatori“ mängudega on seni olnud piiratud. 10 aastat tagasi sai läbitud kolmanda isiku vaates Terminator Salvation. Kunagi veel varem tuli ülihale Battlefield 1942 kloon Terminator 3: War of the Machines, mis ehk sai ka 10 minutit mu tähelepanu. Ülejäänud potentsiaalselt huvitavad mängud ilmusid ainult konsoolidele.

The Terminator: Rampage

The Terminator: Rampage oli Bethesda Softworksi kolmas mäng „Terminatori“ litsentsiga. Esimene oli The Terminator 1991. aastal ja teine The Terminator: 2029 1992. Kuigi tehniliselt on ka need esimese isiku perspektiivis, pole need FPS-id traditsioonilises mõttes. Siiski on nende ajalugu huvitav ja nende kohta tasub lugeda. Samast saab ka käesoleva artiklikogu hüljatud mängud ühes pakis alla laadida ja kaasaegsetel arvutitel katsetada.

1993.aasta lõpus ilmunud Rampage olevat kogu Bethesda Terminatorite viisikust nõrgim ja kuna ma olen selle kohta nii palju halba lugenud, lähenesingi vaid proovimise plaaniga.

Mängu põhjal on jumet. Tehisintellekt Skynet on saatnud oma alge idanema Cheyenne’i mägedes asuvasse sõjaväe tunnelikompleksi. Seal saab ta rahus end arendada, kuni ajarännuga tuleb sinna ka mängitav tüüp kavatsusega Skynet ära kõrvetada.

Aga teostus jätab soovida. Kohe tervitavad metsikult segased ja monotoonsed labürindid, kus keeruline mitte ainult orienteerumine, vaid ka liikumine. Klaviatuuriga juhtimine on kohmakas, hüpliku pildiga ja aeglane. Pilt võis oma aja kohta kena olla (kuigi väidetavalt ei jaksanud toonased arvutid seda vedada), kuid nüüdisaegsetel suurtel ekraanidel on see kole. Ka pidavat mäng osutuma hullumeelselt raskeks ning laskemoona leiab harva. Võimalik. Mina sain juba kolmandal levelil esimese terminaatoriga kohtudes surma ja kaugemale ei viitsinud ma punnitada. Mängus puudub igasugune võlu.

The Terminator: Future Shock

The Terminator: Future Shock on pioneer. Üks esimesi tõelise 3D keskkonnaga tulistamisi ja üks esimesi, milles sai hiirega sihtida nii nagu me seda täna teeme. Mäng on unustatud kangelane (osalt tänu The Terminator: Rampage poolt tehtud mainerikkumisele) ning mul on kahju, et litsentsiõiguste jageluse tõttu pole Bethesda Softworks seda siiani ei GOG-i ega Steami saanud tuua.

Või noh, tegelikult poleks seda vajagi. Piisaks, kui tuleks saadavale järg SkyNET, kuhu hämmastava lahkusega Future Shock kaasa pandi. See pole väike asi, sest SkyNET kasutas uuendatud mootorit ja ka Future Shock sai sellega palju tihedama lahutusvõimega ilusama graafika. Bethesda poleks aga Bethesda, kui juurde poleks pandud ka kohutavaid vigu, eelistatult mängu lõhkuvaid. SkyNETi versioonis on testimatuse tagajärjel üks oluline tegelane tapmatu ning üks vajalik uks läheb jäädavalt kinni, kui tollele mitu korda lähedale minna!

Future Shock leiab aset esimestes filmides nähtud tulevikusõjas, kus robotid on maa täiesti laastanud. Radioaktiivsete laikude ja postapokalüptiliste varemete vahel jahivad metallmehed inimesi ning vastupidi. Peategelane on koonduslaagrist pagenud sell, kes vastupanuliikumisele hädavajalikku musklijõudu pakub. Natuke nagu imelik on, et just uustulnuk saadetakse pidevalt üksi täitma ülesandeid, millega veteranid varem toime pole tulnud… aga see selleks.

Enamasti liigutakse jala, aga Future Shock ei lõpeta üllatamist. Mängus saab ka sõita nii auto kui lennumasinaga. Kaardid on suured, samuti saab kõikidesse ustega majadesse sisse astuda. Need on nagu pisikesed lisalevelid.

Aga muresid on samuti, osad oma ajastust tulenevad. Paljud kaardid on segased keskkonnamõistatustega labürindid. Nägemisulatus on lühike, aga kuna me räägime aastast 1995, siis tehnilised piirangud olid paratamatud. Lisaks jookseb mäng tänapäevasel riistvaral üpris sageli kokku. Kõige tüütum on aga probleem, kus keskkond põhjuseta sangarit vigastab – kuhugi suvalisse tekstuuri kinni jäädes või kummaliselt liikudes saadakse kõvasti haiget.

Future Shockil on hulga murekohti, aga selle tähtsust FPS-ide ajaloos need eriti ei kõiguta. Plahvatusterohket mürglit jagub.

The Terminator: SkyNET

The Terminator: SkyNET (või USA turul lihtsalt SkyNET) pidi algselt 1996. aastal ilmuma Future Shock lisapakina. Siis aga leiti, et iseseisva mängu eest saab ju rohkem raha küsida ning surmamatšiga mitmikosa lisamine õigustaks seda.

Tegelikult on SkyNETis veel piisavalt, et iseseisev olla. Suure hüppe tegid nii pilt (topelttihedam resolutsioon, ehk 320×200 asemel juba 640×480!) kui heli – tegelased on nüüd kõnelevad. Future Shocki pildislaididest vaheklipid asendusid pärisinimestega videotega, mis on küll halenaljakalt juustused ja amatöörteatri näitlemisega, kuid edasiminek ikkagi.

Taas saadetakse nimetu mees robotite vastu ülesandeid täitma. Probleem keerleb megaraketi ümber, millega vaenulik Skynet inimesi veelgi vähendada kavatseb. Mäng ei selgita, kuhu lugu ajaliselt asetub, kuid et Future Shockis otsa leidnud näod on tagasi, siis peab see olema kas eellugu või alternatiivne ajaliin.

Kampaania on õnneks eelkäijast lühem, sest Future Shock oli liiga pikaks venitatud. Mõned tegevuspaigad on värvikamad, näiteks ööklubi ja allveelaev, aga üldiselt jalutatakse, sõidetakse ja lennatakse ikka sarnastes keskkonnamõistatustega labürintides. Ning ka siin on lõpulevel suur ning keerulise ehitusega.

Põhimõtteliselt asetub SkyNET Future Shockiga samale pulgale. Kui üks neist meeldib, tasub ka teine käsile võtta, aga ajastu maitse saab ka vaid ühte proovides.

Muide, huvitav on The Elder Scrollsi seos Terminatori sarjaga. Kui The Terminator: Rampage kasutas The Elder Scrolls: Arena mootorit, siis Terminator: Future Shocki ja SkyNETi mootor XnGine läks omakorda The Elder Scrolls II: Daggerfallile.

Terminator: Resistance

Terminator: Resistance on täiesti uus, ainult üksikosaga tulistamine. Kuigi võiks arvata, et see on värske filmiga seotud, pole see teps mitte nii. Robotite vastu võideldakse tulevikuversioonis, kus hävitatud Los Angelese piirkonnas käib vihane sõda mehaaniliste sõdurite teostatava genotsiidi vastu. 2028. aastal toimuv mäng on eellooks kahele esimesele „Terminaatori“ filmile, kus John Connor vägesid juhatab, aga ei toimu Bethesda loodud universumis.

Sellegi poolest on Resistance Future Shockiga hingesuguluses. Mitte ainult ei kasutata siin samu relvi Uzi, M16, torupommi ja muu näol, ka atmosfäär on sarnane. Mahajäetud hoonetest kraami kraapimine tekitab sama tunne Future Shockiga. Isegi visiir, mis näitab roboteid läbi seinte, tundub olevat lihtsalt mängijasõbralikum versioon Future Shocki radarist.

Kujuneb mulje, nagu oleks Resistance tänapäevastatud Future Shock. Mängu kellad ja viled on modernsele tulistamismöllukale tüüpilised. Siin on hulga rollikaelemente sangari oskuste-võimete ja varustuse parendamiseks, on meisterdamine, on valikulised ülesanded ja kõnelused, mille vastused muudavad natuke mängu käiku. Lugu on ikka see vana hea „sina oled ainuke, kes suudab meid täielikust hävingust päästa“. Vapra vastupanu-sõdurina aitab peategelane inimesi, lõhub roboteid, hiilib, häkib, kogub kola ja mõistatab mõistatusi, mille vastused arvab filmidega kursis olija kohe ära.

Üllataval kombel on kogu komplekt päris kütkestav. Unreali mootoril jooksev graafika on korralik ning sobiliku käekirjaga. Ainult asupaik, kus ka taimi ja rohelust veel alles, on liiga staatiline ja niru väljanägemisega. Taustamuusika (kus ära kasutatud tuntud viisikest mitmeti miksitult) seevastu hoiab pinget korralikult. Näitlejad on enamasti sobivad,  muutes oma karakterid sümpaatseteks saatusekaaslaseteks. Terminaatorid vastupidiselt on kõhedust tekitavad ja nende liikumine on täpselt nii hirmutavalt sihikindel kui filmidest nähtud.

Üllatus… ei, hämmastus on seda tugevam, kui vaadata mängu autoreid. Poola stuudio Teyon on senini tootnud hulga rämpsu, sealhulgas Rambo: The Video Game. Ka Briti pisikirjastaja Reef Entertainmenti portfoolio on võrdlemisi tagasihoidlik. Koostöös on nad aga valmis saanud täiesti kompetentse tulistamise. Muidugi kumab siit-sealt läbi, et see pole AAA mäng, ent just seetõttu jätabki saavutus tugevama mulje. Väiksema tiimi ja eelarvega on tehtud (vähemalt mind) rahuldava madina ja köitva teljega mäng. Praeguse seisuga mahub see vabalt minu aasta parimate elamuste TOP 10 hulka.

Filmide poolelt ei saa seda öelda Terminator: Dark Fate kohta, mis oli totter jura.