fbpx

Sten käis hiljuti Vietnamis. Puhkamas! Toimetus manitses teda küll, et: „Mees, kus on su prioriteedid? Mängud ootavad mängimist!“. Mina olin isegi valmis talle jagama põhjalikku nimekirja Vietnami sõja tulistamismängudest, et ta oma „kultuuridoosi“ kätte saaks, aga ei aidanud miski.

Sten videomänge otsimas. Sapa, Vietnam 2019.

Vahejuhtum aga tuletas meelde, et ka mul endal on mõned FPS-id seal toimunud sõjast mängimata. Läbituid on kogunenud läbi aastate rohkem kui kuraditosin, vaatamata sellele, et minu kõige esimene kokkupuude tolle konflikti mängudega ei läinud hästi.

Kunagi igiammu proovisin põgusalt helikopterimängu M.I.A.: Missing In Action (1998), aga pägalikuna ma sellega ei suhestunud. Aastate möödudes tuli uus võimalus ja 2003. aastal lendasin Vietcongile peale enesekindlamana. Enda meelest olin selleks ajaks juba tegijam, esimesed arvustusedki olid nii netis (kadunud portaalis Gameland.ee) kui Arvutimaailma ajakirjas trükitud. Sellest nooruse uljusest peale olen ma vist end veenda üritanud, et Vietnami sõja FPS-id sobivad mulle.

Vietnam: Black Ops

Eelmise aasta algul mängisin säherdust teost nagu C.I.A. Operative: Solo Missions, mis vaatamata madalasordilisusele oli päris lahe nostalgiatripp. Sama säästukraami väljaandja, ValuSofti, Vietnam: Black Ops on samasse auku.

Selgi korral ei saa ma öelda, et mul mängu seltsis igav oleks olnud. Osalt seetõttu, et see on hästi lühike. Teisalt, kuna ma viimasel ajal sellist prahti enam tihti ei mängi, on need vahelduse mõttes okeid. Tegelikult on lausa värskendav selliste odavmängude stiilipuhtus. Neis pole rollikaelemente, leveldamist, tempot rikkuvat meisterdamist, saavutusmärgikesi, ülekeeratud lugu, pikka karakteriteehitust, venivaid vaheklipikesi, patroniseerivaid juhatusi, tüütavaid õpetusi ega igavat lugemismaterjali. See on lihtsalt tulistamine. Tahaks öelda, et siin pole ka saladusi, kuid mõni siiski esineb ja ka teed on vahel veidi otsida vaja.

Looks on ainult seletus sinu kui USA eriväelase plindrist. Olite kopteriga missioonile lendamas, et kommude armeed ühe kindrali võrra nõrgendada. Kopter aga lasti alla ja sind pisteti bambustrellide taha. Kui põgeneda õnnestub, relvastud hambuni ja lähed rambotsedes läbi laagrite, tunnelite, džunglite ja iidsete varemete oma ülesannet täitma, saates väejuhi kõrval veel sadu vastaseid teise ilma. Väga keeruline see pole, sest vastaste tehisintelligents on olematu.

Mäng on madalakvaliteediline, pilt on isegi oma aja standardi järgi jõle. Puudub kõne, kuigi taustaheli ja -muusika ajavad asja ära. Aga on muljetavaldav, et 2000. aasta mäng töötab peaaegu probleemideta (võib esineda pildihakkimisi, kuid paigalduse ja käima saamisega muret pole) ka tänapäevasel arvutil. Ma ei teagi, kas siin kiita arendajaid Fused Software’ist ja Rise Software’ist (mõlemale stuudiole jäi see ainukeseks tooteks) või Microsofti Windows 10 tubli ühilduvustoe poolest.

Teadud vaatenurgast vaadates on Vietnam: Black Ops ka pioneer. See oli alles teine Vietnami sõja teemaline FPS. Rohkem kui kaks aastat varem oli ilmunud NAM (Soomes Build-mootorile ehitatud säästukas, millel vaatamata rohketele puudujääkidele oli oma sarm), aga Vietnam: Black Ops oli mulgu avanud vasikas, mille järel tuli Vietnami tulistamisi riburadapidi järgnevad kümme aastat.

Vietnam 2: Special Assignment

Ajalooürikud väidavad, et ma olen käesoleva kunagi juba läbi teinud, kuid erilisi mälestusi mul sellest pole. Aju pidavatki halbu aegu tuhmistama, et need nii koledad ei oleks ja meile stressi ei tekitaks. Aeg Vietnam 2: Special Assignment seltsis on tõesti kohutav.

Kuigi stuudiona on järje autor teine, samuti vaid ühe üllitisega maha saanud Single Cell Software, on päris mitmed inimesed mõlema lõputiitrites. Nii et tegelikult on see selge jätkulugu samalt seltskonnalt. Tegijad on vist tahtnud 2001. aasta peatükiga ka paremuse poole areneda, aga tulemus on vastupidine. Suuremaks tehtud kaardid võimaldavad nüüd igavat ekslemist ja see hävitab tempo, sest armetutes kohtades tee otsimine on piin.

Kommud on tehtud osavamaks ja sinu relvad absurdselt ebatäpseks, aga taktikalisema lähenemise asemel tekitab see vaid frustratsiooni. Mäng on umbes kaks korda pikem esimesest osast, aga ka poole halvem.

Kasutusel on vana Lithtech mootor, mis 2000ndate alguses oli säästutulistamiste vorpijate lemmik. Odav lintsetsitasu on muidugi arusaadav, sest vigu on kamaluga. Küll lastakse läbi seinte (mis pole nii mõeldud), küll takistavad nähtamatud ääred sinu kuule ning kaardilt väljakukkumine suvalistes nurkades pole haruldane.

Kaardid kujutavad kaljusi, koopaid, varemeid ja džungleid, kuid need vajavad kujutlusvõime abi. Läbi rassitakse neist põhjusel, et esimese osa kangelasel on peas väike krõps käinud – saatnuna armee pikalt hakkas kutt iseseisvat sõda pidama. Kõigile see ei istu ja uus tüüp (kes enam pole tumm, vaid viskab vahele totraid kommentaare) saadetakse teda peatama.

Väljaandjal ValuSoftil ja arendajal on olnud totaalne segadus mängule tiitli andmisega. On see Elite Forces Vietnam Special Assignment 2? Või Vietnam 2: Black Ops Special Assignment? Või Vietnam: Black Ops 2? Või Vietnam: Black Ops 2 Special Assignment? Variatsioone on veel, aga lõppeks polegi oluline.

Sama kummastav on, et olnuna ise järg, ei takistanud see algatamast uut seeriat nimega Elite Forces. Selle märgi all andis ValuSoft kahe aasta jooksul välja kuus märulit, Teisest maailmasõjast kaasajani.

Elite Warriors: Vietnam

Mul on ajalugu Elite Warriors: Vietnamiga. See pole esimene kord, kui ma selle oma arvutisse paigaldanud olen. Ega ka teine. Praegune on mul 15 aasta jooksul juba kolmas masin, millel proovin seda mänguhakatist jooksma saada! Esimestel kordadel kummitas mängu lõhkuv viga ja normaalne oleks olnud see lõplikult maha kanda, aga… jonn lõi sisse!

Nimelt kuulub see tinglikult pika ajaloo ja kirju resümeega USA stuudio N-Fusion Interactive’i ajalooliste FPS-ide pentaloogiasse, milles on veel Deadly Dozen, Deadly Dozen 2: Pacific Theater, Line of Sight: Vietnam ja Hour Of Victory. Deadly Dozenid olid maadraputava Hidden & Dangerousi okeid kloonid, aga tase läks järjest alla ja viimane, Hour Of Victory ligi tosin aastat tagasi, oli kohutav. Aga et nood on mul kõik kunagi läbi tehtud, tahtsin komplekti saada ka eelviimase, 2005. aasta Elite Warriors: Vietnami.

Peale snaiperdamisele keskendunud Line of Sight: Vietnami naasis Elite Warriors: Vietnam taas taktikalisemale rajale. Valid oma tiimi neli eriväelast, plaanid teekonda, manageerid varustust, saad anda käsklusi ja kõmmutamise asemel soovitatakse hiilimist. Ülesanneteks on kuhugi salaja kohale minna ja midagi õhku lasta või muud moodi saboteerida või kedagi päästa – tüüpilised ülesanded, kuid hästi vormituna oleksid sobilikud. Kasutada saab nii esimese- kui kolmanda isiku vaadet, kuigi üllataval kombel pole läbi silmade perspektiivil relva näha. Kõik see võiks siiski veel tore kompott olla, kui see ka töötaks! Lootus, et Steami versioon on parem vanast plaadiversioonist, viib pettumuseni. Mäng on ikka kohutavalt ebakvaliteetne.

Esimene absurdsus – kuidas on võimalik sisse jätta viga, et mäng jookseb totaalselt kinni, kui üritada missiooni lõpetada rohkema varustusega, kui alustasid? Mis kuradi pärast saab siis üldse taskutesse nii palju ravi- ja C4 pakke koguda?! Mõnikord premeerib mäng aga ise lisavarustusega, kui arusaamatul põhjusel tekivad relvadele sadade tuhandete padruniga salved.

Paugumaterjalist rääkides – kes tolvan selle granaadiheite programmeeris? Võimatu on adekvaatselt sihtida ja vajalikku visketugevust hinnata.

Teiseks – mis mõte on lubada oma rühmale anda formatsioonikäske, kui kaaslased ei suuda mitte mingil viisil sinu tegelasele järgneda? Neid segavad kaljud, puud, põõsad, isegi mahakukkunud oksaraod ja oh issand halasta, kui veel mõni sild ette jääb! Sellele pihta saamine on ületamatu keerukus! Ikka joostakse veekokku, kuhu siis hulpima jäädakse! Kampaania kaheksa missiooni on nagu matkad lasteaia lastega, keda peab ükshaaval rajal hoidma – selle vahega, et need siin pole õpivõimelised. Õnneks saab kõikide lollikeste üle individuaalselt kontrolli üle võtta ja nad edasi aidata, sest muidu oleks edenemine võimatu. Ega ka vastaste tehisintelligents omade lollusele alla ei j… see tähendab, üle ei ole.

Arvutitegelaste tabamistäpsus on äärmiselt kõikuva tasemega. Osalt tuleneb see relvavalikust, sest kompanjonidel on oma tugevused ja nõrkused. Aga mingi roll võib olla juhuslikkusel. Juhugenereerimise alusel tekitatakse missiooniala poole liikudes takistusi ja kokkupõrkeid patrullidega ning tundub, et ka öö, päev ja vihm sõltuvad loosirattast. Mingit põnevust need aga juurde ei too.

Tean, et Elite Warriors: Vietnam oli säästumäng, aga see ei ole mingi vabandus. Oma võimed ja võimalused tuleb tegijatel balansseerida. Praegusel kujul on see kole ühetaoliste rohemassikaartidega käkk, mis ei kõla ega käitu korralikult.

Rising Storm 2: Vietnam

Nii haruldane, kui see ka pole, ei ole Vietnam 2: Special Assignment ainus tänane mäng, mis korraga kahte seeriasse kuulub! Esimene Rising Storm on otsapidi tegelikult Teise maailmasõja mitmikmängude Red Orchestra sarjas, olles seal Red Orchestra 2: Heroes of Stalingrad lisapakiks. Uue mängu tegemisel ei hakanud sarja vedav Tripwire Interactive end nime valikuga vaevama. Arutelu oli vist lühike ja otsus kiire: „Tühja sest pisikesest sõjavahetuse segadusest! Jätame Red Orchestra lihtsalt nimest välja ja teeme Rising Stormi tagasiulatuvalt Vaikse ookeani piirkonna ühiseks nimetajaks.“

Nagu kogu Red Orchestra sari, on ka Rising Storm 2: Vietnam natuke tõsisem ja reaalsem klassipõhine võrgutulistamine. See tähendab, et õppekurv on suurem. Mina lähenesin aga ainult tutvumise plaaniga ja erilist studeerimist ette ei võtnud. Paljut ma nende mõne tunni järel ikka öelda oskan? Unreal Engine 3 peal jooksev pilt on veidi aegunud. Madin on taktikaline, tuleb kõvasti tiimiga kokku mängida. Sissesulamine pole eriti kerge, kui selliste tulistamistega varem erilist kokkupuudet ei ole, sest ligi kolmeaastase mängu lahinguvälju on valitsema jäänud veteranid, kes tunnevad kõiki nurgataguseid, oskavad kõiki trikke ja kasutavad kogu varustust, sealhulgas lennumasinaid, efektiivselt.

Kuigi ma koolesin kindlasti rohkem, kui ise surma külvasin, siis päris häbisse ei jäänud. Vahepeal oli isegi päris põnev. Aga jõudsin ka äratundmisele. Tegelikult mulle Vietnami sõja teema ikka eriti ei istu. Kehva nähtavusega lopsakas lehepadrik on tüütav keskkond ja vietnamlaste keel kohutavalt võõrastav.

Tegelikult oli mu hingesügavuses veel üks salapõhjus, miks ma Rising Storm 2: Vietnami praegu tutvumiseks võtsin. Tripwire Interactive’iga koos arendas seda Briti stuudio Antimatter Games. Eelmise aasta juunis tuli aga uudis, et nimetatud stuudio ostis ära Toadman Interactive, mis andis neile arendada ka IGI sarja kolmanda osa, IGI: Originsi. Et esimene, Project I.G.I. on minu mängurikarjääris ülioluline verstapost, soovisin uurida lähemalt nende meeste senist kätetööd, kellele mind puudutav projekt usaldati.

Nimekiri Vietnami sõja tulistamistest (ehk kohustuslik kirjandus Stenile):

Üksikisiku vaates:

NAM / Napalm (juuli 1998)
Vietnam: Black Ops (september 2000)
Elite Forces: Vietnam 2 Black Ops Special Assignment (juuni 2001)
W.A.R. Soldiers: Vietnam 1965 – The True Story (2002)
Line of Sight: Vietnam (märts 2003)
Vietcong (märts 2003)
Vietcong: Fist Alpha (Expansion Pack) (veebruar 2004)
Battlefield Vietnam (märts 2004)
Marine Heavy Gunner: Vietnam (august 2004)
Men Of Valor (oktoober 2004)
Elite Warriors: Vietnam (märts 2005)
Vietcong 2 (oktoober 2005)
The Hell in Vietnam (mai 2007)
Shellshock 2: Blood Trails (veebruar 2009)
Tunnel Rats (mai 2009)
Rising Storm 2: Vietnam (mai 2017)

Ka FPS-id, aga… :

7554 – vietnamlaste tehtud (kohutav) tulistamine, mis kujutab varasemat sõda prantslaste ülemvõimu vastu peale Teist maailmasõda. Originaalis ilmus detsembris 2011, ingliskeelsena veebruaris 2012.
Vietnam: Ho Chi Minh Trail (2003) – oled oma punktis kinni ja vabalt liikuda ei saa.

Kolmanda isiku vaates:

ShellShock: Nam ’67 (september 2004)
Conflict: Vietnam (oktoober 2004)