Hitman: Absolution – punase lipsuga must lammas

Pärast Blood Money ilmumist läks Hitmani seeria pikemale pausile – tervelt kuueks aastaks, kui täpne olla. Selle aja jooksul ostis Square Enix ära IO pikaajalise koostööpartneri Eidose ning uuel väljaandjal oli huvi sari tagasi tuua.

Vaadates aga toonast mängumaastikku ning selle edukamaid mänge (nagu näiteks Gears of War), ei arvanud IO, et inimesi huvitaks nende palgamõrvamissimulaator. Seetõttu otsustati seeria uude suunda viia. Tulemuseks oli Hitmani tagasitulek aastal 2012, kuid seda kujul, mis kõikidele fännidele meeltmööda ei olnud. Kõnealust peatükki peetakse tänaseni sarja mustaks lambaks.

https://youtu.be/9MtPNZNVVak

Absolution oli viimane Hitmani mäng, mida nooremana mängisin. Nagu mainisin, oli Contracts mu esimene kokkupuude seeriaga ning peale seda soetasin endale kärmelt ka Blood Money. Kahjuks too teos mu arvutil ei töötanud ning see sai tagastatud ProGamesi. Selle asemel sain endale Codename 47 ja Silent Assassini. Tagantjärgi vaadates mitte just parim vahetus. Kui mõned aastad hiljem päris oma arvuti sain, oli Blood Money selle peal mu esimene mäng ning tol ajal õrritatud Hitmani järg muutus kiiresti üheks mu oodatuimaks üllitiseks.

Kui Absolution lõpuks välja tuli, olin ma juba endale eeltellinud uhke eriväljaande ja puha. Suureks õnnetuseks jooksis aga mäng minu arvutil väga kehvalt. Lisa sellele vaimustuse puudumine tänu esimestele lineaarsetele tasemetele ning sinnapaika see jäigi. Kuigi mu arvuti on ikka sama, on mul nüüd piisavalt palju uut riistvara, et Absolutionit korralikult jooksutada. Oleme ka jõudnud lõpuks kohta seerias, kus ei ole enam vaja mudida mänguväliseid sätteid, et teose graafika modernsetel resolutsioonidel töötaks.

Üks esimesi asju, mida pikaajalise fännina tähele panin, on see, kui erinev on Absolution oma loo ja tonaalsuse poolest. 47 otsene ülemus Diana Burnwood on osutunud reeturiks ning ICA saadab oma parima palgamõrvari teda hukkama. Pärast oma ainsa sõbra tulistamist otsustab kiilaspäine surmakuulutaja teda kuulata ja täita ta viimane soov – kaitsta ICA poolt jahitud tütarlast nimega Victoria, kes olevat läbi elanud samasuguseid kloonimisõudusi kui 47. Palgamõrvar võtab tüdruku enda tiiva alla ja põgeneb agentuuri eest, mitte teades, et neiut jahivad ka teised osapooled.

Lugu on seega tonaalselt nagu juustune märul. Kuigi Codename 47 oli ühe jalaga sarnasel territooriumil, hüppab Absolution juustutsooni pea ees. Hans Zimmerlik muusika ja realistlik graafika üritavad meile 47 seiklust väga tõsises valguses esitleda, kuid tonaalsus on täis suuri komistuskohti. Meie kiilas palgamõrvar on selle kõige ehedam näide. Terve loo jooksul hõljus mul mõtteis küsimus: „Miks 47 kõigest sellest hoolib?“ Tegemist on tegelasega, kes vaevu näitab emotsioone ning kel puudub empaatia – ta tapab inimesi raha eest! Kõige emotsionaalsem stseen temaga on Blood Moneys, kui ta ühele reeturile bitch ütleb. Nüüd aga sosistab ta noorele neiule, et kõik saab korda?

Peategelase muutusi oleks lihtsam seedida, kui see maailm, milles ta tegutseb, poleks niivõrd absurdne. Siinkohal ei mõtle ma totrusena asjaolu, et 47 otsustab Dianat aidata ja ICA reeta alles pärast tema tulistamist, vaid pigem pea koomilisi elemente. Hitman on alati olnud musta huumorisoonega, aga Absolution on lausa karikatuurne. Esimene säärane seik leiab aset kohe proloogi alguses, kui 47 läheneb Diana mõisale jäätiseautoga. Kõige ehedamad näited sellest totrusest on aga antagonistid. Kadunud on 47 kompleksne kehastus, kus tema verist ametit näidatakse moraalselt hallina, sest siinkohal on peapahad justkui multikategelased.

Neist põhilisem on Blake Dexter, kes on nagu stereotüüpiline Teksase naftaparun, kellel puudu vaid kaks revolvrit, millega lakke tulistada, kui midagi head juhtub. Kurjamite kehastus poleks niivõrd tobe, kui nad käituksid mingit sorti loogikaga. Mängu alguses lavastavad nad 47 mõrvas süüdi ning seejärel panevad tule otsa hotellile, kus antud roim aset leidis, sest miks mitte põletada maha asitõendid, millega oma suurimat vastast süüdi lavastad. Tema tapmine oleks liiga lihtne.

Uut suunitlust peegeldavad ka tasemed, mis pole enam avatud liivakastid, vaid pigem pisemad alad, mis on omavahel seotud automaatsete salvestustega. Enamasti on nendes alades ülesandeks saada punktist A punkti B ning vaid aeg-ajalt kedagi mõrvata. Ainult neljas missioonis on võimalik Silent Assassin hinnang saada! Tänu sellele on enamuse ajast tegemist rohkem sissemurdmis-simulaatoriga kui Hitman mänguga. Kuna puudub võimalus manuaalseid salvestusi teha, siis katse-eksituse meetod võib olla frustreerivam kui varem. Seetõttu on karistuse vältimiseks ohutum teha lihtsamaid lähenemisi leidlike plaanide asemel. Ekraanil käiv pidev punktide arvestus ei aita väga kaasa.

Õnneks on 47-le antud paar uut võimet, mis eelkõige seotud Instinct meetriga: on võimalik näha läbi seinte (mida isiklikult väga ei kiru, kuna eelmiste mängude kaardid funktsioneerisid sarnaselt), näha kuhu vaenlased on liikumas (kui see otsustas töötada) ja end varjata. See viimane on seotud uue hiilimissüsteemiga – kui 47 on maskeeritud, siis kõik inimesed, kel sama munder, saavad kiiresti aru, et oled sissetungija. Kui aga kasutada Instincti, katab peategelane käega oma näo, lubades vaenlaste kahtlust vältida. Kuigi hindan katset tekitada mingit pinget maskeeringut kandes, on too süsteem üsna tüütu. Miks seda tehes saab ainult kõndida? Miks on 47-l vaja mana, et end varjata? Miks tunnevad politseinikud ühel pool Chicagot ära politseinikud teiselt poolt linnast?

Kuigi artikli toon on üsna kriitiline, peab rõhutama, et kõige selle jaburuse all on peidus üsna hea mäng. Mängitavuse osas alustati nullist ja loodi uus mootor. Kuigi paljud mehaanikad ja üldine hiilimine on fännidele tuttav, on 47 juhitavus parem kui kunagi varem. Enne üsna abstraktselt funktsioneeriv kahtlus-süsteem on nüüd edasi antud meetriga, mis ilmub 47 ümber, näidates, millisest suunast teda märgatakse ja kui kiiresti on vaja peitu minna, et häiret vältida. Kuigi üksikisikuvaadet enam pole, on tulistamist tunduvalt parendatud. Isegi külmrelvade kasutus (ja eriti viskamine) on ülimõnus. 47 on võimeline rasketes olukordades isegi relvadeta hakkama saama.

Mängijal on harva tunne, et ta juhib nõrka hiilimismängu tegelast. Vahel minnakse sellega üle võlli, andes 47-le näiteks Sam Fisheri Mark and Execute võime Splinter Cell: Convictionist. Kuigi tulemuseks on mõnus mängitavus, kaob Hitmani tunne, ning ma arvan, et see võtab Absolutioni tervenisti hästi kokku – adekvaatne märul ja hiilimismäng, kuid üsna kesine Hitmani teos. Kahjuks ei saanud proovida Contracts mängulaadi, mis funktsioneeris kui mitmikmäng, milles mängijad loovad teineteisele väljakutseid, kasutades teose erinevaid tasemeid. Serverid pandi 2018. aastal kinni, sest Square Enix ei oma enam Hitmani litsentsi. See on kurb, sest see olnuks fantastiline moodus kogeda Absolutioni mängitavust puhtas vormis.

Hitman: Absolution pole halb mäng. See pole isegi nõrgim peatükk seerias. Üllitis on lihtsalt justkui eksinud ning kannatab identiteedikriisi all. Mängides märkasin tihti erinevaid inspiratsioone ning naljakal kombel leidsin kõige rohkem sarnasusi Arkhami mängudega (läbi seinte nägemine, visuaalstiil ja surmaekraanid, kus vaenlased mõnitavad su laipa). Kuid just nagu mängusisesed vaenlased näevad läbi peategelase maskeeringutest suure kergusega, saan ka mina aru, et 47 pole Batman.

Absolutionis on möödaastumiste all peidus hea Hitmani mäng, kuid kahjuks pidid fännid ootama 4 aastat, et seda lõpuks kogeda…