Kaspar Mihelsoni TOP 5 mängu aastal 2019

Järjekordne aasta vilksas mööda ning jällegi pole ma jõudnud väga uue aasta teoseid mängida. Ups. Seekord on mul põhjendus olemas, seeeest! Nagu Doki Doki Luuserite Klubi kuulajad võivad teada, olen ma riigi teenistuses, kuid see pole hetkel oluline.

Õnneks olen siiski jõudnud mängida seekord lausa viite mängu (rekord, ma tean), mis kuuluvad 2019. aasta väljalaskeperioodi.

5. Crash Team Racing Nitro-Fueled

Toda mängu mainisin ka oma 2019. aasta ootuste hulgas ning ära sai see ka proovitud! Olgugi, et ainult paari päeva vältel, kui külastasin sõpru Inglismaal, kuid siiski! Lühikese ajaga suutis see mäng kõditada kuskil mu südamesopis olevat nostalgiakogu. Crash Team Racing Nitro-Fueled on väga tõetruu uusversioon, jättes alles kõik, mis tegi originaalteose nii armastatuks. Tundub, et arendajad on võtnud oma ülesandeks kõik Crash Bandicooti tegelased siia mängu panna. Esindatud on isegi väga imelikud valikud nagu Rilla Roo Crash Bashist. Kes suudaks teda unustada…

Samas, üks probleem, mis teost painab, on mängusisene pood, kus ostetavad asjad vahetuvad iga 24 tunni tagant. Hea viis, kuidas mängijaid iga päev tagasi tuua, seda küll, kuid… Peale mängu väljatulekut, kui enamus arvustusi olid välja tulnud, tõsteti ostetavate asjade maksumust ning lisati mikromaksed. See on väga halb ja kahtlane tegevus Activisioni poolt. Õnneks on mäng ise piisavalt lõbus ja hea, et leiab ikkagi koha minu aasta parimate hulgas.

4. Code Vein

Kaua tehtud kaunike. Anime Dark Souls on mäng, mida olen jõudnud hetkeseisuga päris vähe mängida, kuid siiski pakkus see lühikenegi aeg piisavalt huvi, et teos mulle meelde jääks. Mulle meeldib oma tegelasi luua ja kostümeerida, mis on ka põhjus miks Soulcaliburi sari mulle imponeerib. Mängus leiduv klassisüsteem ja üldine mängitavus on samuti piisavalt huvitavad, et kindlasti proovin tolle teose läbi teha niipea kui füüsiliselt võimalik.

3. Blasphemous

Jätkates Dark Soulsiga…. minu nimekirja kolmandale kohale asetub Blasphemous. Kunstiliselt näeb mäng imeline välja – pikselgraafika ning gooti stiilis monstrumid, samuti näevad tagataustad lihtsalt vapustavad välja. Mängitavus tundub nagu segu vanadest Castlevania mängudest ja Dark Soulsist, kombineerides platvormimist ja levelitesse tagasi minekut peale uute võimete lahti saamist. Samuti kohtab vaenlaste käest saadud ressursside kasutamist enda arendamiseks, mis suremisel kaovad inventarist, kuid mida saab oma eelmise surma kohast jälle üles korjata. Kokkuvõttes teevad teose soliidne mängitavus ja gootika elemendid hea supi, mida nautida igal ajal.

2. Indivisible

Ma mäletan veel, kui nägin aastaid tagasi Lab Zero järgmise projekti väljakuulutamist. Aasta oli 2015, kaklusmängu Skullgirls alles uuendati ning rohi oli rohelisem. Üks element, mis nende uue projekti juures silma paistis, olid värvikad ja omapärased tegelased, suuresti tänu Mike Ahadi tööle. Proovisin ka kunagi mängu demoversiooni ning see pakkus mulle huvi – rollikas, kus on peaaegu et kaklusmängulikke elemente ning platvormimist. Huvitav kombinatsioon.

Siis aga vajus Indivisible mu ajusoppide sügavusse, mis tähendab, et unustasin selle mõneks ajaks… Kuni tänavuse väljatulekuni. Mäng sai ostetud ja peaaegu läbigi tehtud. Kuna viibin praegu puhkusel, peaks kõnealune teos ka läbitud saama ning siis saan oma palavast armastusest pikemalt rääkida. Võibolla tuleb ka artikkel Lab Zero eelmise mängu kohta… Kes teab?

1. Devil May Cry 5

Kas keegi ootas midagi muud? Minu aasta oodatuim mäng ei jätnud mind külmaks, vastupidi. Olen juba korduvalt sellest teosest kirjutanud, ka arvustuse vormis. Mida muud oskan öelda? Devil May Cry 5 oli sarja imeline tagasitulek. Seeria, ehk isegi kogu žanri parim mängitavus, lõke heliriba, lahedad tegelased ja muu. Ainus, mis teeks DMC 5 veelgi paremaks, oleks mingid uuendused Capcomi poolt. Ma tean, et pole ainus, kes tahaks näha mingitki missioonide kogu, mis keskenduks ühele kindlale katanaga tegelasele. Siiski, Devil May Cry on tagasi ning tulevik tundub jälle helge.

2020. aasta tuleb sama hea, kui mitte veelgi parem, ma olen selles kindel. Äkki jõuan uuel aastal ka kõik oma võlad ära tasuda, mis mu digitaalsetel riiulitel kübertolmu koguvad…